David Mallows, EPALE eluks vajalike oskuste teema koordinaator, jagab oma mõtteid täiskasvanute digitaalse kaasatuse tähtsuse ja protsessi teemal.

Kuna on algamas EPALE digitaal- ja e-õppekuu, tulevad mõttesse innovaatilised ja põnevad erinevad viisid, mis võimaldaksid teha täiskasvanuõppe kättesaadavaks internetis, arvutis, mobiilseadmes või kasvõi virtuaalsete peatelefonide kaudu. Kõne all on mõjud pedagoogikale ja õpetajate koolitusele, esitletakse interaktiivseid materjale – ja uus vapper õppemaailm tundub olevat juba mõnevõrra lähemal. 

Digitaalne lõhe

Siiski – kõigist neist põnevatest võimalustest hoolimata tuleks võtta aeg maha, et kaaluda, kas digitaaltehnoloogia suudab hõlbustada ligipääsu õppimisvõimalustele täiskasvanute jaoks, kes on seni neist ilma jäetud, või hoopis tekitab uusi ja veelgi heidutavamaid tõkkeid. Aastate jooksul on olnud palju juttu digitaalsest lõhest – sellest, kuidas arvutite üha kasvav kasutamine suhtlemiseks, kaubandustegevuseks ja ühiskonnaelus osalemiseks – ning mõistagi põhilise õppevahendina – võib kaasa  tuua suurema ja võimalik, et ka olulisema, ebavõrdsuse teatud ühiskonnarühmade vahel.

Kuna internetimaailm tungib üha enam füüsilisse maailma, peaksime pöörama suurt tähelepanu digitaalse kaasamise teemale – kindlustamaks, et kõigil ühiskonnaliikmetel oleks võimalus tõhusal moel digimaailma rikkustest osa saada.  

Digitaalne kaasatus

Me võime oma mõtetes seostada digitaalset kaasatust ligipääsuga riistvarale. Samas teame, et on tugev seos digivahendite kasutamise ja erinevate majanduslike ning sotsiaalsete näitajate vahel. Selle tulemusel jääb teatud rühm täiskasvanuid oma eakaaslastest paratamatult maha. Vaesemal kontingendil lihtsalt puudub vajaliku riistvara hankimise võimalus. Kui sul kodus või tööl (või taskus) arvutit ei ole, on juurdepääs avalikele teenustele raskendatud, samuti on keerulisem nõuda tagasi raha tühistatud rongipileti eest, kasutada internetipoe teenuseid, jagada Facebook’is kassivideoid või logida sisse EPALE veebilehele. Kui täiskasvanul puudub juurdepääs riistvarale, on tal suure tõenäosusega ka puudulikud IT-oskused. See on poliitikute jaoks tõsine probleem, ja seda õigusega. Aga ikkagi –

enne, kui nad tõttavad läbi viima kalleid investeerimisprogramme seadmete soetamiseks ja elementaarsete IT-kursuste korraldamiseks, oleks tark kaaluda, mida nimetatud inimrühma liikmete jaoks digitaalse lõhe ületamine ja meie ülejäänutega (enam-vähem) võrdselt mugava ja aktiivse netikasutamiseni jõudmine tegelikult tähendab. .

Ma olen olnud osaline arvukates taolistes algatustes ning olnud tunnistajaks, et täiskasvanud inimese jaoks on vaja palju enamat kui arvuti olemasolu ja hiire käsitlusoskus, et saada digitaalselt kaasatuks. Samal määral, kui juurdepääsu riistvarale ning selle kasutamise oskustele, tuleb võtta arvesse täiskasvanute erinevaid motivatsioone uute tehnoloogiatega tutvumiseks. Võib-olla on meiesuguste jaoks parim viis seda protsessi endi jaoks lahti mõtestada kui rännakut, mille käigus iga täiskasvanu jaoks saab selgeks, milliseid radu nad peavad läbima. Portlandi riikliku ülikooli professor Steve Reder soovitas digitaalse kaasatuse jaoks neljaetapilist teekonda, mis minu arvates on äärmiselt suureks abiks nende väljakutsetega toimetulekul.  

4-etapiline teekond digitaalse kaasatuseni

Inimesed, kes pole kunagi arvutit kasutanud, on esimeses etapis: digitaalne juurdepääs. 

Kui inimesel on juurdepääs arvutile olemas, on ta teises etapis: digitaalne maitse.​

Siinkohal tuleb otsustada, kas ja mis eesmärgil nad tegelikult arvutit kasutada tahavad. See ongi see punkt, kus mitmed algatused on läbi kukkunud: pole mingit mõtet pakkuda täiskasvanud inimesele ligipääsu masinale, kui tal puudub igasugune soov seda kasutada. Kindlasti on meil kõigil mõni eakas sugulane, kellele on kingitud sülearvuti või iPad lootuses, et nad hakkavad saatma e-kirju või suhtlema Skype’is, selle asemel, et kasutada lauatelefoni. Tulemuseks on aga see, et kallihinnaline seade kogub nurgas tolmu, vaatamata noorema põlvkonna kannatlikele jõupingutustele vanainimest seda kasutama õpetada. Teised aga seevastu näevad kohe peale „digimaitse suhu saamist“ selle eeliseid, ja siis on järgmine samm – kasutama õppimine – oluliselt mõttekam.  

Järgmist sammu nimetab Reder digitaalse valmisoleku etapiks.  

Need, kes ei ole veel „valmis“ tehnoloogiat kasutama, peavad selle ära õppima – ja kui neil on juba „digimaitse suus“, on see ettevõtmine oluliselt lootustandvam. 

When they have mastered sufficient skills to do what they need to, they are deemed 'digitally ready' and move on to the final stage: Digital Literacy.

Kui nad on omandanud piisavad oskused, et aru saada, mida nad tegema peavad, võib neid nimetada „digivalmiteks“ ja nad võivad liikuda edasi viimasesse etappi: digitaalne kirjaoskus.

Siin tuleb juba oma digivahendite kasutusoskuse taset järjekindlalt edasi arendada, et saavutada see, mida kord suus tuntud maitse tõotas. 

Kõigil selle teekonna etappidel on omad komistuskivid, mis tuleb ületada. Digitaalse juurdepääsu puhul on selleks riistvara või internetiühenduse puudumine; digitaalse maitse puhul – nappiv enesekindlus või puuduv veendumus, et arvutit üldse kasutada tahetakse; digitaalse valmiduse puhul võib takistuseks osutuda IT-alaste põhioskuste puudumine ja digitaalse kirjaoskuse etapis on probleeme näiliselt lõputute uute arengute ja rakendustega digitehnoloogias. 

Nagu igasuguse täiskasvanuõppe puhul tavaline, ei pruugi edenemine ja tulemuste saavutamine olla nii lineaarne, nagu diagramm seda esitaks. Inimese maitse teatud tehnoloogia suhtes võib tuleneda või osaliselt oleneda piisavast valmidusastmest seda kasutada – nagu Reder isegi väidab, et temal ei ole iial olnud „maitset“ arvutimängude jaoks, ehkki tal on olemas selleks vajalikud arvutikasutuse põhioskused ja seega on ta „valmis“. 

Digitaalse kaasatuse programmide väljatöötamine

Niisiis – milline on Rederi poolt kirjeldatud digitaalse kaasatuse teekonna mõju poliitikutele? Põhimõtteliselt tuleks meeles pidada, et inimese motivatsioon õppida on rangelt sisemine. Programmid, mille eesmärgiks on „varustada“ täiskasvanuid IT-oskustega, et tagada neile digitaalne kaasatus, peaksid sisaldama ka aega, mis võimaldab täiskasvanutel jõuda selgusele selles, kuidas täpsemalt digivahendite kasutamine nende elusid hõlbustab ja võimaldab neil teha asju, mida nad tõepoolest teha soovivad ja väärtustavad. Kui täiskasvanu ei saa „digimaitset suhu“, ei aita ükski maailma IT-koolitus tal digilõhet ületada. 

Graciela Sbertoli Skills Norway’st, Zoltan Varkonyi Progress Consult’ist Ungaris ja Caecilia Maerk Šveitsi täiskasvanuõppe liidust SVEB ja kõik Euroopa põhioskuste võrgustiku liikmed arutlevad teemal, kuidas digitaalse kaasatuse teemale lähenetakse Norras, Ungaris ja Šveitsis. 

David Mallowsil on 30-aastane kogemus täiskasvanuhariduse vallas õpetajana, õpetajate koolitajana, juhina ja teadustöötajana. Varem oli ta teadusdirektor riiklikus täiskasvanute kirja- ja arvutamisoskuse uuringu- ja arengukeskuses  (NRDC) Londoni ülikooli kolledži (UCL) haridusinstituudis ja praegu on ta eluks vajalike oskuste teema koordinaator, esindades Euroopa põhioskuste võrgustikku EPALEs.