Tõlgitud inglise keelest. Originaalpostituse avaldas Regina EBNER inglise keeles 17.03.2023. Keeleversiooni vahetamiseks vali soovitud keel veebilehel kõrval asuvast rippmenüüst või EPALE rakenduse seadetes. 

Paindlikkus ja kogukond

Eelmisel nädalal sain osaleda Zürichis EAEA Šveitsi kolleegide SVEBi mõttekoja arutelul paindlikkuse teemal. Nad on teinud märkimisväärset tööd uurides paindlikkust ja selle mõju täiskasvanuharidusele ja -õppele.

Taustdokumendis määratletakse individualiseerimine, keerukus ja mitmekesisus kui peamised arengud, mis on tihedalt seotud paindlikkusega. Seega vaadake mõttekoja veebilehte! Võin seda soojalt soovitada kui täiskasvanuhariduse tuleviku üle mõtisklemise allikat.

Kohtumisel arutasime paindlikkuse väljakutseid ja võimalusi ning seda, kuidas saame oma töös arvestada keerukusega. Üks põhiküsimusi oli, kuidas ühendada individualiseerimine sotsiaalse õiglusega ja kuidas vältida selle tõttu inimeste sattumist ebasoodsasse olukorda.

Meie EAEAs toetame kindlalt individuaalset lähenemist õppijakesksest vaatenurgast. Oleme teinud märkimisväärset tööd eluoskuste metoodika kallal, mille võib kokku võtta järgmiselt: ärme paneme õppijat õppekavasse, vaid ehitame õppekava ümber üksikisiku. See tähendab, et inimesed saavad ühelt poolt õppida seda, mida nad vajavad ega pöördu tagasi varem omandatud teemade juurde. 

Kõigi nende arutelude ja kontseptsioonide puhul jääb küsimus: mis on see, mis teeb meid õnnelikuks maailmas, mis on paindlikum, mitmekesisem ja keerulisem.

Ameerika Ühendriikide põhiseaduses on õnne poole püüdlemine üks USA põhimõtteid. Bhutan on teine riik, mis võtab õnne üsna tõsiselt. Neil on olemas rahvusliku õnne indeks, mis on hiilgav alus poliitikale ja annab teavet nende poliitika kujundamise kohta. Kuid liigume tagasi Euroopasse, kus õnne näib olevat vähe(m) ja kindlasti ei ole see poliitika kujundamise aluseks.

Vaatleme mõningaid punkte, mis meid õnnelikuks teevad

1. Mõju ja eesmärgi olemasolu

OECD kasutab oma PIAACi analüüsis mõistet enesetõhusus. Kas inimesed arvavad, et nad suudavad mõjutada oma keskkonda? See võib juhtuda nende perekonnas, tööl või naabruskonnas. PIAAC leiab, et mida kõrgem on teie oskuste tase, seda rohkem arvate, et teil on mõju. Inimesed, kelle põhioskuste tulemused on madalamad, näitavad palju madalamat enesetõhususe määra, seega tunnevad, et nende elu on väga palju määratud.

Püüda muuta oma keskkonda vastavalt oma ideedele võib olla tohutult mõjuvõimeline. Igaüks, kes on olnud aktiivne mõnes liikumises või asjas, nõustub ilmselt sellega. Jõustamine ja aktivism on tohutud isikliku rahulolu allikad. Mäletan intervjuud ühe kuuekümnendate aastate kodanikuõiguste aktivistiga USAs ja ta ütles, et protestid, mis viisid seadusemuudatuseni, olid tema elu kõige õnnelikum hetk ja see hõlmas ka tema laste sündi. (Jah, see oli meesaktivist).

2. Väikesed asjad

On mitmeid teisi suuri teemasid, nagu näiteks tervis, mis määravad meie õnne, kuid lubage mul nüüd liikuda väikeste asjade juurde, mis teevad meid õnnelikuks, ja ma loodan, et ma ei ole selles osas liiga kitšilik. Millised on siis need väikesed asjad, mis meid õnnelikuks teevad?

• Lemmikloomad
• Hobi või huvi, eelistatavalt koos teiste inimestega jagatud hobi
• Laulmine (eriti kooris, vt eespool) ja tantsimine
• Loodus

3. Teised inimesed

See on oluline punkt, kui tegemist on õnnetundega, ja ma ei räägi tingimata partneritest ja perekonnast, vaid (ka) inimeste sotsiaalsetest võrgustikest, inimkontaktidest ja sõpradest. Inimesed ei ole üksildased jahimehed, vaid pigem karjaloomad. Me vajame üksteist ja head kontaktid hoiavad meid õnnelikud ja terved. See on ka pikema eluea tegur. Sartre võib küll rääkida sellest, et põrgu on teised inimesed (ja ilmselt igaüks teab mõnda), kuid üldiselt teevad inimlikud kontaktid meid õnnelikuks.

Täiskasvanuharidus - õppija ja kogukond kesksel kohal

Paljud eespool mainitud õnneprobleemid moodustavad olulise osa mitteformaalse täiskasvanuhariduse tööst. Koor, hobid, kodanikupädevus ja arutelurühmad mõju avaldamiseks - see kõik on olemas. Ja võib-olla ennekõike kohtumine teiste inimestega ja meie võrgustike laiendamine. Kui te kolite teise riiki, on esimesed inimesed, kellega te tõenäoliselt kohtute, just need, kellega te vastaval keelekursusel kohtute. Inimesed, kellega koos laulate ja tantsite, kellega jagate oma huvisid ja hobisid - see kõik aitab kaasa teie heaolule, vaimsele tervisele ja jah, õnnetundele.

Kas paindlikkus ja kogukondlikkus on omavahel vastuolus? Võivad olla, kui õppimisele lähenetakse puhtalt tehnilisest vaatenurgast. Üldiselt usun, et meie kui täiskasvanute koolitajate ülesanne on arendada (ja säilitada) vajalikku tasakaalu individuaalsete lähenemisviiside ning sotsiaalse vahetuse ja kogukonna vahel - seades õppija ja kogukonna keskmesse. Selleks peame tugevdama mitteformaalset täiskasvanuharidust ja kogukondi.