_{Näide, kuidas saab kujutada plastikureostust maailmas. Sõnadest ja arvudest oleks vähe. Foto: Pixabay}

Õpetussõnu „ära kunagi hinda inimest tema välimuse põhjal” või „raamatu headust ei saa otsustada kaane järgi” on kõik lapseeast saati kuulnud, aga siiski on mõnikord, sh andragoogikas, vaja teadvustada ja selgitada ka visuaalide olulist rolli tekstide ja statistika mõistmisel. 

Keeruline on ette kujutada olukorda, et poodi minnes ei saa ostja tooteid näha, vaid need on kastides peidus. Riiulist kunstiraamatut võttes oleks võõrastav näha seal ainult teksti ja kirjeldusi. Enamasti võtab laps riiulist vaid selle raamatu, kus on pildid sees. Leidub inimesi, kes soovivad kõiki ilusaid hetki fotodena jäädvustada. See tähendab, et ainult sõnadest või tekstist jääb maailma mõistmisel aeg-ajalt väheks – vaja on enamat. Miks muidu on instruktsioonides selgituse kõrval ka joonised või miks näeme õpikutes teksti või selgituse kõrval fotosid, jooniseid, graafikuid? 

Erinevad allikad ja uuringud on kinnitanud (Tuffe, 2001), et mis tahes teksti kirjutamine läheb kiiremini ja ladusamalt, kui silme ees on mõni pilt, foto või ka lihtsalt kujutluspilt sihtrühmast ehk kellele see tekst on mõeldud. Inimesed, kes ei oska enda sõnul kirjutada, saavad sellest hirmust üle, kui neil on ees pilt, mis on vastava teema või olukorraga seotud.

Tänu fotograafiale, kunstile, kõikvõimalikele visuaalidele on märksa kergem mõista maailma, ühiskonda, keskkonda, loodust, teaduslikke tulemusi, aga ka igapäevast elu. Esineja võib koolitusel või konverentsil rääkida keerulistel teemadel, aga kui ta illustreerib seda visuaalidega, sh näitab graafikuid, jooniseid või fotosid, saab kuulaja paremini ja kiiremini räägitavast teemast aru või suudab asetada selle teema mingisse suuremasse pilti või seosesse ümbritsevaga (Daniels, 2018)

Näide, kuidas saab kujutada plastikureostust maailmas. Sõnadest ja arvudest oleks vähe. 

_{Fotod: Pixabay}

Niisiis võib öelda, et visuaal avab meile palju võimalusi, mida saab nii õppimises, töös, infojagamises, uudistes, müügis, turunduses kui ka mis tahes muus olukorras ära kasutada (New York Times, 2018). Valdkondi, kus visuaalid aitavad kiiremini või paremini teemat mõista, on tulnud aastatega juurde. Näiteks anti veel paarkümmend aastat tagasi välja laiemale lugejaskonnale mõeldud ajalehti-ajakirju, mis olid tihedalt teksti täis, aga kus ei olnud ühtegi pilti. Paljud tänapäeva täiskasvanud on lugenud reisiraamatuid, kus polnud mitte ühtegi fotot. Nüüd leiab vaid üksikuid väljaandeid, kes visuaale ei kasuta: enamasti on need erialaajakirjad või infobukletid. 

Mõned olulised näitajad 

Siinkohal tasub välja tuua mõned olulised näitajad, mis on teaduslikuks kinnituseks, et pilt või joonis aitavad teksti või statistikat paremini mõista. Näiteks The Visual Teaching Alliance’i andmetel õpib  65% inimestest õpib kõige paremini visuaalsete vahendite abil, uuringud näitavad, et visuaali kasutamine parandab õppimist kuni 400%. Sama huvitav on infokild, et koguni  90% ajju „edastatud” teabest on visuaalne ning et visuaale töödeldakse inimajus tekstiga võrreldes 60 000 korda kiiremini (Jandhyala, D.; Ralph, C).

Näide, kuidas reeglitest on tehtud joonised, et neist saaks aru ka inimesed, keda keerulised tekstid ja seadusandlus tavaliselt hirmutavad.

_{Foto/kuvatõmmis: Candy Chang} 

Millal pilt hoopis takistab, mitte ei aita?

Väga üksikutel juhtudel on aga parem, kui visuaalid puuduvad. Näiteks mõnikord säästame kuulajate vaimset tervist, kui ei näita pilte vägivallast, sõjast, inimeste ja loomade kannatustest või piinamistest. Raskete õnnetuste pilte meedias ei jagata, samuti ei jagata fotosid enesetapjatest. Sel juhul piisab olukorra või sündmuse edastamisel sõnalisest kirjeldusest, sest infot tuleb jagada. Arvestada tuleb sellega, et inimene loob ka teksti põhjal nagunii oma kujutluspildi. Seega, kui eesmärk on informeerida, mitte lugejaid hirmutada või šokeerida, tuleb tekstilise kirjeldusega olla võimalikult tagasihoidlik. Kirjutada tasub nii palju ja vähe, kui on vaja ja võimalik. 

Leidub ka vähem negatiivseid olukordi, kui visuaale pole tingimata vaja. See on siis, kui eesmärk ongi lasta inimeste inspiratsioonil lennata. Mõnikord, kui infot on väga palju ja kõige kohta ei saa nagunii fotosid või jooniseid teha, on lihtsam, kui on ainult tekst. Sel juhul saab kasutada tekstilisi vormindusviise: loetelusid, pealkirju ja vahepealkirju, väljavõtteid, infokaste jne. 

Vahel kirjanik tahabki, et raamatus poleks illustratsioone ja lugeja looks ise oma ettekujutuse, kus mingi sündmus toimub või mis nägu on tegelane. 

On ka olukordi, kus visuaalid kammitsevad inimest. Näiteks kui toimub ideekorje või mõni muu loominguline konkurss, siis ei tohiks osalejatele eelnevalt näidata, kuidas võiks üht või teist asja lahendada või joonisel kujutada, sest see piirab loomingulist tulva või paneb asjatult võrdlema. Inimesed on palju vabamad ja loomingulisemad, kui nad ei tea, mida teised on samas olukorras teinud. 

Siinkohal võib tuua näite Paide teatri x aastal toimunud aktsioonist  „33 kõnet”, kus Karl Martin Sinijärv tunnistab, et ta ei tahtnud esinema minnes eelnevalt näha ühtegi varasemat kõnet, sest tahtis olla nn puhas leht. Ta ei tahtnud teada, millest teised räägivad, sest muidu oleks ta hakanud oma seisukohti teiste esinejate omadega võrdlema või lähtunud teksti koostades teiste mõtetest. Nii ei vaadanud ega kuulanud ta midagi, vaid otsustas lähtuda ainuüksi enda mõtetest ja keskenduda publikule, kes teda kuulama tuli. Iga koolitus või esinemine on eriline ning sünnib suuresti kohapeal. Aktuaalsed teemad ei pea olema alati eelnevalt paberil, vaid need võivad olla n-ö õhus, jõuda esinejani kuulajate silmade ja südame kaudu.

Kokkuvõtteks

Visuaalide tähtsusest teksti mõistmisel võib kokkuvõtvalt tõsta esile kolm mõtet. Esiteks, kui soovime, et inimesed mõistaks teksti või statistikat paremini ja kiiremini, tasub kasutada illustratsioone, fotosid, jooniseid, graafikuid. Teiseks: visuaalid aitavad tekitada huvi. Maailmas on üha rohkem valdkondi, kus on mõistetud, et ainult nii saab inimesi kutsuda üles kas ostma, osalema, kaasa mõtlema jne. Isegi valdkondades, kus varem visuaale ei kasutatud, on need tänapäeval muutunud loomulikuks osaks. Kolmandaks leiab olukordi, kus on ilma piltideta parem, nt keerulised või traagilised juhtumid, aga ka siis, kui on soov lasta inimestel võimalikult loominguliselt ja ilma piiranguteta tegutseda.

Niisiis, nendest teadmistest on ka kaasaja andragoogidel palju õppida. 

Autor: Taavi Alas, andragoogika 1. kursuse üliõpilane.

Artikkel on valminud 2023. aasta sügissemestril Tallinna Ülikooli Andragoogika bakalaureuseõppe ainekursuse “Esitlus- ja aruteluoskused” raames.

_{Kasutatud kirjandus}

1. _{Tufte, E. (2001). The visual display of quantitative information (2nd ed.) Cheshire, CT: Graphics Press.}

2. _{Daniels, M. (2018). Human terrain. https://pudding.cool/2018/10/city_3d/}

3. _{New York Times. (2018, December 31). 2018: The year in visual stories and graphics. https://www.nytimes.com/interactive/2018/us/2018-year-in-graphics.html}

4. _{Ralph, C. „65% of People Prefer Visual Learning, Is Teaching Keeping Up?“ https://blog.videoscribe.co/65-of-people-prefer-visual-learning-is-teaching-keeping-up}

5. _{Jandhyala, D. Visual Learning: 6 Reasons Why Visuals Are The Most Powerful Aspect Of eLearning https://elearningindustry.com/visual-learning-6-reasons-visuals-powerful-aspect-elearning}

6. _{Puänt (2021). 33 kõnet, Paide teater, lk 274-278}