Olen juba mitmeid nädalaid intensiivsemalt koolitaja kutse üle mõtisklenud, taustaks vajadus kutset taastõendada. Koolitaja kutse mõtestamine on aktuaalne ka laiemalt. EPALEs tegi Georgi Skorobogatov 2023. aasta novembris  üleskutse avalikule arutelule täiskasvanute koolitaja kutsestandardite tuleviku üle. Selles mainis ta, et koolitaja töös väärtustatakse aina rohkem üldoskusi, mis ei ole täna kehtivates kutsestandardites kajastatud, aga tähtsustuvad kõikides ametites. On toimunud vastavateemalisi arutelusid ja konverentse, näiteks keskendus IX koolitajate mittekonverents täiskasvanute koolitajate oskustele, mis on olulised täna ja mis tähtsustuvad tulevikus. 

Ühest küljest olen tänulik, sest kutse tõendamise protsess on mind sundinud mõtestama, analüüsima, tõendama viimase viie aasta kogemust, uurima, mida teised asjadest arvavad, mis on laiem raamistik – ja omal algatusel ma sellist uurimistööd sellises mahus ilmselt ette ei oleks võtnud. Teisalt tekkis segadus ja tunne, et hakkan ise kogu selle inforägastiku sisse ära kaduma - lisan puslesse muudkui tükke nii enda kogemustest kui ka laiemast tervikust, ent see tervik, mille ümber kõik need osad koonduvad, kipub ähmastuma. 

Millegipärast tuli pähe Hando Runneli luuletus “Loomine”: Pane liikuma punkt, nõnda tekitad joone,/pane liikuma joon, nõnda tekib pind,/pane liikuma pind, nõnda tekitad ruumi,/pane liikuma ruum, nõnda tekib aeg,/pane liikuma aeg, lükka liikuma aine,/tõuka liikuma elu, lükka surm, tõuka vaim,/läheb liikuma vaim, tema tekitab mässu,/miks on põhjaks vaid punkt, kõige juureks vaid joon. 

Sellest luuletusest saigi pidepunktistik, raam minu järgnevale arutelule.

_{Ilustratsioon:} rawpixel.com, freepik

Mis võiks olla punkt, millest koolitaja tekitab joone, liikuma läheb?

Minus käivitasid taipamise ühe kaasteelise küsimused - millesse sa usud, mis on väärtus, mida sa elad. Ma polnud selle nurga alt asjale lähenenud. Taipasin, et see väärtus, millele nii koolitaja kui ka inimesena oma tegemistes toetun, on usk iga inimese unikaalsusesse ja arenemisvõimesse. Püüan, teadlikult või alateadlikult, olla sellise ruumi looja, kus päris kohtumised saaksid toimuda. Keegi on kuskil öelnud, et printsessi saab laval mängida vaid see, kellesse kaasnäitlejad suhtuvad kui printsessi. Püüan oma koolitustel luua keskkonna, mille käigus inimene saaks muutuda paremaks versiooniks iseendast, oma piire avardada, taibata, kui vägev ta on, väärtustada ennast ja teisi. Tõde pole kellegi monopol, erinevate inimeste vaatepunktid on osa sellest ja sageli just see osa, mida ise pole osanud märgata või ei taha aktsepteerida. Suur pilt saab tekkida, kui räägitakse omavahel, tekib vajadus asjadest mõelda ja neid mõtestada.

Õpiväljundid ja hindamiskriteeriumid on sageli ette antud, teekond nendeni jõudmiseks aga mitte... Mäletan, kui jahmunud olin, kui ühel õppekavakoolitusel kasutati väljendit varjatud õppekava, st mis koolitatavaga tegelikult toimub õppekava läbimise käigus võrreldes sellega, mida õppekavas õpiväljunditena deklareeritakse. Tasub endalt küsida, milline minu väärtus on taustal, kui õppeprotsessi ette valmistan, läbi viin, seda tagasisidestan. Milliseid meetodeid kasutan? Kuidas see peegeldub koolituse käigus tegelikult omandatud oskustes, sh üldoskustes? Nendele küsimustele vastuste otsimine võib olla üsna silmi avav tegevus.

Minu enda koolitused on seotud erinevate keele osaoskustega, metoodikaga, õppimisoskusega ja muu seesugusega. Mõne konkreetsema valdkonna koolitaja võib väita, et tema valdkonnas pole selline väärtusest tõukuv lähenemine võimalik. Usun, et see pole nii. Arvan, et ükskõik kui spetsiifiline on koolitus, on just selle läbiviimise metoodika koht, kus elab ja milles väljendub koolitaja tegevuse põhjaks olev väärtus ning see omakorda loob koolitatava tarbeks pinna, millele toetuda. Kas koolitaja ise teadvustab seda endale või mitte varieerub ilmselt persooniti, koolitatavad tajuvad aga kohe päris kindlasti, millisest väärtusest koolitaja oma tegevustes lähtub. 

Kuidas pinnast tekib koolitatava jaoks ruum?

Koolitusele läheb inimene erinevatel põhjustel: tööandja nõuab, kvalifikatsiooninõuete täitmine eeldab, tahab õppida midagi uut, kohtuda inimestega... Põhjusi võib üles lugema jäädagi. Sageli võetakse sinna kaasa harjumuspärane arusaam õppimisest, mis enamasti pärineb enda kooliajast ning paljudel juhtudel eeldab passiivse vastuvõtja ja selgeksõppija rolli. Kaitsemehhanismiks selles protsessis osalejale on sildistamine: see on hea, see on halb koolitaja, kaasõppija, too on imelik, seda tean ise paremini jne. Sellisel viisil koolitusprotsessi lülitumine ei too kaasa muutust, pelgalt kohanemise. Gordoni tähelepanekute kohaselt on kohanemine ellujäämismehhanism, mis võimaldab muutusteta jätkata. Võib-olla ei peagi täiskasvanukoolituse eesmärk olema muutus koolitatavas ja piisab ainult kohanemisest? 

Uuringus "Tööelu üldoskuste klassifikatsioon ja tulevikuvajadus" sedastatakse, et üldoskused on väga olulised, et olla muutuvas maailmas edukas. Kutsekoja infotunnis tõi Ave Ungro välja, et inimest on ajalooliselt ikka läbi ametite defineeritud, see kajastub isegi meile antud perekonnanimedes. Ja ehkki iga ameti sees on oskused jätkuvalt olulisel kohal, on raamistus muutunud, sest elu vältel peame erinevaid ameteid ja vahetame töökohti, kas siis olude sunnil või enda soovil. Aktualiseerub oskuspõhine õpe, kus teadmiste omandamine ühendatakse praktilise kogemusega ja mida hinnatakse oskuspõhiselt. Oluliseks muutuvad üldoskused ja MATIK-oskused. Tundub, et pelgalt kohanemisest tänapäeval enam ei piisa. Vaja on rõhuasetuse muutumist – ja seda nii koolitaja kui koolitatava vaatepunktist.

Valminud on uuring tööelu üldoskustest. Seal tuuakse välja, et esmatähtis on teadvustada, et üldoskused on üliolulised, mitte vaid midagi sekundaarset. Ja vajalik on sellekohane süsteemne metoodika, mida kõik mõistaksid. Ma olen selle üle nii õnnelik, et seda valdkonda sellisel tasandil esile on hakatud tõstma. Aastaid olen tundnud, kui keeruline on selliste nähtamatute oskuste aktualiseerimine, tõestamine, et need mängivad töömaailmas toimetulekus ja elus laiemalt olulist rolli ega ole mingi omaette seisev fenomen, mis tarvilik vaid tippjuhtidele ja humanitaaridele. Samuti olen aastaid tundnud, et kõige efektiivsem on üldoskusi õpetada just ühendatuna mõne praktilise oskuse õpetamisega, kasutades sellist ühendumist võimaldavat metoodikat. Muidu võivad üldoskused jääda eraldatud oskustesaareks, mida (töö)ellu ei rakendata.

Mulle meeldib kohandada koolituse vormi nii, et tekiks sünergia, tekiks reaalne koostöö. Et tekiks tõeline muutus. Päris areng, mitte imitatsioon. Aga kuidas? Kui punkt, millest liikuma asuda, on väärtus, mida koolitaja elab, siis liikumisjoone loomiseks koolitatava jaoks on koolitajale abiks teadmised koolituse ülesehitusloogikast ning grupiprotsessidest ja konkreetsed koostöised ja õpioskusi kujundavad metoodilised võtted. Oluline on, et koolitusprotsessis toetutakse varasemale, väärtustatakse kognitiivseid ja sotsiaalseid oskusi ning harjutatakse neid, arvestatakse erinevaid õpistiile, edendatakse loovat ja kriitilist mõtlemist, tõstetakse inimene (turvaliselt) mugavustsoonist välja. Iga loetletud oskuse arendamiseks on olemas kohased metoodilised võtted. Oluline aga on, et nende rakendamise taustaks oma koolitusel on koolitaja isiklik kogemus sellest, mis tunne on teatud meetodit rakendades õppijal, sest muidu ei pruugi meetod tööle hakata. 

Ave Ungro rääkis Kutsekoja infotunnis, et uuele ametikohale minnes on meil 60% oskusi juba olemas ja vaid 40% on arenguruumi. Ühel ametikohal omandatud oskused on rakendatavad 13 teises ametis. Töökohtade vahel liikudes kanname endas potentsiaali, kuhu võime veel areneda ja mida suudame teha. Kiiresti muutuvas maailmas orienteerumise vajadusega kaasnevad kõhklused-kahtlused, millist teed valida. Kuidas luua koolitusel osalejasse lisaks mõnele konkreetsele oskusele teda sellistes valikutes abistav ja kindlustunnet andev ruum? Võtmeks on minu meelest just nimelt üldoskused, nende arendamine mõne praktilise oskuse õpetamise käigus vastavat metoodikat kasutades, et need ei jääks eraldatud oskustesaareks, mida (töö)ellu ei rakendata. 

Kuidas ruumi liikuma minnes aeg tekib?

Koolitusel saadav kogemus on suuresti koolitaja vormida, tema loob ruumi, milles liigub koolitusel osalejate ajataju. Tunne, et on kiire, tekib siis, kui prioriteedid on paigast ära. Väljendub see selles, et ei lubata endale enam tegevusi, mis rõõmu teevad, elavdavad, toidavad. Aktiivseid koolitusi iseloomustab efektiivsus ja mängulisus. Inimeses käivituvad mitmed protsessid korraga, erinevaid ülesandeid täites fookus vahetub. Vähese aja sisse mahub palju. Oluline on näiteks õppuritega koos õpet eesmärgistada. See loob palju loomulikuma ja efektiivsema suhte õpitavaga. Eesmärgistamist tasub harjutada ka sellepärast, et elus seda oskust kasutada saaks ja koos tagasisidestamise protsessiga tekiks koolitusel osaleja jaoks kaardistus, mida ta omandas ja kuhu kavatseb edasi liikuda. 

Intensiivsuse ja kohalolekutunde, mis ajatajuga mängima hakkab, pakub koolitus, kus saab harjutada ka üldoskusi, olgu siis koolitus mis tahes teemaline. Tööelu üldoskused on enesejuhtimisoskused, mõtlemisoskused, lävimisoskused. Aktiivõppemeetodid pakuvad nende harjutamiseks erinevaid võimalusi. Küsimused, mida endale esitada, kui tahad oma koolitustel ka näiteks õpioskuste arenemist toetada, on järgmised: kuidas/kas loon oma koolitustel olukordi, mis aitavad osalejatel õppimise eesmärki leida ja õpimotivatsiooni kujundada; kuidas/kas õpetan koolitatavaid oma koolitustel tõhusamalt (väiksema aja- ja energiakuluga) õppima, leidma uusi õppimisviise ja rohkem vastutama oma õppimise eest; milliseid suhtlemis- ja koostööoskusi minu koolitustel osalejad harjutada saavad; kes on minu tundides aktiivsem pool – mina või mu koolitusel osaleja. 

Kui millessegi süveneda, hakkab aeg kuidagi oma elu elama. Ka üldoskuste uuringu tulemustes tuuakse välja, et nii õppija kui ka koolitaja vajab aega süvenemiseks. Mõnikord oled pika päeva koolitusel ja lõpus on tunne – juba läbi, kuidas nii. Teinekord on jälle vastupidi – tegutsed enda arust pikalt, kell on aga vaid mõned minutid edasi liikunud. Kaks minutit võib olla aeg, millega palju korda saata. Lisaks kellaga mõõdetavale ajale elame veel ka subjektiivselt tajutud ajas ja selle liikumiskiiruse paneb paika kogemuse intensiivsus, kohalolek selles. Intensiivsemat kohalolutunnet on koolitajal võimalik läbi kaasavate meetodite tekitada. 

Miks on oluline elu, aine ja vaim liikuma lükata?

Tõukejõuks peaks olema mõtlemine, mõtestamine. Kummaline on see, et tegelikult pole meid mõtlema harjutatud. Mõtlemine kätkeb tajumist, äratundmist, otsustamist, arutlemist, mõistmist, kujutlemist… Kõik need elemendid peaksid koolitusprotsessis oma koha leidma. Analüüsi kaudu toimub personaalse, kommunikatsiooni kaudu sotsiaalse tähenduse loomine, mida ka kasutatakse-kinnistatakse tähenduslikus kontekstis. Mõtlemine, aineteadmine, kuulumine, suhtlemine – kõik need on oskused, kõik need vajavad harjutamist. Vaid nii tekib turvaline keskkond, kus oma ja teiste huvid on tasakaalus ja õpivõime avaldub efektiivselt. Kui vaim saab liikuma lükatud, tegeleb inimene asjaga edasi ja selle viljad ilmnevad kogukondades ja keskkondades, milles kõik elame.

Kuidas mässamine selle kõigega seotud on?

L. Lowry romaani põhjal tehtud düstoopses filmis „Andja“ süüdistab Peavanem Jonast selles, et ta polnud piisavalt tugev oma missiooni täitma, hakkas hoopis mässama. Arutlesime noortega, millal näitab mässamine nõrkust, millal tugevust. Leidsime, et mugavusmäss, st mässamine nende vastu, kes ei lase sul mugavustsoonis mõnuleda, on nõrkuse, teadlik ja kaalutletud ning faktidel põhinev reeglite kahtluse alla seadmine aga tugevuse märk. Kuidas arendada täiskasvanud õppijate võtmepädevusi igal koolitusel? Millised üldoskused aitavad koolitajal endal olla mässaja selle parimas tähenduses? Nihutada piiranguid, piire, piiravaid uskumusi.

Loov tegutsemine saab alguse väljakutsest divergentselt mõtelda. Väike muutus tegevuses toob kaasa suure muutuse üldoskustes. Väike muutus koolituse läbiviimise metoodikas võib mõne koolitusel osaleja jaoks luua suure muutuse tema elukvaliteedis ehk, tulles ringiga taas Runneli luuletuse juurde, pane liikuma aeg, lükka liikuma aine, /tõuka liikuma elu, lükka surm, tõuka vaim, /läheb liikuma vaim, tema tekitab mässu, /miks on põhjaks vaid punkt, kõige juureks vaid joon. 

Autor: Tiina Ervald, täiskasvanute koolitaja, õpetaja

Kasutatud allikad:: 

https://uuringud.oska.kutsekoda.ee/assets/files/uldoskused/tooelu-uldoskused-liigitus-ja-vajadused-luhiaruanne.pdf

https://www.youtube.com/watch?v=8bkTsADW1uY&ab_channel=SAKutsekoda