Artiklis käsitletud uurimuse eesmärk oli vaadelda inimeste enesetõhususe kogemusi elu üleminekutes. Enesetõhusust mõistetakse inimese veendumusena tulla toime ette võetud ülesannete ja seatud eesmärkidega. Enesetõhusus mõjutab mõtteid, tundeid, käitumist ja elumuutustega hakkamasaamist.

Elu üleminekud on hetked, kui meie elus midagi muutub ja seetõttu on need võimalusterohked enesetõhususe uurimiseks. Elu üleminekud kujutavad endast ideaalset õppimis- ja arenguvõimalust.

Narratiivne intervjuu üle kuuekümne aasta koos elanud abielupaariga aitas selgitada, mõista ja leida uusi teadmisi, kuidas inimesed kogevad enesetõhusust elu üleminekutes. Narratiivi analüüsides järeldus, et valimiks olnud abielupaar, 87-aastased mees ja naine, olid kõigis kirjeldatud elu üleminekutes väga enesetõhusad. Seetõttu ei olnud enesetõhusus neile isegi märkamisväärne ning elu üleminek oli loomulik ja igapäevase elu osa. Näiteks kirjeldatud kogemused enesetõhususest puudutasid paljuski elu- ja töökohavahetusi, aga viie lapse sündi ja kasvatamist peaaegu ei mainitudki.

Uuringu põhjal võib järeldada, et suhtumine elumuutustega toimetulekusse võis olla mõjutatud ka ajastu eripärast, mil paljud ressursid olid nõukogude ajal riiklikult tagatud. Samuti ilmnes, et lapsena kuuldud julgustavad sõnad ning ema ja isa varasemad edukad kogemused elu üleminekutes innustasid sarnaselt käituma. Samuti kogeti enesetõhususe allikatena iseenda eelnevaid eduelamusi ning emotsionaalset tugevust.

Lähemalt on artikliga võimalik tutvuda siit.