Sisukokkuvõte:

Eesti täiskasvanute koolitussektoril on tähtis osa elanikkonna teadmiste ja oskuste kujundamisel, kuid seni puuduvad uuringud, mis käsitlevad koolitajate arusaamu roheoskustest. Roheoskused on rohepöörde vajaduse kontekstis muutunud keskseks, kuid nende mõistmine on veel mitmetähenduslik ja ebaühtlane. Uurimuse eesmärk oli selgitada Eesti koolitajate arusaamad roheoskustest. Andmed kogusin läbi küsitluse ja kolme fookusgrupi intervjuu; andmete analüüsiks rakendasin deduktiivset ja induktiivset sisuanalüüsi. Küsitluse eesmärk oli selgitada välja, kuidas koolitajad defineerivad roheoskusi. Fookusgrupi intervjuud täiendasid koolitajate arusaamu roheoskuste ja nende kujunemise mehhanismide kohta. Tulemustest ilmnes, et koolitajate arusaamad roheoskustest on valdavalt kooskõlas Euroopa Komisjoni käsitlusega, kuid teadmised on kujunenud praktilise kogemuse kaudu peamiselt mitteformaalsest õppest. Koolitajate arusaamades domineerisid üldroheoskused, fookusega kriitilisele mõtlemisele, samas kui ülesandespetsiifilisi oskusi mainiti märksa vähem. Arusaamade kujunemist mõjutavad isiklikud väärtused, teadmiste valideerimine ja sotsiaalne interaktsioon. Roheoskustega seotud teadmiste puudulikkus ja kommunikatsiooni ebaühtlus võivad soodustada väärarusaamade ja skeptitsismi kujunemist. Roheoskuste arendamiseks soovitan ühtlustada mõisted riiklikul tasandil, eristada üld- ja spetsiifilised oskused, laiendada eratäienduskoolituse rolli õppekavade arendamisel, luua teaduspõhine õppematerjalide keskkond, arendada väärtuspõhine mõtteviisi raamistik ning kujundada positiivne ja tõenduspõhine avalik kommunikatsioon. 

Võtmesõnad: roheoskused, arusaamad roheoskustest, koolitaja, täienduskoolitus

Tallinna Ülikoolis 2025. aastal kaitstud magistritöö on kättesaadav digitaalarhiivis ETERA.