Viibides Hispaanias külastasime mitmeid muuseume, (kunsti)keskusi ja fonde. Püüdsime vaadata täiskasvanu muuseumiharidust mitte ainult kunstimuuseumi perspektiivist vaid ka laiemalt. Kaasaegse kunsti näitel saab öelda, et siin muutuvad teemade vahelised piirid ähmasemaks ning kunsti abil saab rääkida nii ökoloogiast kui ka tehnoloogiast (vt Katja Novitskova).

Kogukond

Kui keegi küsiks, millist sõna kuulsime kõige tihemini sealsete muuseumitöötajate huultelt, siis oleks see vaieldamatult  “kogukond”.

Barcelona Loodusmuuseum kolis mõned aastad tagasi linna keskselt Ciutadelli pargis asuvast modernistlikust paviljonist Herzog & de Meuroni poolt projekteeritud moodsasse linnaäärsesse nn Museu Blau hoonesse (asukoht: Foorumi park). Ümberasumisega muutus suuresti ka muuseumi publik. Muuseumi jaoks sai väga oluliseks kohalik elanikkond alles kujunemisjärgus olevas piirkonnas. Muuseumitöötajad tõid kogukonna kaasamise positiivse näitena välja Muuseumiöö, mille käigus  kohalikud noored panevad kokku programmi, mis neid endid kõnetab. Tegemist on lisaväärtusega, mis teeb suletud muuseumikeskkonnast ligipääsetava avaliku ruumi. Teise hea näitena on Loodusmuuseumis asuv raamatukogu ja avatud arhiiv, kus külastajad saavad kuulata loomade hääle lindistusi ja tutvuda teise digiteeriud museaalidega. Võib öelda, et tegemist on tegevustoaga väljaspool ekspositsiooni, sest sinna saavad siseneda ka lihtsalt huvilised, kes parasjagu ei suundu muuseumisse.

Centro de Arte Dos de Mayo (CA2M), mis asub Madridi kesklinnast ca 40 minuti kaugusel Mostoleses, on samuti keskendunud pigem kohalikule elanikkonnale. Kaasaegse kunsti esitamine ja mõtestamine laiemale publikule on asukohast hoolimata paras väljakutse. CA2M on oma haridusprogrammide keskmesse seadnud üldised teemad: linn, helid, keha, jne. Antud teemadest lähtudes otsitakse kokkupuutepunkte näitusteprogrammi ja linnaruumiga. Oma töös publikuga on CA2M loominguline ja paindlik, pakkudes näiteks selliseid tegevusi nagu ühine lillepeenarde harimine muuseumihoone terrassil, mis on populaarne just vanema generatsiooni seas. Täiskasvanuhariduse vallas on nad käivitanud kaasaegse kunsti teemadele keskenduva kogukonna kooli nimega Universidad Popular. Üheksandat aastat järjest toimuv loengutesari on intrigeerivalt pealkirjastatud: „Kuid… kas see on kunst?“. Mitmeid loenguid viivad läbi kunstnikud, kes tutvustavad lähemalt oma kunstipraktikat, sidudes selle teiste kunstivälja eeskujude ja suundumustega. Hiljuti andis hariduskeskus välja trükise, kus reflekteeritakse oma seni tehtud töö üle. Tegemist pole pelgalt läbiviidud programmide kirjelduste ja statistika kogumikuga, vaid esseede ja intervjuudega, mis räägivad nii kunsti vahendamise erinevatest väljakutsetest kui ka publiku emantsipeerimisest. Raamat algab tegijate omavahelise vestlusega teemal, milline peaks üldse olema selline trükis, milliseid tekste see peaks sisaldama ja miks.

Idee kogukonnast ja selle tunnetamisest on tihedalt seotud ka erinevate generatsioonide lõimimisega. Üks tore näide tuleb Museo Nacional Centro de Arte Reina Sofia pikaajalisest praktikast, kus vabatahtlikena on rakendatud pensionärid. Tegemist on üldjuhul endiste õpetajate või ajaloolastega, kes juhivad ekskursioone eakaaslastele või viivad läbi programme koolilastele. Siinkohal on huvitav just kahe põlvkonna omavaheline distants, mille vahele peab mahtuma kompromiss, austus ja individuaalne nägemus kunstist, kui vana või uus see ka poleks. Seda üle 20 aasta kestnud projekti juhib CEATE mittetulu ühing. Tähelepanuväärne on seeniorite kaasatus muuseumiellu.

Ligipääsetavus

Hispaanias tõstatas pea iga külastatud muuseum ka ligipääsetavuse teema (ing. k. accessibility). Vestluses Museu Nacional d’Art de Catalunya haridustöötajaga uurisime, kuidas loovad nemad programme erivajadustega publikule. Kataloonias töötavad muuseumid koos avaliku organisatsiooni Apropa Culturaga, kelle ülesandeks on luua sidemeid kultuuriasutuste ja erinevate sotsiaal- ja tervishoiukeskuste vahel, et pakkuda rikastavaid kultuurielamusi sotsiaalse tõrjutuse ohus olevatele inimestele. Seega ei pea muuseum alati võtma endale algataja rolli, vaid saab partnerina panustada olemasolevate teadmiste ja kogemustega. Apropa Cultura abiga kohandatakse pakutav programm antud sihtrühmale, mis tõstab tegevuste kvaliteeti ja võimaldab muuseumil laiendada enda teadmis- ja tegevusvaldkondi. Ühtlasi tagab taoline võrgustik ka jätkusuutlikkuse ja selle, et loodud tegevused tõesti jõuavad valitud sihtrühmani. Tegemist on pika protsessiga, mis pidevalt areneb ning vajab muuseumilt teatavat paindlikust ja kaasatust.

Eeskujud, kunstnikud ja õpetajad

Meie õperände ajal kujunes välja kaks favoriiti muuseumite hulgas, kelleks olid CA2M ja Museu d'Art Contemporani de Barcelona (MACBA). Nende puhul on eraldi väärtuseks nende tegevuse eksperimentaalsus. Mõlemas institutsioonis nähakse haridus- ja publikuprogramme kui muuseumi üht alustala ja visiooni kujundajat. Kaasaegse kunsti sõnumi vahendamisel ning lähimineviku ja oleviku oluliste teemade artikuleerimisel peab muuseum olema dialoogis enda publikuga. Eelnevalt mainitud muuseumite puhul mängivad olulist rolli näiteks koolitusprogrammid õpetajatele koostöös kunstnike ja teiste institutsioonidega.

Üheksa päeva jooksul kuulsime sageli mõistet artist educator (eesti k. kunstnik koolitaja(?)). Tegemist on kunstnikega, kes oma kunstipraktika kõrval või tihedas seoses sellega tegelevad ka õpetamise, kaasamise või kunsti vahendamisega ja mitte siis lihtsalt kunstnikega, kes töötavad õpetajate või õppejõududena. MACBA näitel võiks rääkida põhimõtteliselt kahest suunast: kunstnikud, kes töötavad õpetajatega ja kunstnikud, kes on seotud noortetegevustega. Mõlemal puhul toimivad ettevõtmised täiesti iseseisvalt muuseumi üldisest näituseprogrammist. Koostöös kunstnikega pakub muuseum koolitusi õpetajatele, kuidas kaasaegse kunsti võtteid edukalt rakendada igapäevases õppetöös, arendades õpilaste loovat mõtlemist ja integreerides erinevaid õppeaineid. Meie jaoks antud programmidest teadasaamine oli ääretult oluline, sest õpetajad kui eraldiseisev täiskasvanute sihtrühm on eraldiseisev ja raskesti ligipääsetav. Alati tekib küsimus, mida neile pakkuda, et muutuks arusaam muuseumist ja oleksime ka kasulikud?!

Rahastus

Lõpetuseks tuleb rääkida ka rahast, sest see on üks verstapost, millest ei saa üle ega ümber. Hispaanias on enamik haridus-ja publikuprogramme lastele ja noortele tasuta, kuid ka paljudele täiskasvanutele suunatud tegevused on erinevate soodustusega. Miks see nii on? Kohalik elanikkond on kogukond, kelle jaoks muuseum eksisteerib ja (taas)toodab kultuuri. Samas, selline altruism oleks võimatu kui riiklikul tasandil poleks suurfirmad (nt. pangad, telekommunikatsioon, energiafirmad, jne) kohustatud kulutama teatud aastatulu protsenti kultuurile. Paljud asutused loovad enda kultuurikeskusi, kus korraldatakse suurejoonelisi näitusi (nt. Caixaforum), etendusi; toetatakse alustavaid kunstnike, muusikuid, kuraatoreid, jne. Kõige selle kõrval rahastatakse eraldi ka haridustegevusi muuseumites, näiteks Museo de Nacional Centro de Arte Reina Sofia haridusosakonna patroon on Banco Santander. Vanas Euroopas on patronaaž suurfirmade jaoks üks traditsioonilisi väljundeid, isegi ajaloolisest perspektiivist vaadatuna, sest sedasi kirjutatakse end ajalukku. Oleviku mõttes luuakse sidet kogukonnaga, kelle seas on ju ka nende poolt pakutavate teenuste tarbijad.

Teksti autorid: Darja Andrejeva, Mary-Ann Talvistu

Mary-Ann Talvistu on Kumu kunstimuuseumi hariduskeskuse juhataja. Ta on õppinud kunstiteadust ja lõpetanud magistriõpingud Hispaanias (Universidad Complutense de Madrid ja Universidad de Barcelona). Tema eestvedamisel tegutsevad Kumu kunstimuuseumis väikelastele, noortele ja seenioritele suunatud programmid ja tegevused.

Darja Andrejeva on Kumu hariduskeskuse publikuprogrammide kuraator, kelle töö on keskendunud venekeelsel publikul. Ta on õppinud kunstiteadust Eesti Kunstiakadeemias ning täiendanud end Peterburis ja Veneetsias.