Inspireerivad vestlused andragoogiga: Henri Lempu
Henri, saame tuttavaks! Räägi endast ja oma tegemistest.
See on nii paradoksaalne küsimus, sest kui keegi palub rääkida endast ja oma tegemistest, siis see on sama nagu küsitaks, et ütle enda kohta mõni lõbus fakt. No täielik tühimik, korraga ei tea enam, mis mu nimigi on…
Samas olen kuidagi aastatega korduvalt enda kohta öelnud, et olen linnahingega maapoiss, tööd ei karda, palka ei põlga. Üldiselt olen lihtsalt noor mees, parasjagu magistrant ja vahelduseks nautimas ka tööturult väikest pausi, enne kui sinna taas suundun. See on omajagu värskendav ja mõnus - mu esimene töökoht oli vist siis, kui ma olin üheteistkümneaastane ja nüüd olen kolmekümnendates. Vahel on lühike paus teretulnud. Koroonakriisi alguses, kui suurem osa maailmast korraga koju jäi, tekkis tehislikult rohkem vaba aega ja siis suruti narratiivi, et kui sa nüüd ka seda, teist või kolmandat ei tee või ei õpi, pole kunagi asi ajamures olnud. Selline võlts pealesurutud pean-olema-produktiivne-muidu-suren mõtteviis pole mulle kunagi meeldinud. Seega olen ka oma lühipausi jooksul lihtsalt olnud. Reisinud, puhanud, veidi hobidega tegelenud ja nagu ütleks ajuteadlane Jaan Aru, lihtsalt logelenud. See on ka oluline. Päeva lõppedes, kui sa töötad nagu hobune, oled truu nagu koer ja tõused koos kukega, siis oled lõpuks lihtsalt eesel, kelle kaela valimatult kõik kohustused kukuvad. Meie arenenud ühiskonnas pole puhkamine ainult privileeg, vaid ka oskus.
Miks sa otsustasid Tallinna Ülikooli andragoogikat õppima minna?
Andragoogika on veidi selline teise ringi eriala. Mu enda kursuselgi oli vist vaid 2-3 inimest otse gümnaasiumist. Andragoogikasse jõutakse pigem mingi pikema ringi ja kogemusepagasiga. Võimalik, et veidi uudishimust, vahel igavusest, aga ka vajadusest, et ma ju juba teen seda mingil määral ja vahva oleks paremini aru saada sellest, miks ma midagi teen. Mõni otsib teoreetilist kinnitust praktikale, teine seltskonda ja võrgustikku, kolmas diplomit, neljas üldse midagi muud.
Andragoogika ei olnud mullegi esimene katsetus ülikoolis. Pärast gümnaasiumi alustasin tegelikult juuraõpinguid Tartu Ülikoolis. Pidasin seal kaks aastat vastu, ent sain lõpuks aru, et isegi kui võiksin lõpetada ja erialaselt töötada, ei kõditaks see mind piisavalt ja nii otsustasingi ilma igasuguse edasise plaanita juuraõpingud katkestada.
Kümnendas klassis olin ma aastakese vahetusõpilasena Saksamaal ja sellele järgnevalt panustasin vahendusorganisatsioonis YFU vabatahtliku töö raames palju. Sellega seoses sattusin kuidagi koolituste ja koolitamise joonele - uued Eestisse tulevad vahetusõpilased, meilt minevad vahetusõpilased, teised Euroopa vabatahtlikud jne. Nende ettevalmistus, mitmekultuuriline kompetents, koolitamine ja mitteformaalne haridus üldiselt, see oli läbi YFU terve keskkooli ja kahekümnendate algusaastatel läbiv osa mu elust. Ühelt poolt hobi, mis mulle huvi pakkus, samas hea platvorm, kus sõpradega kohtuda (jah, ka 16 aastat hiljem on paljud mu lähemad sõbrad sama vahetusõpilase kogemuse ja taustaga). Kogu see trall, mis seal vabatahtliku töö mullis toimus, lihtsalt liitis meid. Ja nii oli see konstantne osa mu elust, isegi kui teised sfäärid muutusid, näiteks erinevad suvatöökohad, ERASMUS Prantsusmaal või (kahjuks) raamatute müümine USAs. Kuidagi oli see vabatahtlik töö ja mitteformaalsete koolituste disain ja läbiviimine lihtsalt hobi, mis jäi. Ühel hetkel sai hobist ka läbi juhuse töö. Mul on kindlasti elus omajagu lolli õnne olnud, aga kuna see koolituspool kõige muu taustal ikkagi oli mingi konstant, ju siis nii lõpuks minema pidi.
Pärast juuraõpingute katkestamist andsin endale selge lubaduse, et võin ülikooli küll kunagi uuesti minna, aga ainult siis, kui ma tean, miks ma lähen ja kui mul on mingi kindel eesmärk või kasutegur. Et oleks ikka mõttega asi, mitte mingi suvaline paberi pärast nühkimine. Minus on aastatega kinnistunud uskumus, et ülikooliharidus on pigem devalveerunud. On vähe erialasid, kus see on ilmtingimata vajalik. Tihtipeale kipub ta olema ka sutsu liiga teoreetiline ja hakitud. Tänapäeval, vähemalt Eestis, ei anna diplom tihti mingit arvestatavat konkurentsieelist, vähemasti mitte erasektoris. Värbamisprotsessides on küsimuse rõhuasetus sellel, mida sa teha oskad, mida teinud oled ja kus on kogemuslik tõestus, mitte aga sellel, mida sa tead, mitu EAPd aastate jooksul sisse õgisid ja kui uhkelt sa tituleeritud oled. Oma töö ja ekspertiisi õpid lõpuks ikka kogemusega. Ka liiklusseaduse ja auto juhtimise manuaalide tundmine ei tee kellestki head autojuhti. Seega teadsin, et kui peaksin ülikooli ringiga uuesti jõudma, peab sel olema selge kasutegur, sest diplomi võin ma endale südamerahuks Canvas ise ka vorpida ja välja printida.
Niisiis avastasin ühel hetkel, et olen 29-aastane, mul on sutsu igav, tunnen puudust erialasest võrgustikust ja erialaselt tahtsin vajadusel olla “paremini relvastatud” st võimeline vajadusel enesekindlalt ütlema: “Seda lahendust siin toetab minu eelnev kogemus, aga kui sa endiselt kahtled, siis ka teooria ja teiste praktilised katsetused.” Olin valmis ülikoolile uue võimaluse andma. Eks omajagu oli seal ka kadedust sõprade osas, kes said kõik oma magistri juba enne 25 eluaastat. Samas ei saa öelda, et mul oleks midagi tegemata jäänud pelgalt seetõttu, et mul pole diplomit. Kuigi plaanin võimalusel kunagi kindlasti Eestis alaliselt elada, siis arvan, et mõni aasta välismaal on mu astroloogilisse kaarti veel sisse kirjutatud. Ka tööviisad ja kõik sellega seonduv on diplomiga oluliselt lihtsam.
Tegelikult kandideerisin andragoogikaõppesse esimest korda vist aastal 2020 ja sain ka automaatselt sisse, sest mul oli keskkoolist saksa keele riigiolümpiaadilt vist teine või kolmas koht ja see tulemus kehtib sisseastumisel kümme aastat. Aga siis selgus, et kuna olin varem bakalaureuseõppes juurat õppinud, sellest üle poole läbinud ja õpingute algusest ei olnud möödunud kolmekordne nominaalaeg st üheksa aastat, oleksid mu andragoogikaõpingud tasulised olnud. Kuigi olin sisseastumisel pingereas esimene ja seda mitte katsete või vestluse või muude andragoogiliste saavutuste pärast, vaid lihtsalt seetõttu, et Eestis on olümpiaadidel omamoodi tobe roll, siis tol aastal loobusin ja alustasin hoopis aasta hiljem.
Selle juures on minu arust vahva muidugi see, et kuna kasutasin palju VÕTAt ning andsin veidi rohkem auru, siis lõpetasin ikkagi kahe aastaga st sama kursusega, millest ma 2020 loobusin ja see XXX nende kursuse pingereas - mina - tuli kogemata välja lõpupeol. Omamoodi kihvt täisringi hetk.
Kas sa mäletad seda Henrit, kes sa olid enne andragoogikaõpinguid?
Jah, ma olin enne õpinguid suures osas sama inimene, kes ma olen täna. Täna lihtsalt veidi vanem ja ehk kogenum, aga ülikooliõpingutel ei olnud mu jaoks mingit fundamentaalset mõju. Minu arust on seda ka ülikooliõpingutelt vale oodata. Ülikool on omamoodi õnnemäng. Vahel väga kasulik ja saad palju, vahel kaotad palju aega, aga enne ei tea kui katsetad - veidi nagu täienduskoolitusturg Eestis. Samas oli kindlasti aineid või õpikogemusi, kus ma haigutasin ja kirusin, et mis selle väärtus nüüd on, aga keegi teine ahmis isuga sisse. Samuti ka vastupidi, teised haigutasid või kirusid ja mina ahmisin entusiastlikult. Aga ei, ma ei taju, et oleksin enne, õpingute jooksul või pärast neid olulisel määral muutunud. Andragoogika on natuke ka common sense, kuigi personalitöös õpib üsna ruttu põhitõe, et common sense is not that common…
Milline oli sinu õpingutes murdepunkt või selline eredam lugu, mis sind väga mõjutas?
Ei olnudki, st ma ei mäleta mingit elumuutvat hetke, et vot see siin nüüd raputas kõiki mu uskumusi. Küll aga pean ütlema, et andragoogika kui osa Haridusteaduste Instituudist (HTI) Tallinna Ülikoolis on üldiselt õppekavana edulugu. Varasemalt olin HTI õppekavade kohta kuulnud pigem kriitiikanoote kui organiseerimata ja kaootilised need on, seda nii administratiivse korralduse kui õppetöö osas, aga minu andragoogikaõpingute kogemus seda kindlasti ei kinnitanud. Võimalik siis, et andragoogika õppekava ja korraldus on lihtsalt maailm maailmas, aga see oli kindlasti hästi korraldatud, hästi kavandatud, hästi läbi viidud.
Ma sain sellest aru eriti siis, kui alustasin magistriõpinguid. Ma ei taha kõlada kuidagi läilalt, aga see 20-25 inimest kursuse kohta ja selgelt organiseeritud ning lõimitud 5-8 õppejõuga tiim, mis andragoogikat veab ja omavahel sümbioosis töötab, see töötab hästi. Mu õppejõud magistriõpingutel on kvalifitseeritud ja kompetentsed eksperdid, ent sellist sünergiat neil ei ole ja see mõjutab ka õppe kvaliteeti.
Sa lõpetasid andragoogika eriala tavapärase kolme aasta asemel kahe aastaga. Räägi palun sellest lähemalt, mis sind ajendas ja kuidas sa ennast tundsid tehes korraga kahe erineva aasta aineid?
Esiteks on ikkagi oluline vaadata fakte, et ei tekiks valearusaama nagu ma oleksin mingi ülimalt tubli imeinimene. Las avalikkus teab, et ma olen LAISK. Kohutavalt laisk. Samas, kui on vaja teha või on ajasurve piisav, siis ma ka teen. Võimalik, et selline suhtumine on osaliselt seotud ka hiljuti saadud ATH diagnoosiga. Ei-ei, ma kindlasti ei kannata selle all, oskan seda tulevikus enda kasuks lihtsalt paremini ära kasutada.
Teadliku otsuse proovida kahe aastaga lõpetada tegin ma ikkagi esimesel semestril, sest ainete valimisi tuli vastavalt sättida. Mingid ained eeldavad eeldusaineid, teisi loetakse ainult teatud semestritel jne. Ma sain lihtsalt aru, et kui ma veidi ainetega tetrist mängin, SUURE osa oma lõpetamata juuraõpingutest VÕTAga üle kannan, siis on täitsa reaalne, et ma kahe aastaga vajalikud ainepunktid kätte saan. Miks minna ringiga, kui saab ka otse? Nii ma siis kandsingi külma kõhuga VÕTAga üle kõik vabaained ja mõned kohustuslikud, mis õppekavaga sobitusid. Kohustusliku valikainena tegin ERASMUSe praktika, sest see andis 15 EAPd ja kuna lubatud oli ainult üks võõrkeel - inglise - siis selle jaoks tegin C1 keelediplomi. Kui me arvestame, et kahe semestri jooksul, mis ma varem lõpetasin, peaks saama 60 EAPd, siis sellest 24 EAPd kandsin üle VÕTAga, 15 EAPd sain ERASMUSE välispraktikaga, kohustusliku ELU 6 EAPd kandsin üle VÕTAga sellesama vabatahtliku töö ja koolitusprojektide arvelt ja 6 EAPd sain Cambridge'i keelediplomiga. Kokku siis 51 EAPd, mis on pea kaks semestrit.
Siin on palju rohkem seoseid sellega, et ma oskasin oma õpinguid ja vajalikke ained kahe aasta peale planeerida, panna süsteemi enda kasuks tööle, ehk veidi ka lisapingutust, aga oluliselt vähem on seoseid sellega, et ma oleksin kuidagi meeletult andekam või tublim. Ma kasutasin ressursse, mis mulle antud raamistikus saadaval olid. Nii lihtne see ongi.
Jah, ma kirjutasin neljandal semestril samaaegselt uurimistööd, võtsin aineid, tegin portfooliot bakalaureuseeksamiks, kinnitasin esmakordselt kanda personalijuhi rollis, aga nagu ütles Elle Woods Harvardisse astudes: “What?! Like it’s hard?”. Juuraõpingutest mäletan Carri Ginteri poolt öeldut, et õppimine ülikoolis ei pruugi sulle alati meeldida, aga lõpuks tuleb lihtsalt jalad kõhu alt välja võtta ja teha. Ma siis võtsin ja tegin.
Praegu oled sa TalTechis magistrant personalijuhtimise erialal. Kuidas võrdled erinevate ülikoolide kogemusi?
No ma ei ole siin kindlasti diplomaatiline öeldes, et see ei ole ei halvem ega parem, lihtsalt erinev. Ei, ei! Eriti andragoogilisest vaatenurgast on siin arenguruumi küll ja veel. Olles mitu aastat personalijuhina töötanud on mu aus hinnang, et see õppekava ei täida oma eesmärki. Liiga vähe on praktilisust ja seda, mis tööpõlluga päriselt ühine oleks. Liiga palju on mingit pehmet vatti, mis on paberil ilus ja lööv, ent tegelikult pigem vähese väärtusega. Õppejõud, kes on oma ala eksperdid, ei suuda sellegipoolest aineid hästi lõimida. Igaüks ajab oma asja. Õppekava kui toode pole tervik.
Mul on erksalt meeles hetk mu esimesest loengust st infotunnist enne esimest loengut. Meid oli auditooriumis ca 40+ inimest, esmakursuslast. Õppejõu sõnum oli umbes selline, et noh me saatsime ju esitluse slaidid enne kohtumist, kas on küsimusi? Küsige! Ja siis toonitas ta, et õppekava on oluline, aga veel olulisem on võrgustumine, ent ei teinud isegi kõige lihtsamat tere-mina-olen nimeringi. Esimeses loengus anti ka esimene grupitöö, aga me ei olnud kursusega omavahel tutvunudki, veel vähem suhtluskanalitest rääkinud. Siin ma siis olen, pea kaks aastat hiljem, tulevane 2025 TalTechi magistrant, kes ei tea kõiki oma kursusekaaslaste nimesid või seda, kes on minuga kaks aastat koos olnud, kes teeb mikrokraadi, kes on pausilt tagasi. Ei, ei, see ei ole uudishimu või sotsiaalse tutvumisärevuse häire, see on selge administratiivne viga, operatiivne juhtimisaps ja olgem ausad, andragoogiline patt. Ja otse loomulikult võiksin ka ise võrgustumise nimel pingutada. Minul on siin ka vastutus ja selged tegemata jätmised.
Oled pea kümme aastat tegelenud personalitööga ja viimased kolm aastat sellest olnud personalijuht. Kas õpingud on sind toetanud, et selles valdkonnas edukas olla?
Ikka mingil määral on. Suudan mingeid praktikaid paremini põhjendada ja maha müüa. Tean, kuidas grammatiliselt õigesti kirjutada sõna refleksioon. Organisatsioonides on ikka populaarne probleemide lahendamise tunnuslause see, et VAJA ON KOOLITUST. Sügavamale sukeldudes selgub siiski tõsiasi, et koolitus on harva ainuõige vastus, veel vähem on koolituse puudumine juurpõhjus. Piltlikult on koolitustegevus, millele ei järgne refleksiooni, jätkutegevusi, kohest praktilist kasutamist vms samaväärne sellega kui ostad Lululemonist või Gymsharkist uued lahedad trenniriided, teed peegli ees pildi, aga kunagi trenni ei lähe. Õpingud on mulle kindlasti kinnitanud, et koolitus on tore, aga ilma eelnevate või järgnevate tugistruktuurideta üsna väärtusetu. Õppimine ja areng on ikkagi protsess, mitte lustlik ent romantikata üheöösuhe, milles kohtume, saame kirja linnukese ja teatame, et tehtud!
Sa oled otsimas endale uusi väljakutseid ja kasutad ka Töötukassa teenuseid. Milline kogemus sul on Töötukassaga?
Ma ei ole nende teenuseid tegelikult nii väga kasutanud välja arvatud see, et ma ennast töötuna arvele võtsin. Samas meeldib mulle Töötukassa juures väga see, et nad on määratlenud ühe kategooriana iseseisva tööotsija. Piltlikult tähendab see seda, et töötuna on mul vähem kohustusi kohtumisteks ja raporteerimiseks, sest otsin tööd tõenäoliselt läbi teiste kanalite, kus Töötukassa mind toetada ei saa. Ja sealjuures ei koorma ma ka riiki, et korra kuus on vaja selle Henriga kokku saada ja asju arutada. JOKK skeemiga on siin muidugi oht, et nii võibki süüdimatult koju istuma jääda ja venitada, aga ma ei tea, mulle selline nõukaaegne riigilt-tulebki-kõik-ära-võtta suhtumine ei sobi. Riik pole mingi abstraktne olend kuskil taamal. Sina, mina, tema, nemad ongi kogu riik. Ja meil kõigil on solidaarne vastutus. Ma teadsin, et ma tahan veidi puhata ja nüüd kevade eel olen hakanud ka aktiivselt endale lisaks magistritööle uut väljundit otsima.
Kas ma mäletan õigesti, et oled andekas keelte peale ja õpid uue keele ära lugedes selles keeles oma lemmikraamatut (kirjandust). Kas oled oma andekust ka kuidagi eraldi treeninud? Mitut keelt sa valdad?
Jah. Ma ei ole eriliselt andekas spordis, reaalteadustes või kuidagi loominguliselt edasijõudnu. Aga keelte peale on mul hea pea. On alati olnud. Mind huvitavad keeled, ma õpin neid kiiresti, ma suudan aktsente kiiresti omandada jne - jah, see ilmselt on anne. Ma räägin vabalt eesti, inglise ja saksa keelt. Olen lugenud nt Harry Potteri raamatuid nii prantsuse kui ka norra keeles. Saan enam-vähem mõttest aru, ent ei ütleks, et keelt valdan. Räägin ka veidi vene keelt, aga meie vabariigi territooriumil keeldun sellest täna kategooriliselt. Jah, me ei sõdi keelega ja vene keel on ilmtingimata ilus ja väga rikas keel, aga elades Eesti vabariigis ei pea ma tolereerima seda, et ma aitan vestluspartneril mõista bussiaegu vene keeles. Ma ei arva, et see on diskrimineeriv või egotsentriline, ülbe või kõrk.
Pealiskaudselt vaadates võib ka väita, et see ei kanna endas andragoogilisi väärtusi, sest erinevate vaatenurkade mõistmine, uudishimulikkus ja tolerantsus on andragoogiks olemise osa. Ent ärgem unustagem, et väärtuspõhisus tähendab lisaks väärtuste kandmisele ka selle selget väljendamist, mille osas meil on nulltolerants. Kui vastaspool tahab õppida, tuleb teda aidata (ja eestlased on eesti keele õppimise aitamisel kohutavalt halvad), aga üleolevat ülbust ja ignorantsust tolereerima ei pea.
Mida soovid meie lugejale?
Tee tööd, panusta ja pinguta asjades, mis on olulised sinu jaoks su enda, mitte kellegi teise tahte või eelneva edukogemuse pärast. Kui juhtubki, et sa mingisse sisse joostud malli ei sobi - palju õnne - oled panustanud mitmekesisusse. Ja mis peamine, ära unusta logelemist, sest vahel on ka mitte millegi tegemine ja olesklemine suurim rõõm (ja vajadus!).
<< Tagasi intervjuusarja avalehele
Intervjuueeris Maike Levin, kes on fotograafia taustaga andragoog, kriitiline mõtleja, asjaajaja, kellele meeldib lugeda ja kirjutada. Maike armastab loovaid lähenemisi ja väärtustab eetilist mõtteviisi. Ta kuulub Eesti Andragoogide Liitu ja Eesti Pressifotograafide Liitu. Andragoogika õpingud Tallinna ülikoolis lõpetas ta aastal 2023. Praegu kasvatab Maike kodus kaheaastast tütart, peab blogi, kirjutab luuletusi ja soovib andragoogide häälel aidata kõlada.
