_{Foto: Freepik}

Seda, et inimesed vananevad, teame me kõik, kuid see, et esmakordselt inimajaloos kogu maailma rahvastik vananeb, ei ole veel meie kõigi teadvusesse jõudnud.

Sadaviiskümmend aastat tagasi oli vanemaid inimesi meie tänavapildis hulga vähem kui praegu, kuna väga paljud ei jõudnud erinevate haiguste ja näljahädade tõttu kõrge elueani. Sajand hiljem on olukord täielikult muutunud, kuna inimesed elavad pikemat ja täisväärtuslikumat elu. Vanemaealiste elanike osakaal nooremate suhtes on väga kõrge ja on pidevas kasvutrendis.

Erinevad uuringud näitavad, et Euroopas on 65-aastaste ja vanemate inimeste osakaal üks maailma suurimaid, aastal 2021 oli see umbes 20% Euroopa Liidu rahvastikust. Ka Eesti statistikast näeme, et meie elanikkonnast ligi 300 000 on 65+ vanuses ja prognoosid näitavad, et 2040. aastaks on vanemaealine juba iga neljas inimene meie seast. 

Rahvaloenduse 2021. aasta tulemustest selgus, et 80% vanemaealisi veedavad oma pensionipõlve kodus, kuid iga viies pensioniealine käib ka aktiivselt tööl. Kümmekond aastat tagasi oli see arv kaks korda väiksem, mis tähendab, et tööga hõivatud vanemaealisi on Eestis rohkem kui kunagi varem. 

Millises valdkonnas töötab kõige rohkem vanemaealisi?

Statistikaameti ja rahvaloenduse tulemustest tuleb välja, et vanemaealisi töötab kõige rohkem haridusvaldkonnas. 2022. aasta andmetel  on viimase 20 aasta jooksul üle 55-aastaste haridusvaldkonna töötajate osakaal pidevalt tõusnud ja kõik viitab sellele, et see tõus jätkub. 

Sügisel Tallinna Ülikoolis toimunud rahvusvahelisel konverentsil „Haridus ja õppimine kogu eluea jooksul“, tutvustas Müncheni Ludwig Maximilians ülikooli haridusuuringute õppetooli professor Bernhard Schmidt-Hertha Saksamaa olukorda, kus haridusvaldkonna töötajatest on juba praegu paljud isegi vanemad kui 60 eluaastat.

Kui see põlvkond läheb pensionile ei ole enam piisavalt noori, kes tulevad ja võtavad nende töökohad üle. Võib öelda, et 15 aasta perspektiivis me kaotame kõrge vanuse ja pensionile jäämise tõttu palju väärtuslikke inimesi ja nende kogemusi. Schmidt-Hertha lisab ka, et haridusvaldkond Saksamaal ei ole noorte jaoks väga atraktiivne - põhjused peituvad nii kehvades töötingimustes kui ka tasustamises. Samas võib öelda, et vaikselt hakatakse haridusinimesi rohkem väärtustama, sest palgad vähehaaval tõusevad ja tööandjad üha rohkem pööravad tähelepanu töötajate heaolule. Sellega on tehtud vaid üks samm õiges suunas, kuid on veel palju samme, mida me peame tulevikus astuma, kuna see on suur väljakutse. Sama väljakutse ees seisab kogu Euroopa, on Schmidt-Herta kindel.

Ka Eesti seisab silmitsi sarnase probleemi ees, et õpetajaskond vananeb ja järelkasv noorte näol on väga väike. Paljud alustavad õpetajad ei jää kooli püsima, sest töötingimused, maht ja selle eest saadav töötasu ei ole omavahel kooskõlas. 

Kuid millised on lahendused, kui noori haridusvaldkonda ei tule?

Professor Schmidt-Hertha toob välja ettepanekud, mida lähitulevikus saaksime teha, et haridusvaldkond siiski oleks jätkusuutlik. Kõigepealt peaksime uurima vanemaealistelt, kes töötavad peale pensioniiga - miks nad seda teevad? Samuti julgustama rohkem inimesi jätkama töötamist ka pensionieas, kui see on olnud eelnevalt nende jaoks positiivne kogemus. Selliselt saame luua tingimusi, et vanemad inimesed saaksid jätkata erialase panustamisega. 

Samuti lisab professor kui oluline on riigi tasandil mõista, et me peame inimeste silmis muutma vanemaealised rohkem positiivsemalt nähtavamaks. Tuleb tuua välja ja teadvustada nende potentsiaali, mida nad ühiskonna ja meie majanduse heaks teevad ning kui olulised on need tegevused ühiskonna edasiviimiseks. Vanemaealistel on väga suur ja oluline roll ning neil on meile palju edasi anda. Selle nähtavamaks muutmine on professor Schmidt-Hertha arvates kõige olulisem punkt.

Geriaater dr Kai Saks toob samuti välja, et rahvastiku kiire vananemine peab tooma kaasa elukorralduse ümbermõtestamise ja vajaduse paremini kaasata vanemaealisi ühiselusse. Ühiskonnad, kus seda suudetakse edukalt saavutada, tagavad inimestele väärika vananemise ning ka kogu riigile hea arengupotentsiaali. Eestis on küll värskelt loodud Heaolu arengukava (2023–2030) üheks eesmärgiks, et vanemaealised on ühiskonnaellu kaasatud ja neil on noortega võrdsed võimalused, kuid võib öelda, et seni on siiski väga vähe tähelepanu pööratud antud sihtgrupi huvide rahuldamise kvaliteedile.

Ühiskonnas esinevate eelarvamuste ja negatiivsete suhtumiste tõttu ei ole vanemaealiste kuvand kõige positiivsem ja seda kindlasti ka teatud määral haridusvaldkonnas. Kõrgema vanuse tõttu võib esineda väljakutseid, mida vanemad õpetajad kogevad, olgu siis kas õpetamispraktika kaasajastamine või tehnoloogia integreerimine õppeprotsessi. Samas on ju teada, et see on siiski väga individuaalne ja piisava motivatsiooni olemasoluga saavutatav. On oluline, et õpetajad saaksid jätkata tööd ka pensionieas ja et noored algajad õpetajad tahaksid teha koostööd vanemate kolleegidega. 

Selleks, et meil kaoks hirmud ja eelarvamused vananemise ja sellega kaasneva suhtes, tuleks ehk ühe lahendusena inimestele luua realistlikum ettekujutus, millised on töövõime muutused ja kuivõrd saab kohandatud keskkond pakkuda võimalusi panustamiseks ja eneseteostuseks ka vanemas eas.

Kuid mida me saame olukorra leevendamiseks teha?

Professor Schmidt-Hertha tõi välja, et Saksamaa haridusvaldkonnas on suurim rühm inimesi juba praegu vanuses 50–65 aastat. Meil on hea võimalus Euroopa naabrite kogemustest õppida, kuna nemad on tööjõupuuduse probleemi ees, milleni meie jõuame 10–15 aasta pärast. Olukorra leevendamiseks Eestis peame võimalikult kiiresti reageerima ning tegutsema, sest mida teevad kõik maailma inimesed ühel ja samal ajal? Vananevad muidugi!

Autorid: Tallinna Ülikooli Haapsalu kolledži magistriõppekava “Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas” üliõpilased Anne Järv ja Annika Armipaik-Nukki