_{Õuesõpe. Foto: erakogu.}

Positiivne psühholoogia on valdkond, mis ei uuri mitte seda, mida me elus vähem tahame (s.t õnnetuks tegevaid asju), vaid seda, mida me rohkem tahame ning kuidas heaolu saavutada. Üheks tugevalt positiivse psühholoogiaga seotud faktoriks on loodus. Analüüsitud on seda nii keskkonna vaatepunktist – puhas loodus kui väärtus, mida ei saa enam iseenesestmõistetavana võtta, aga ka sellelt tasandilt, kuidas kokkupuude loodusega iga inimese isiklikku heaolu mõjutab.

Olulisemad teooriad, mis on seotud looduskontakti ja heaoluga

Saksa päritolu Ameerika psühhoanalüütik Erich Fromm kasutas esmakordselt 1973. aastal terminit “biofiilia” ning kirjeldas seda kui “kirglikku armastust elu ja kõige elava vastu”. Biofiilia hüpotees on inimeste kaasasündinud kalduvus looduse ja teiste eluvormidega kontakti otsida. Sama terminit kasutas hiljem Ameerika bioloog Edward O. Wilson, kes väitis oma 1984. aasta töös “Biofiilia”, et inimeste soovil loodusega koos toimida on geneetiline taust (Rogers, 2019). Wilsoni mõiste “keskkonna haldamine” (environment stewardship) põhines erinevatel kontseptsioonidel, sh inimeste praktilisel sõltuvusel loodusest, mille keskmes on: ökoloogilised teenused (puhas vesi, õhk, pinnas); nauding, mille otsene looduses tegutsemine ja viibimine inimestes tekitab; looduse füüsiline ligitõmbavus, millele viitab inspiratsioon ja rahu, mis loodusest saadakse; inimese emotsionaalne side loodusega (erinevate maastike, loomade, asukohtadega) (Rogers, 2019). 

Ulrich jt (1991) töötasid välja psühho-evolutsioonilise stressi vähendamise teooria (psychoevolutionary stress reduction theory), mis väidab, et inimesed arenesid loodusele positiivselt reageerima ning kontakt keskkonnaga, mis sisaldab evolutsiooniliselt olulisi ressursse (taimestik, vesi, kaugeleulatuv vaade), vähendab füsioloogilist ja psühholoogilist stressi (McMahan, 2018). Lisaks tekitab selliste looduslike elementide vaatamine positiivseid emotsioone ja tundeid nagu huvi, nauding ja rahu ning sellel on taastav toime, mis leevendab meie pingeseisundi järgset erksust nii psühholoogiliselt kui füsioloogiliselt (Ulrich jt, 1991).

Rachel ja Stephen Kaplan töötasid 1980ndatel välja tähelepanu taastamise teooria (attention restoration theory), mis kinnitab, et inimeste keskendumine paraneb peale looduses viibimist või ka peale loodusstseenide vaatamist, kuna looduskeskkond sisaldab rohkelt „pehmeid vaimustusi“, mis ei nõua eesmärkidele suunatud pingutatud tähelepanu, näiteks üle taeva liikuvad pilved, tuules sahisevad lehed või ojas vulisev vesi. Kaplanid on tuntud oma uuringutega, mis käsitlevad looduse (taastavat) mõju inimsuhetele ja tervisele (nt stressi ja ärrituvuse leevendamise kaudu). Kaplanid leidsid oma uuringutes, et välised looduslikud keskkonnad soodustavad rahulikumat ja tähelepanelikumat käitumist võrreldes suletud ruumidega (Kaplan ja Kaplan, 1989).

_{Joonis: Looduse positiivne mõju heaolule. Kadi Kass.}

Näiteid looduse positiivse mõju kohta kognitiivsetele võimetele

Täiskasvanuhariduse kontekstis on põnev välja tuua looduse mõju kognitiivsetele võimetele. Gidlow jt uuring (2016) võrdles kõndivaid inimesi eri keskkondades - linnatänaval ja roheluses. Selgus, et kognitiivsete (töömälu) ülesannete lahendamise paranemine oli püsivam pärast looduskeskkonnas viibimist (võrreldes linnakeskkonnaga). Niisiis võib looduse mõju pakkuda huvi ka haridusteadlastele. 

On uuritud kontoritöötajaid, kes alustasid oma päeva tööle suunatud intensiivse keskendumisega. Aja jooksul hakkas aga nende fookus hajuma, mis on loomulik tagajärg pingutusele, mida keskendumise säilitamine nõuab. Need töötajad, kes puhkasid väljas või suhtlesid loodusega, taastusid palju kiiremini kui need, kes pidasid pausi mõnes ebaloomuliku valgusega suletud ruumis. Põhjuseks pidasid Kaplanid seda, et loodus nõuab “pingutusteta tähelepanu” (effortless attention), samas kui töö nõuab eesmärgile suunatud tähelepanu. See oli oluline uuring, kuna pakkus teaduslikumat tõestust keskkonna mõju kohta käitumisele ja põhilistele kognitiivsetele protsessidele (Kaplan ja Kaplan, 1989).

Metsasupluse (forest bathing) uuringus võrreldi kahte gruppi, kellest üks saadeti kaheks ööpäevaks linna, teine metsa. Vereproovis võrreldi enne ja pärast teatud komponente, mida sai seostada põletiku ja stressiga. Lisaks uuriti küsimustikega osalejate meeleoluseisundeid. Selgus, et metsasuplejatel olid kõik näitajad paremad võrreldes nii nende endi esialgsete kui ka linnas viibinute tulemustega. Uuringud on näidanud, et metsasuplust harrastavatel inimestel on optimaalsed närvisüsteemi funktsioonid, tasakaalustatud südamehaigused ja vähenenud soolehaigused (Mao jt, 2012). 

Vaatamata sellele, mil määral inimesed tunnevad või kogevad biofiiliat, on uuringud näidanud, et looduses kasvõi lihtsalt aja veetmine on tervisele kasulik. Inimesed, kes veetsid looduses vähemalt kaks tundi nädalas, teatasid suuremast rahulolust ja paremast tervisest kui inimesed, kes veetsid looduslikus keskkonnas vähem aega. Täiskasvanute seas on leitud seos looduslikus keskkonnas viibimise ja vaimse tervise vahel ning laste hulgas on leitud, et looduses viibimine suurendab füüsilist aktiivsust ja mänguhimulisust (Rogers, 2019). 

Lisaks on uuritud, et loodusliku keskkonnaga seotus suurendab positiivset afekti ja vähendab negatiivset afekti. Samuti suurendab looduses viibimine eluga rahulolu, parandab kognitiivset toimimist, annab elule suurema mõtestatuse, parandab füsioloogilist toimimist, füüsilist tervist ning suurendab ka positiivset enesehinnangut (McMahan, 2018). 

Terve rida uuringuid toetab biofiilia hüpoteesi, näidates, et inimesed eelistavad looduslike keskkondade visuaalseid esitusi enam kui ehitatud keskkondi. Seda eelistust on uuritud kultuuriüleselt ja see avaldub varajases eas (McMahan, 2018). 

Mitmetest empiirilistest uuringutest on selgunud, et lühiajaline looduslikus keskkonnas viibimine on seotud suurenenud positiivse afektiga ja negatiivse afekti vähenemisega, madalama südamerütmi sagedusega, vähenenud kortisooli tasemega, paranenud immuunsüsteemiga ja kiirema stressist taastumisega. Veelgi enam, vastavalt sellele, kuidas teostatakse uuringuid nende seas, kes on regulaarselt loodusega kontaktis ja nende seas, kelle jaoks loodus on kergemini ligipääsetav, on kogutud järjest enam tõendeid selle kohta, et looduse salutogeneetilised mõjud (vs patogeneetilised) toimivad pikema perioodi vältel (McMahan, 2018). 

Üks enim väljakujunenud uuringutulemusi on see, et inimeste ja looduse kokkupuutes suureneb õnnelikkus loodusest saadavate positiivsete emotsioonide kaudu. Sarnaselt võib kasutada ka lemmikloomauuringute tulemusi – nimelt, kuidas eluslooduses viibimine võib kõrvaldada eraldatuse tunde (Buijs, Jacobs, 2021). Siinkohal meenus mulle koroona-aegne zoomi-õpe, kus lemmikloomade ilmumine mõne õpingukaaslase ekraanile tõstis hetkega kõigi vaimset heaolu. 

Looduskeskkond ja õppimine

Milliseid seoseid võime eelnevale tuginedes luua õppimisega?

Keskendumisvõime paranemise näide tundub mulle eriti kõnekas, kuna tänases infokülluses ja ekraanilummuses on õppijate tähelepanuvõime kerge hajuma. Ka täiskasvanud õppijate õppimisvõime sõltub suurel määral nende võimest keskenduda ja säilitada tähelepanu. Täiskasvanud õppijate tähelepanuvõimet enne ja pärast looduses jalutamist analüüsiv uuring näitas, et looduses viibimine suurendas osalejate võimet säilitada tähelepanu ja keskenduda õppimisülesannetele. Seega saab looduses viibimisega (näiteks mingi mõtlemisülesande sidumine jalutuskäiguga koolitusruumi lähedasel rohealal) aidata parandada tähelepanu ja keskendumist. Looduskeskkonnas viibimine või kasvõi selle jälgimine võimaldab nn pingutuseta tähelepanu – kogemust, mille puhul ei pea end vaadeldavat jälgima sundima. See omakorda võimaldab tähelepanul „välja puhata“. 

Teine oluline märksõna on, et looduses viibimine võib sütitada loovust ja inspiratsiooni. See annab võimaluse uute ideede ja mõtete genereerimiseks, mis on õppimise seisukohast äärmiselt oluline. Sellega haakub Jaan Aru soovitus end mitte pidevalt tegevusega koormata, vaid olla aeg-ajalt niisama, nö logeleda, mis võimaldab meie ajul mõne ägeda idee peale tulla.

Õppimine võib mõnikord olla stressirohke, eriti eksamiperioodil või suurte projektide tegemisel, täiskasvanud õppija puhul kindlasti ka tulenevalt rööprähklemisest õppimise-töötamise ja pereelu vahel. Stress omakorda on tuntud kui õppimisvõimet oluliselt mõjutav tegur. Uuringud aga on näidanud, et looduses viibimine võib vähendada stressi ja ärevust täiskasvanutel ning parandada seeläbi õppimisvõimet. Kuna looduses viibimine vähendab stressihormooni kortisooli taset veres ja parandab kognitiivseid võimeid ja mälu, siis saab kindlasti soovitada täiskasvanud õppijale rohket looduses (NB! kasvõi linnalooduses!) viibimist. See võib hõlmata lihtsalt jalutamist, aga ka konkreetseid õpitegevusi õues – näiteks lugemist, märkmete tegemist või isegi videoloengute vaatamist pargipingil. See aitab stressi maandada ja parandab õppimise efektiivsust.

Looduses jalutamine või aja veetmine väljas võib aidata mõtetel selgineda. See võib olla suurepärane võimalus probleemide lahendamiseks ja keeruliste kontseptsioonide mõistmiseks. Mina ise olen koolitustel, kui tormituul või muu mõju ei võimalda hetkegi õuesõpet, soovitanud õppuritel vähemasti võtta mikropause, vaadata aknast välja, kinnitada pilk mõnele loodusobjektile ja lasta ajul puhata. Nii saab õpitu natuke settida ja kokkuvõttes õpitulemused nende pausidega kindlasti paranevad.

Lõpetuseks võiks välja tuua esmapilgul peitu jääva sotsiaalse ja kaasava poole. Positiivsed psühholoogid on rõhutanud, et oma tugevustele orienteerumine ja positiivsete emotsioonide ärakasutamine võivad aidata meil üles ehitada vastupidavust, avardada probleemide lahendamise võimet, olla uuendusmeelsem, tugevdada suhteid teistega ja proovida uusi käitumismustreid. Siis saab järeldada, et ka positiivne suhestumine ümbritseva keskkonnaga tuleb kasuks nii üksikindiviidile kui ka kogukonnale tema ümber. Loodusega kokkupuude aitab kaasa positiivsetele emotsioonidele, mis omakorda mõjutavad meie üldist meeleolu ja sotsiaalset käitumist. Looduse ilu ja rahu võivad innustada indiviide jagama oma kogemusi ja tunnetusi teistega, luues seeläbi tugevamaid sotsiaalseid sidemeid. Looduses viibimine grupiliikmena võib suurendada meeskonna- ja koostööd, parandades sellega üldist õpikogemust. Lisaks võib looduskeskkond olla suurepärane koht ühiste huvide ja kirglike arutelude jagamiseks, mis edendavad aktiivset õppimist ja teadmiste vahetamist. Muutes õppimise loodust kaasavamaks, taaselustame meis kõigis kaasasündinud looduslikud sidemed. Mida rohkem aega veedame looduslikes oludes, seda suurem on meie heaolu. Me saame seda kõike teha toetades omaenese ja kogukonna arengut, hoolides Maast ning olles teadlik sellest, kuidas meie tegevus mõjutab teiste liikide võimet õitseda (Pluta, 2012). 

Kokkuvõte

Kokkuvõtteks võib öelda teadusuuringute näitel, et looduse positiivne mõju õppimisvõimele on märkimisväärne. Looduses viibimine aitab vähendada stressi, suurendada loovust, parandada probleemilahendusoskust, tõsta tähelepanu ja keskendumise taset jpm. Nägime, et looduse positiivne mõju õppimisele ei piirdu ainult individuaalse kasuga, vaid võib kaasa tuua ulatusliku positiivse mõju kogukonnale ja ümbritsevale keskkonnale, suurendades üldist heaolu ja sotsiaalset seotust. Loodus võib toimida katalüsaatorina, mis soodustab õppimist ja aitab kaasa tervisliku õppimisrikka elustiili kujundamisele täiskasvanud õppijate seas. Seetõttu soovitan lõpetuseks ka täiskasvanukoolituses rohkem rakendada õpet looduskeskkonnas või integreerida teisi kokkupuuteid loodusega, et aidata õppijail saavutada paremaid õpitulemusi ja edendada vaimset heaolu. 

Autorid Kadi Kass, Veronika Madalvee, Kristel Veeber ja Maarja Võrk on lõpetanud Tartu Ülikooli kogukondade arendamise ja sotsiaalse heaolu magistriprogrammi. 

Kasutatud kirjandus:  

• ^{Buijs, A., Jacobs, M. (2020). Avoiding negativity bias: Towards a positive psychology of human-wildlife relationships. Ambio. 50, 281–288 (2021). https://doi.org/10.1007/s13280-020-01394-w} 
• ^{Gidlow, C.J., Randall, J., Gillman, J., Smith, G.R., Jones, M. V. (2016) Natural environments and chronic stress measured by hair cortisol. Landscape and Urban Planning, 148, 61–67. http://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S0169204615002510}
• ^{Kaplan, R., Kaplan, S. (1989). The Experience of Nature: A Psychological Perspective. Cambridge University Press. https://www.hse.ru/data/2019/03/04/1196348207/%5BRachel_Kaplan,_Stephen_Kaplan%5D_The_Experience_of_(b-ok.xyz).pdf} 
• ^{Mao, G. X., Lan, X. G., Cao, Y. B., Chen, Z. M., He, Z. H., Lv, Y. D., Wang, Y. Z., Hu, X. L., Wang, G. F., & Yan, J. (2012). Effects of short-term forest bathing on human health in a broad-leaved evergreen forest in Zhejiang Province, China. Biomedical and environmental sciences: BES, 25(3), 317–324. https://doi.org/10.3967/0895-3988.2012.03.010} 
• ^{McMahan, E. A. (2018). Happiness comes naturally: Engagement with nature as a route to positive subjective well-being. In E. Diener, S. Oishi, & L. Tay (Eds.), Handbook of well-being. Salt Lake City, UT: DEF Publishers. https://digitalcommons.wou.edu/fac_pubs/40/} 
• ^{Pluta, A. (2012). Integrated Well-being: Positive Psychology and the Natural World. Master of Applied Positive Psychology (MAPP) Capstone Projects. 37. https://repository.upenn.edu/cgi/viewcontent.cgi?article=1036&context=mapp_capstone}
• ^{Rogers, K. (2019). Biophilia hypothesis. Encyclopedia Britannica. https://www.britannica.com/science/biophilia-hypothesis}
• ^{Schmidt, G. (2005). Positive Ecology: Sustainability and the „Good Life“ (1st ed.). Routledge. https://doi.org/10.4324/9781351163682} 
• ^{Ulrich, R. S., Simons, R. F., Losito, B. D., Fiorito, E., Miles, M.A., Zelson, M. (1991). Stress recovery during exposure to natural and urban environments. Journal of Environmental Psychology, 11(3), 201–230. https://doi.org/10.1016/S0272-4944(05)80184-7}