Tõlgitud inglise keelest. Originaalpostituse avaldas Lifelong Learning Platform inglise keeles 20.12.2022. Keeleversiooni vahetamiseks vali soovitud keel veebilehel kõrval asuvast rippmenüüst või EPALE rakenduse seadetes. 

_{Foto:  Clay Banks, Unsplash}

Haridusse ja koolitusse investeerimine sai suure hoo sisse, kui 2019. aastal kutsus ELi Nõukogu eesistujariik Soome kokku esimese haridusministrite ja rahandusministrite kohtumise. See näis olevat esimene samm, et tuua ELi radarile sisukad investeeringud haridusse ja koolitusse. Tegelikkuses on investeeringud haridusse Euroopa liikmesriikides paigale jäänud, kuigi mitte vähenenud. Olgugi, et kvaliteetse hariduse ja koolituse väärtust hinnatakse ELi liikmesriikides ja ELi poliitikavaldkondades, ei ole avaliku sektori kulutused ELi tasandil suutnud taastuda finantskriisi eelsele tasemele.

Kodanikuühiskond eesliinil 

Euroopa kodanikuühiskonna organisatsioonid on seljad kokku pannud, nõuavad jõulisemaid riiklikke investeeringuid ja püüdsid ka need kõnelused ELi päevakorda tagasi tuua. 2022. aastat peeti heaks ajaks seada kahtluse alla hariduse ja koolituse rahastamissüsteem, mitte ainult selle kvantitatiivses mõõtmes, vaid ka rahastamisallikate osas. See on endiselt ülioluline küsimus, mida endalt küsida: kes või õigemini mis vahend rahastab haridust ja koolitusi? Ja miks see oluline on? On palju tõendeid, mis näitavad, et erafondid aitavad kaasa hariduse kommertsiks muutumisele ja erastamisele, millel omakorda on aga kohutavad tagajärjed kaasamisele ja sotsiaalsele õiglusele. Avalikud investeeringud vastupidi aga tagaksid, et haridus jääb avalikuks hüveks.

Seda väidet tugevdati ja võimendati Elukestva õppe nädala 12. väljaandes (LLLWeek), mis toimus 28. novembrist 2. detsembrini Brüsselis. Sajad hariduse sidusrühmade ja poliitikakujundajate esindajad kogunesid, et teha kokkuvõte senise rahastamise edenemisest, analüüsides ka vahendeid nagu taastamis- ja vastupanuvõime kavad, ELi poolaasta või muud Euroopa programmid nagu Erasmus+. Kodanikuühiskonna jaoks oli eriti oluline väljendada oma muresid kodanikuühiskonna foorumil elukestva õppe nädala avapäeval.

Haridus kui avalik hüve

Üks peamisi tulemusi oli tõepoolest hariduse tugev identifitseerimine avaliku hüvena. Teoreetilisel tasandil on avalikel hüvedel kaks eristavat omadust: 1) ühe inimese tarbimine ei vähenda teiste inimeste sama kauba tarbimise taset (mittekonkurentsi omadus) ja 2) kellegi tarbimisest kõrvalejätmine on kulukas, kui mitte võimatu (välistamatuse omadus). Kaubad, mis vastavad neile kahele omadusele, on üldiselt kättesaadavad kõigile (nn universaalkaubad) ja need ei allu turukonkurentsile. Peaks olema enesestmõistetav, miks hariduse kui avaliku hüve säilitamiseks tehtavatel jõupingutustel on esmased tagajärjed kõigi indiviidide kaasamisel.

Praegune hariduse kaubaks muutmise suund on vastupidi murettekitav. Kaubaks muutmine on kaupade, teenuste, ideede, looduse, isikuandmete, inimeste või loomade muutmine kauplemisobjektiks või tarbekaubaks. Hariduses võib see toimuda (ja see juba toimub) administratiivsel ja oskuste tasandil. Haldustasand eeldab asutuse nagu ettevõtte juhtimist, keskendudes eelarve kuludele, ressursside otsimisele, toote hindamisele ja vastavale kohandamisele, uuele töölevõtmise poliitikale ning uutele suhetele õpetajate ja õpilaste vahel. Oskuste tasand käsitleb kogu õpetamise ja õppimise protsessi kuluefektiivsena, keskendudes õppimisele/õpetamisele kui vajalikule sammule toote (sageli kvalifitseeritud tööjõu) tootmiseks, õppimise ja õpetamise eesmärkide ümberkohandamiseks, depersonaliseerumisele kogu õppimise/õpetamise protsessis ja kasulikkusele orienteeritud õppekava eesmärkidele. Mõelgem näiteks paljudele kordadele, kui kuuleme, et "haridust tuleks juhtida investeeringutasuvuse mõtteviisiga" - just see on võti, et hakata haridust kaubaks muutma, kus õppimist käsitletakse tehinguna ja seda tuleks rahastada vastavalt selle majandustulemustele.

Siin on kolm probleemset komponenti: majanduspoliitika ja -eesmärkidega tegelemine loob muutuse, et haridust nähakse pigem majanduspoliitika haruna kui sotsiaal-, majandus- ja kultuuripoliitika seguna; turuliberalismil põhineva avaliku poliitika majanduslik sisu muudab võimatuks sotsiaalsete aspektide lahutamise majanduslikest hüvedest ja ministrite tegevuskontroll hariduse üle, rõhuasetusega juhtimistõhususele avaliku teenistuse arvelt.

Vastupidi, haridus peab jääma hüveks, mis tagab inimestele kõikvõimalikud õigused (isiklikest kuni sotsiaalseteni), mille puhul kogu nende taust (kultuuriline, sotsiaalne, majanduslik, poliitiline jne) ei tohiks saada takistuseks, vaid pigem võiks neid toetada. Pakkudes neile rohkelt päris võimalusi oma elu tähendusi pidevalt tõlgendada ja elada oma elu võimalikult täielikult realiseeritult, hoolides nii enda kui ka teiste heaolust. See oli Norra Teadus- ja Tehnikaülikooli (NTNU) professor Sikunder Ali seisukoht, kelle peaettekanne pani aluse mitmetele aruteludele.

Transformatiivne vs kirjeldav haridus 

Huvitav vaatenurk ajendas mõtlema haridussüsteemide rolli üle Euroopas ja mujal. Osalejate sõnul ei tohiks haridust kanda kirjeldav funktsioon, mis analüüsib tegelikkust, suhteid, fakte ja ideid; tegelikult peaks haridus olema trasnformatiivne, andes oma panuse meie ühiskondade aktiivsesse muutusse. See ei ole juhus, et ÜRO nõuab transformatiivset haridust. Sellega seoses osaleb haridus ühiskonna kujundamisel ja loomisel, mis omakorda suudab arendada nii inimeste kui ka planeedi tervist, aga ka sotsiaalpoliitikat, ütles professor Ali.

Selline järeldus pole sugugi lõplik. See on pigem lähtepunkt, mis ärgitab Euroopa liikmesriike nendele muredele häält andma, jätkama aktiivset dialoogi kodanikuühiskonna partneritega ja ennekõike pöörduma tagasi hariduse kui avaliku hüve ettekujutuse juurde, päästes selle turuloogikast ja majanduslikest piiridest.