_{Foto: freeimages.com}

Elukestev õpe on levinud termin ja selle abil kirjeldatakse õppimist kui pidevat ja elukestvat protsessi. Kui indiviidi tasandil teadvustatakse pidevõppe ehk elukestva õppe vajadust ja ollakse õppimise suhtes positiivse hoiakuga, on esimene samm ühiskonna paremaks muutmise teel juba tehtud.

Elukestva õppe vajaduse mõistmine võimaldab inimestel pidevalt uusi teadmisi omandada ja kohaneda muutuvate oludega. Jarvis (2007) väidab, et õppimine on pidev protsess, mis tuleneb igapäevasest kogemusest ning mis on vajalik olemaks täisväärtuslik ühiskonna liige. Biesta (2006) lisab, et õppimine aitab kaasa ka inimese kui subjekti kujunemisele, mis on oluline demokraatlikus ühiskonnas kodanikukohustuste täitmiseks. See intellektuaalne raamistik on oluline tehnoloogiliselt edasijõudnud ühiskonnas, kus õppeprotsessi paindlikkus ja kättesaadavus on edasiviivaks jõuks.

Alvin Toffleri sõnade kohaselt on kõige olulisemaks oskuseks võime õppida, unustada ja uuesti õppida. Kas olete kunagi parandanud oma lekkivat kraani, vaadates lahenduskäiku internetis olevast videost? Või kasutanud kõikvõimsa tehisintellekti abi? Kas see tähendab, et me ei oska neid asju ilma abita teha või andis abi kasutamine meile julguse alustada ja seeläbi saada käsitletavast probleemist hoopis sügavam arusaam? Õppimisega kaasnev rahulolutunne annab tõuke ka edaspidiseks ning seeläbi muutume me võimekamaks kui esialgu uskusime.

Kui kohvikupidaja vaatab igale kliendile silma ja naeratab, siis on tõenäoline, et see kandub positiivse kogemuse saanud klientidelt edasi ka nende lähikonda. Bloomi taksonoomia eristab kolme õppimise vormi: kognitiivset ehk tunnetuslikku, psühhomotoorset ehk soorituslikku ja afektiivset ehk väärtushinnangulist. Kui inimene õpib midagi uut, õpitut rakendab ja seeläbi kogeb edu, siis on ta võimeline looma põhjus-tagajärg seose õppimisega ning seeläbi kujuneb hoiak. Kujunenud hoiakut on võimalik laiendada ka end ümbritsevatele inimestele, kui üks grupi liige on uute asjade suhtes uudishimulik ja teadmiste omandamisele orienteeritud, siis kandub see reeglina üle ka teistele grupi liikmetele. Meist igaühel on võimalus kujundada õppimise suhtes uudishimulik hoiak ning seeläbi mõjutada meid ümbritsevaid inimesi ja ka ühiskonda laiemalt.

Järgmine kord, kui seisate silmitsi millegi uue ja tundmatuga, siis püüdke seda olukorda kasutada õppimiseks. Õppimisega võrdväärne on soov ja julgus jagada enda õppimise kogemust ka teistega- tänane maailm pakub selleks küllaldaselt tehnoloogilisi võimalusi. Kui igaüks meist läheneb igapäevastele tegemistele õppimise nurga alt, seda mõtestab ja teistele peegeldab, siis saame olla kindlad, et meie panus ühiskonna paremaks muutmisesse on antud. Nagu Jaan Kross on öelnud: "Kui sa midagi teed, tee seda nii, et midagi jääks järele."

Julgustan kõiki mõtestama oma igapäevaseid õppimise hetki ja neid ka julgelt jagama, see on lihtne võimalus aidata kaasa ühiskonna arengule, väikeste, aga oluliste sammudega! 

Autor: Jan Harend on Tallinna Ülikooli andragoogika eriala 1. kursuse üliõpilane.

Artikkel on valminud TLÜ Andragoogika bakalaureuseõppe 2023. aasta sügissemestri ainekursuse „Esitlus- ja aruteluoskused“ raames.