Foto: karlyukav, freepik

Hindamine on igasuguse õppeprotsessi, sh täiskasvanu õppimise lahutamatu osa. Seda kogeb täiskasvanud õppija nii formaalõppes – ülikoolis, kõrgkoolis, kutseõppeasutuses –, aga ka mitteformaalses õppes, nt koolitustel ja huvitegevustes. Autentsus on üks hindamise põhiprintsiipidest. Autentset hindamist mõistetakse kui hindamist, mis on seotud eluliste olukordadega. Autentse hindamismeetodi kaudu hinnatakse teadmist nii, nagu õppija seda ka edaspidises elus kasutama hakkab. Kogemus täiskasvanute koolitaja ja ülikooli õppejõuna lubab mul kinnitada – täiskasvanud õppija väärtustab sellist hindamist väga.

Olen üle kümmekonna aasta õpetanud Tallina ülikoolis suulist ja kirjalikku väljendusoskust. Nüüdseks olen leidnud autentse hindamismeetodi, mis sobib mistahes eriala üliõpilase õppimise toetamiseks. Palun neil kirjutada oma eriala aktuaalsel ja olulisel, teda õppijana kõnetaval ja huvitaval teemal meediaartikli või avaliku blogipostituse. Igal erialal on ju oluline, et seda omandav inimene julgeks ka avalikult eksperdina sõna võtta, olla agentne arvamusliider. Miskipärast eeldame seda aga neilt, kel juba lõpudiplom taskus. Just õppeprotsessis saame aga eestlasliku ah-mis-nüüd-mina-suhtumise asemel toetada julgust oma õpitut ja kogetut ka avalikkusega jagada.

(Tulevane) andragoog ja täiskasvanute koolitaja on muutuste agent

Tallinna ülikooli andragoogika õpingud sisaldavad nii bakalaureuse kui ka magistritasemel kursusi, mis õpetavad ja inspireerivad avalikult kirjutama või esinema. Muidugi esmalt harjutatakse ja lihvitase nende kursuste jooksul omakeskis tehnikaid, kuidas parimal viisil oma sõnum masside ette tuua ja milline see peaks olema. Kuid kursuste lõpul tehakse õpitu teoks ja usaldatakse ennast niipalju, et avalikus ruumis n-ö jälg maha jätta. 

Andragoogidele-täiskasvanute koolitajatele on see eriliselt oluline kogemus, sest just täiskasvanute koolitajate kutsestandardis sisaldub ka klausel valmisolekuks avalikult sõna võtta. Juba täiskasvanute koolitaja tase 6 kutsestandardis sõnastatakse: „Osaleb koostöövõrgustike ja töögruppide tegevustes, avaldades arvamust ja tehes ettepanekuid täiskasvanukoolituse valdkonnas“. Kuid selline oskus ei tule üleöö. Seda tuleb õppida, harjutada, kogeda ja selles kogemuses teinekord ka eksida või ebaõnnestuda. Oluline on julgeda kirjutada, sõna võtta ja selle kaudu ühiskonnas ka muutusi esile kutsuda. Hiljutises postituses „Kas noor inimene saab olla andragoog“ (EPALE, 18. detsember 2023) jagab andragoogika esimese kursuse üliõpilane Stella-Liis Otspere oma kogemust, kus tema arvamust ja arusaamu on alavääristatud ainuüksi tema nooruse tõttu. Ta kinnitab, et ka noored andragoogid saavad elukestvasse õppesse tuua erinevaid vaatenurki ja kogemusi. Olen temaga vägagi nõus. On nii väärtuslik, et meie noored võtavad vastutuse olla õppimise toetajad ja muudavad ka avalikku arusaama õppimisest.

Autentne hindamine toetab agentsuse avaldumist

Paljud minu endised üliõpilased on kirjeldanud ülesannet kirjutada avalik blogipostitus kui ülikooliõppe üht enim väljakutset pakkuvamat. „Kohe esimesel kursusel ja juba arva avalikult, ma ei tea ju veel midagi!“ on enimlevinud reaktsioon auditooriumis, kui ülesannet tutvustan. Jah, ma mõistan tekkivat ebamugavustunnet, kuid selline ülesanne paneb õppima, oma sõnade taga seisma, nende eest vastutust võtma ja pakub võimaluse valdkonnateadmisi hinnata. Lisaks areneb kirjutades ka tänapäeval kohati nii kasinaks jäänud õigekirjaoskus. Mõnigi on blogipostitust tehes tuletanud meelde kirjavahemärkide kasutust (oh need kohutavad komad!) ja eesti keelele omast sõnajärge, hakanud eristama side- ja mõttekriipsu või õppinud ära algustäheortograafia. Ja nii areneb põlvkond, kes kirjutab õigesti väljendi „aasta andragoog“ ja väärib peagi ka ise sedasama tiitlit. Ikka selle eest, et julgeb ja tahab täiskasvanute õppimist toetada, iseoma õppimist uurida ja teaduspõhiselt ka muuta.

Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et EPALE blogi on olnud suurepäraseks õppeplatvormiks meie tulevastele andragoogidele, noorsootöötajatele, õpetajatele ja teistele, kes soovivad ja tahavad meie haridusmaastikul kaasa rääkida. EPALE kommentaarium on siiani olnud lugupidav, innustav, kaasamõtlev, hariv ja aus. Seega on blogipostituse kirjutamine suurepärane (enese)hindamise võimalus – autentne ja arvamuste paljusust aktsepteeriv.

Autor: Halliki Põlda, Tallinna ülikooli elukestva õppe dotsent, täiskasvanute koolitaja