Originaalse blogipostitus avaldas Aleksandra Kozyra ingliskeelesena

Täiskasvanute jaoks on täiel määral ühiskonnas ja majanduses osalemine keeruline kui nad ei oska hästi lugeda ega kirjutada. See ei tähenda, et neil pole oskusi ega teadmisi. Kaugel sellest: vastupidavust, loogilist või loovat mõtlemist saab edendada ka nn baasoskustest sõltumatult. Kuidas saame meie, täiskasvanute koolitajatena, tugineda õppijate elukogemustele? Mida saaksime teha, et lõpetada häbistamine ja selle asemel luua õpikeskkond (ja poliitiline diskursus), mis ei keskendu puudustele, vaid kõigi panusele ja potentsiaalile?

Prantsusmaalt, Portugalist ja Belgiast pärit täiskasvanute koolitajad jagasid oma teadmisi EAEA liikme Aleksandra Kozyraga, arutledes nii väärtuste, usalduse ja hariduse kui poliitilise akti üle kui ka teemal, mida tähendab kirjaoskuse õpetamine südamest ja südamesse.

Paar aastat tagasi sõitsin Brüsselist lennukiga EAEA aastakonverentsile, žongleerides graatsiliselt meie roll-up bännerit ja kotti ürituseks vajaminvate asjadga. Kui mind paratamatult turvakontrollis peatati, vaatasid lennujaama töötajad mind kergelt pika pilguga kui pakkisin lahti märkmepabereid, erinevaid väljaandeid ja nimesilte, mis moodustasid suure osa minu käsipagasist, küsis turvatöötaja.

"Mllega sa siis tegeled?"

"Töötan täiskasvanuhariduses," ma selgitasin.

"Oh, sa mõtled, et õpetad migrante," vastas ta.

"Noh, jah, aga selles on ka midagi enamat," püüdsin täpsustada, kahetsedes, et mitteformaalse täiskasvanuhariduse ja selle ulatuse selgitamiseks oli vähe aega. Roll-up oli just tunnistatud ohutuks pagasiks ja mul oli vaja lennukile jõuda.

On küllaltki tõenäoline, et kui töötate täiskasvanuhariduses (ja loete käesolevat artiklit), olete kuulnud sarnast üldistust meie elukutse kohta ka varem. Võõrkeelte tunnid on paljude jaoks esimene seos täiskasvanuharidusega, teised seovad seda peamiselt karjääri arendamise või lähedal asuva rahvamaja joogatundidega. Tuleb tunnistada, et need on kõik tõesed eeldused. Paljud inimesed väljaspool meie valdkonda oleksid ilmselt üllatunud kui mõistaksid, et suur osa täiskasvanute koolitusest Euroopas on pühendatud hoopis kirjaoskuse parandamisele.

Jällegi, kui olete täiskasvanute koolitaja, siis tõenäoliselt teid ei üllata järgnev statistika. Hinnanguliselt on üks viiest täiskasvanust raskustes funktsionaalse kirjaoskusega. Praktikas tähendab see, et igal viiendal Euroopa kodanikul on probleeme tervishoiuteenuste kättesaadavuse, valimistel hääletamise või allkirjastatud üürilepingu või töölepingu mõistmisega.

Neil on keeruline täiel määral osaleda ühiskonnas ja majanduses kui nad ei oska hästi lugeda ega kirjutada, aga see ei tähenda, et neil pole oskusi või teadmisi. Kaugel sellest: vastupidavust, loogilist ja loovat mõtlemist saab edendada ka nn baasoskustest sõltumata. Kuidas saame meie, täiskasvanute koolitajatena, tugineda õppijate elukogemustele? Ja mida saaksime teha, et lõpetada häbistamine ja luua selle asemel õpikeskkond (ja poliitiline diskursus), mis ei keskendu puudustele, vaid kõigi panusele ja potentsiaalile?

Täiskasvanute koolitajad Prantsusmaalt, Portugalist ja Belgiast on minuga jaganud oma teadmisi, et arutleda väärtuste, usalduse, hariduse üle ja samuti, mida tähendab kirjaoskuse õpetamine südamest ja südamesse.
 

Sul on aega

"Aastaid on Prantsusmaal kirjaoskamatusest valesti aru saadud," ütles Karin Tudal, Bergeracis asuva la Ligue de l’enseignementi kohaliku organisatsiooniharu direktor. "Seda aeti sageli segamini prantsuse keele kui võõrkeele probleemidega. Umbes kümme aastat tagasi loodi aga uus agentuur, et kirjaoskamatusega tegeleda ja välja selgitada, miks isegi pärast kümneaastast formaalharidust prantsuse keeles on nii mõnelgi täiskasvanul on ikka veel raskusi lugemise ja kirjutamisega." Agence Nationale Lutte Contre l’Illettrisme  (kirjaoskamatuse vastu võitlemise riiklik agentuur), mille juhatuse liige Karin soovib välja selgitada abivajajad ja luua tegevusplaan.

Tuvastamine on vast ehk üks raskemaid aspekte: paljud täiskasvanud peavad häbiväärseks oma raskust lugemise ja kirjutamisega ning hoiavad seda saladuses. "Nii kultuurilise kui ajaloolise kirjaoskuse sümboolne jõud on Prantsusmaal väga oluline," ütleb Karin. Selle tõttu oli agentuuri ja selle partnerite üks põhiülesandeid koolitada juhendamisteenuste alal töötavaid spetsialiste, et aidata neil eristada prantsuse keele kui võõrkeele probleeme kirjaoskamatusest. Karin selgitab, et see oli ülioluline tagamaks täiskasvanute suunamise õigele koolitusele.

„Kui me kohtume nendega oma täiskasvanute koolituskeskuses Bergeracis, arutleme pikalt nende varasemate hariduskogemuste ning isiklike ja ametialaste eesmärkide üle. Uurime ka nende ajaliste võimaluste kohta ja muudame ajakava võimalikult paindlikuks, et tagada nende osalemine”. Sellele järgneb rätsepatööna valminud kursus, mille käigus veedab iga õppija pedagoogiga üks-ühele aega. Väikseid samme eesmärgi saavutamisel tunnustatakse Avatud märkide kaudu. Tähtis on see, et kirjaoskuse programm võimaldab õppijatel õpingud katkestada ja sobival ajal jätkata, näiteks kui nad sooviksid juulis hooajatööd teha, siis nad saavad õpingud pooleli jätta ning sügisel jätkata sealt, kus nad pooleli jäid.

"See võib meie jaoks asjad keerulisemaks muuta, kuid õpilastel on nii lihtsam," ütleb Karin. "On väga oluline õppijaid rahustada ja öelda neile, et "teil on aega"."

Jätame ukse lahti

"Inimesed tulevad meie juurde õpihimulistena ja tahavad kiiresti õppida. Nad tunnevad, et nad on juba aega kaotanud ja peaksid järele jõudma,” ütleb Dina Soeiro, kes õpetab täiskasvanuharidust Portugalis Coimbras asuvas hariduskoolis (ESEC) ja juhib Letters for Life’i, mis kujutab endast kirjaoskuse õpitubade korraldamist linnas ja selle ümbruses. "See on meie jaoks väljakutse." Letters for Life on projektipõhine algatus ja töötab põhimõtteliselt teisiti kui need kirjaoskuse kursused, mida Karin mulle kirjeldas. "Pakume umbes 15 nädala jooksul kahetunnist töötubade sarja," selgitab Dina. Protsess "algab ja lõpeb õppijaga", ütleb ta, lisades, et õppekava ei ole ning töötoad on kavandatud sujuvalt koos osalejatega. Samal ajal on Letters for Life kogukonnapõhine projekt. See tähendab, et igale uuele kursusele eelneb kogukonna, selle konteksti ja muu olulise analüüs.

Kui Letters for Life meeskond on kogukonnas uus, võtab usalduse loomine ja sidemete loomine aega, kuid Dinal ja tema kolleegidel on oskus kõik endaga ühte paati saada. "Me nimetame seda „südamega kirjaoskuseks, "naerab Dina. “Me teeme nalja, meil on lõbus ja hoolitseme alati selle eest, et iga töötuba lõppeks positiivse noodiga iga õppija jaoks. Igal laual on lilled ja kohv. Jätame ukse lahti, et kõik saaksid sisse tulla.” Mõnikord tulevad ka uued inimesed ning seda peab Dina nende lähenemisviisi üheks peamiseks õnnestumiseks. „Meie töötubades on tavaliselt rohkem naisi kui mehi. Selle põhjuseks on asjaolu, et ajalooliselt on Portugalis naised lugemis- ja kirjutamisvõimalustega rohkem kimpus kui mehed. Alguses ootavad mehed lihtsalt õues kuni naised töötoa lõpetavad. Lõpuks tunnevad nad piisavalt julgena, et uksest sisse tulla,” ütleb ta.

Sellest, mida Dina on mulle seni rääkinud, jääb mulje, et osalejatel on kirjaoskuse tase väga erinev ja seetõttu on neil ka erinevad eesmärgid. Ta selgitab, et nad väldivad sellest pettumuse tekitamist ja töötoa üks eesmärk on tagada, et kõik tunneksid, et saavad oma teadmiste või elukogemusega rühma panustada. "Ühes meie romade kogukonnas korraldatud töötoas saime lõpuks arutada selle üle, mida tähendab olla hea ema ja anda vanemlikku nõu," toob ta näiteks.

"Igal osalejal on oma eesmärk ja me aitame tal selle nimel tööd teha," ütleb Dina ja lisab, et individuaalse toe pakkumiseks on kohal mitu juhendajat. Näiteks võib Dona Maria soovida õppida oma nime kirjutama, mis tähendab, et peame töötama tema motoorika kallal. Lõpuks õpib ta kirjutama ka oma lapselaste nimesid ja see on tema jaoks tohutu edusamm. Samas teise inimese jaoks on eesmärk kirjutada tööavaldus – see väga erinev lähtepunkt. Üks asi on selge - ükski grupp pole homogeenne,“ ütleb Dina.
 

Vastuvoolu

Teine riik, teine ​​kontekst ja ometi pole ma üllatunud, kui kuulen sarnast mõtisklust. "Homogeenseid rühmi pole," kinnitab veel kord Aurélie Audemar, kes kuulub Lire et Écrire, Belgia prantsuse keelse kogukonna pedagoogilisse personali hulka. Kohtusin Aurélie ja tema kolleegi Louise Culotiga, kes vastutab uuringute ja analüüsi eest, selleks, et arutada nende õppijakeskse lähenemisega raamistiku üle. 1980. aastatel loodud Lire et Écrire on läbi ajaloo olnud töölisliikumine. See peab kirjaoskust eeltingimuseks mitte ainult oma õiguste saamiseks ja ümbritseva maailma mõistmiseks, vaid ka selle muutmiseks.

Raamistik julgustab kõiki koolitajaid kursuse kavandamisel alustama õppijatest. "Ma arvan, et me ei lisanud midagi uut," ütleb Aurélie, kes rõhutab, et raamistiku loomiseks tehtud tohutu töö oli koosloome ja selle raames konsulteeriti erinevate haridustöötajatega. "Pigem oli küsimus selles, kuidas kokku panna kasutusel olevad  tööriistad ja lähenemisviisid ning asetada need oma liikumise missiooni ning selle aluseks oleva teooria ja filosoofia konteksti."

Kuigi raamistik pakub tegevusi, millest võib kirjaoskuse kursuse kavandamisel abi olla, näiteks enesehindamise tööriistad  või portfooliod, pole see siiski õppekava. Koolitaja peaks iga kursuse üles ehitama lähtudes õppija vajadustest ja eesmärkidest ning Lire et Ecrire üldisest missioonist. Kindlasti pole see lihtne ülesanne ning protsessi paremaks mõistmiseks on õppejõudele toeks regulaarsd koolitusprogrammid. "See ei tähenda õppijale esimese tunni ajal kahe või kolme küsimuse esitamist vaid see on järjepidev töö," ütleb Louise. Samuti võib see olla ka emotsionaalselt keeruline - mõned õppijad on keerulistes olukordades ja õpetajad võivad silmitsi seista olukorraga, et kursusel tuleb lahendada hoopis eluaseme küsimusi.

„Mängu tuleb palju olulisi elemente - iga osaleja teadmised, nende eesmärgid ning meie liikumise missioon. Ja siis on ka koolitaja teadmised, kogemused ja konkreetne lähenemine. Mõni neist on tugevam kunstis, teine ​​korraldab tegevusi õues,” selgitab Louise. Selle tulemusena on iga kursus väga erinev, aga üldine eesmärk võimestada jääb siiski samaks. "Ujume justkui vastuvoolu - kui asetate õppija kesksele kohale ja julgustate kriitilist mõtlemist, tundub see võimulolijatele riskantne," ütleb Aurélie. “Püüame kahtluse alla seada ka olemasolevad normid. Miks täiusliku kodaniku loomisel nõutakse nii palju? Kuidas on lood nendega, kes ei suuda püsiva kvalifikatsiooni tõstmise vajadusega sammu pidada, kuid kellel on oma teadmised ja kompetentsid, mida meie ühiskonnas ei väärtustata?”

Vestluse lõpupoole proovime lõpuks leida prantsuse keeles „õppijakesksele” hea tõlke. Kui me võtame lahti selle väljendi - kas see tähendab ainult inimesele keskendumist? "Ma arvan, et see on midagi enamat," ütleb Aurélie. "Ma ütleksin, et see on ka õppijate aitamine, et nad saaksid oma mugavustsoonist  välja tulla ja suhelda ka väljaspool klassiruumi ning see on juba seotud julgusega teistele avaneda. "

Aleksandra Kozyra on Belgias Brüsselis Euroopa täiskasvanute koolituse assotsiatsiooni (EAEA) töövõime suurendamise juht, kus ta vastutab EAEA ürituste, koolitusprogrammide ja muude tegevuste eest, mis suurendavad töövõimet ja suutlikkust. Varem töötas ta Poolas Varssavis keeleõpetajana.