Heaolu on mitmetahuline kontseptsioon, mida uuritakse üha enam erinevates valdkondades, teoreetilistes raamistikes ja kontekstides. Teadlased käsitavad heaolu nii individuaalse kui ka kollektiivse nähtusena, rõhutades selle tähtsust kogu elu jooksul ja seoses laiemate ühiskondlike nähtustega. Näiteks pakub elukaare lähenemisviis terviklikku vaatenurka tervisele ja heaolule, võttes arvesse individuaalsete, sotsiaalsete ja keskkonnategurite kumulatiivset mõju indiviidi kõigis eluetappides. Samuti seob see heaolu kestliku arengu eesmärkidega (WHO, 2021, lk 25). Sarnaselt tervisele mõistetakse heaolu kui positiivset seisundit ja igapäevaelu ressurssi. Seda kujundavad sotsiaalmajanduslikud ja keskkonnatingimused ning see hõlmab elukvaliteeti, samuti üksikisikute ja ühiskondade võimet anda maailmale sisuline panus (WHO, 2021, lk 10).

Lisaks osutavad uuringud, et heaolu hõlmab selliseid mõõtmeid nagu indiviidi autonoomia, eesmärgipärasus ja professionaalne tõhusus ning seetttu vajab erinevaid toetusvorme (Liu et al., 2018). Arvuka kirjanduse kohaselt on enesehindamine ja enesetõhusus indiviidi heaolu peamised tegurid (Moitreyee & Lalatendu, 2022). Vaimne heaolu on tihedalt seotud ka eneseteostusega, edendades toimetulekustrateegiaid, mis aitavad inimestel stressiga toime tulla ning säilitada psühholoogilist ja füüsilist tervist (Miquelon & Vallerand, 2008). Muud tegurid, mida haridustöötajate heaoluga tavaliselt seostatakse, on vaimne tervis, sotsiaalsed suhted, vanus, keskkond ja identiteet (Mikkonen et al., 2024). 

Haridustöötajate heaoluga  taseostatakse vaimset tervist, sotsiaalseid suhteid ja vanust ning keskkonna ja identiteedi mõjusi (Mikkonen et al., 2024). Lisaks on heaolu tihedalt seotud identiteeditundega, mis on ontoloogilise turvalisuse alus. Kui heaolu või identiteet on ohus, eriti identiteedikonflikti korral, võib indiviid kogeda seda sügavalt valusana (Giddens, 1991, 36).

Haridustöötajate heaolu

Hiljutised uuringud on juhtinud tähelepanu õpetajate heaolu tähtsusele erinevates hariduskontekstides. Täiskasvanute koolitajate ametialane heaolu on aga endiselt alauuritud valdkond. 

Näiteks uuriti Soomes tehtud uuringus sotsiaal- ja tervishoiutöötajate heaolualast pädevust, rõhutades isikliku ja kutsealase enesehoiu, elukestva õppe ja pädevuse arendamise rolli ametialase heaolu tugevdamisel. Uuring näitas ka, et suutlikkus juhtida oma tööga seotud heaolu oli suhteliselt madal, osutades kriitilisele vajadusele organisatsioonilise ja juhtimisalase toe järele (Mikkonen et al., 2024, 300).

Teaduskirjanduses rõhutatakse heaolu keerulist ja mitmemõõtmelist olemust, eelkõige haridusvaldkonna kutsealadel. Selles rõhutatakse, kui oluline on integreerida heaolustrateegiad täiskasvanute koolitajate haridusse ja pidevasse kutsealasesse arengusse, et tagada nende suutlikkus õppijaid tõhusalt toetada.

Kutsealasel heaolul on oluline roll professionaalse identiteedi kujunemisel, kuna see loob kindla aluse koolitajate enesetunde kinnitamiseks ja tugevdamiseks. Professionaalse identiteedi kujunemine on peegeldav ja tähenduslik protsess (Jõgi, Rannala, Jüristo, 2024). Seetõttu on täiskasvanute koolitajate jätkuvaks arenguks oluline pidev arutelu nii ametialase heaolu kui ka identiteedi üle.

Hiljutine uurimus Eestis keskendus konkreetselt täiskasvanute koolitajate ametialasele heaolule, määratledes seda kui olulist professionaalse identiteedi määrajat. Uuringus rõhutati, et täiskasvanute koolitajad peavad edendama turvalist ja toetavat õpikeskkonda ning nende endi heaolu on selle saavutamisel peamine tegur. Seega ei toeta kutsealane heaolu mitte ainult haridustöötajate identiteeti, vaid aitab kaasa ka turvaliste ja tõhusate õpikeskkondade loomisele (Freyberg, 2024).

Intervjuu Katrin Freybergiga

Katrin Freyberg on Eesti täiskasvanuhariduse spetsialist ja täiskasvanute koolitaja. Ta on osalenud erinevates koolitusprogrammides ja mitmetes Erasmus+ projektides. Ta elab Eestis, kaunis Haljala maakonnas ja on aastaid töötanud täiskasvanute koolitajana. Katrin on lõpetanud Tallinna Ülikooli ja tema magistritöö „Professionaalne heaolu täiskasvanute koolitajate arusaamades“ tunnistati 2024. aastal üheks parimaks üliõpilaste teadustööks. 

Oma uurimistöös käsitles ta täiskasvanute koolitajate arusaamu professionaalsest heaolust. 

Katrin, mida sa täiskasvanute koolitajana oluliseks pead?

Ma identifitseerin end praktiku ja teadlasena. Minu ametialane tegevus ja kogemused moodustavad olulise osa minu pidevast kutsealasest arengust. Täiskasvanute koolitajana pean oluliseks luua turvaline ja toetav õpikeskkond, mis toetab täiskasvanud õppijate heaolu. Näen täiskasvanute õppimist ja arengut kui transformatiivset ruumi ning kui protsessi, mis on nii ajaline kui ka ajatu. See on ajaline seoses elukäiguga, kuid ajatu selles mõttes, et eneseareng on pidev ja pidevas arengus.

Ma seostan täiskasvanute koolitaja rolli eneseteostuse, enesetõhususe, kohanemisvõime, eneserefleksiooni, professionaalse heaolu ja transformatiivses õppimises osalemisega. Minu erialane töö ja kogemused põhinevad eetilistel väärtustel, mis juhivad nii minu isiklikku arengut kui ka minu erialaseid valikuid.

Kuidas defineerida tööalast heaolu?

Professionaalne heaolu peegeldab täiskasvanute õpetaja küpsust ja professionaalset tarkust. See hõlmab püsivat kompetentsuse ja tasakaalu tunnet, samuti võimet toetada täiskasvanud õppijate kasvu, toetades samal ajal pidevalt oma arengut ning säilitades isikliku ja eetilisuse terviklikkuse.

Räägi meile oma uurimistööst.

Minu uurimus keskendus täiskasvanute koolitajate professionaalse heaolu kontseptsioonile. Uurisin, mida professionaalne heaolu tähendab täiskasvanuhariduse valdkonnas aktiivselt tegutsevate täiskasvanute koolitajate seisukohast. Küsimusele vastamiseks viisin läbi 18 poolstruktureeritud intervjuud täiskasvanute õpetajatega. Andmete kogumiseks kasutasin sensobiograafilist kõndimismeetodit (Murray & Järviluoma, 2020). See uudne lähenemine ühendab intervjuu jalutuskäiguga osaleja jaoks isikliku tähtsusega looduslikus kohas. Ma valisin selle meetodi teadlikult, kuna see asetab vestluse heaolu konteksti. Tuttavas ja tähendusrikkas looduskeskkonnas kõndimine andis sensoorse kogemuse, mis aitas vähendada pingeid ning hõlbustas avatud ja peegeldavat dialoogi selle üle, kuidas koolitajad kogevad professionaalset heaolu.

Mida sa teada said?

Tulemused näitasid, et täiskasvanute koolitajad kogevad professonaalset heaolu positiivse inimliku kogemusena, mida iseloomustab tasakaalutunne, pädevus ja kindlustunne, et toetatakse ka õppijate heaolu. Professionaalset heaolu mõjutavad peamised tegurid olid füüsiline ja vaimne õpikeskkond, aja ja asjakohaste õpetamisvahendite kättesaadavus ning nende ressursside seisund. Professionaalne heaolu kujunes mitmetahuliseks ja dünaamiliseks kogemuseks, mida kujundas mitme komponendi koosmõju: professionaalne identiteet, pidev ametialane areng, ja psühholoogiline kapital. Need elemendid moodustavad omavahel seotud professionaalse heaolu kontseptuaalse terviku.

Viited

Giddens, A. (1991). Modernity and Self-Identity: Self and Society in the Late Modern Age. Stanford University Press.

Jogi, L., Rannala, I.-E., Jüristo, K. (2024). The Social positions of eEstonian Educators Before and During COVID-19 pandemic. Adult Education Discourses, 25, 347−374. http://doi.org/10.61824/dma.vi25.741

K. Freyberg (2024). Professionaalne heaolu täiskasvanute koolitajate arusaamades. Magistritöö. Tallinna Ülikool. Tallinn.

Health promotion glossary of terms 2021. WHO. WHO/HPR/HEP/98.1.

Liu, L.B., Song, H., & Miao, P. (2018). Navigating individual and collective notions of teacher wellbeing as a complex phenomenon shaped by national context.  Journal of Comparative and International Education, 48, 128 - 146.

Miguelon, P. & Vallerand, R.J. (2008). Goal motives, well-being, and physical health: an integrative model. Canadian Psychology/Psychologie Canadienne49(3), 241-249.   https://doi.org/10.1037/a0012759

Mikkonen, K., Pirttisalo, J., Pramila-Savukoski, S., Immonen, K., Koskenranta, M., Tuomikoski, A.M., Männistö, M., Sjögren, T., Koivula, M., Koskimäki, M., & Kuivila, H.M. (2024). Social and healthcare educators’ competence in well-being at work – A cross-sectional study. International Journal of Research in Education and Science, 10(2), 299-314. https://doi.org/10.46328/ijres.3352

Moitreyee, P. & Lalatendu, K.J. (2022). Workplace spirituality, teachers’ professional well-being and mediating role of positive psychological capital: An empirical validation in the Indian context. International Journal of Ethics and Systems. Emerald Publishing Limited 2514-9369

Murray, L., & Järviluoma, H. (2020). Walking as transgenerational methodology. Qualitative Research, 20(2), 229-238. https://doi.org/10.1177/1468794119830533

Autori kohta

Larissa Jõgi  on Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi andragoogika dotsent. Tema praegused teadusuuringute huvid hõlmavad täiskasvanute koolitajate ja õppejõudude sotsiaalseid positsioone ja identiteeti, täiskasvanuharidust, haridusuuendusi täiskasvanu- ja kõrghariduses, õpetamist ja õppimist täiskasvanu- ja kõrghariduses ning kvalitatiivsete uuringute metoodikat. Ta on osalenud paljudes riiklikes ja rahvusvahelistes teadus- ja arendusprojektides projektijuhi või juhtivteadlasena. Ta on mitme akadeemilise võrgustiku, sealhulgas ESREA liige ning on üks ESREA täiskasvanute koolitajate, õpetajate ja nende kutsealase arengu uurimisvõrgustiku (ReNAdET) kokkukutsujatest. Larissa Jõgi on rahvusvahelise täiskasvanute ja täiendusõppe kuulsuste halli (IACEHOF) ja AcademiaNETi (tipptasemel naisteadlaste võrgustik) nimetatud liige. Ta on EPALE täiskasvanuõppe ekspert.