Ma olen Muuseumiöö programmist alati viimast võtnud. Sel aastal juba üheksandat korda avasid mai kolmandal laupäeval muuseumid oma uksed piletiraha küsimata, et pakkuda hilistel õhtutundidel temaatilist programmi. Igal kord on huvilisi rohkem kui mullu, mis aga veelgi huvitavam, ka muuseume, kes selles üle-Eestilises ettevõtmises osalevad, on igal aastal rohkem ja rohkem. Kuidas neid niisuguse hooga juurde tekib? Ja miks ma seda muuseumivärki siin EPALE blogis räägin?

Programmiraamatut sirvides näeb, kuidas iidse tegevusajalooga muuseumide kõrval on eluõiguse saanud improvisatsioonimuuseumid. Need on „öökuningannad“, mille õienupp tekib, avaneb ja närbub kord aastas ühel öö jooksul. Pärnus nimetati  neid üheöömuuseumiks, Harglas aga näiteks pop-up vabaõhumuuseumiks. Kohalikud inimesed on teinud targa ja lõbusa otsuse kasutada suure kõlapinna saavutanud ja suurepärase infolevikuga Muuseumiööd selleks, et näidata oma asja ja rääkida sellest, mille poolest nemad on unikaalsed ja huvitavad. Iga inimese elus, iseäranis, kui seda on elatud juba pikemat aega, on asju, lugusid, oskusi ja kohtumisi, mis on teistele põnevad ja harivad. Kui ei jõua ära oodata kutset ametlikku ekspositsiooni, siis on võimalk luua see ise. Just tänu sellisele ettevõtlikkusele algas minu selle aasta Muuseumiöö programm Hageri külasaunas kontvõõrana leili visates.

Kuigi Hageris töötab ka pärismuuseum – täisvarustuses maa-apteek – ei jäänud kohalikud muuseumiööd planeerides selle juurde pidama, vaid huvilistele pakuti täispaketti kõigest, mis kilomeetri raadiuses vaatamist ja kogemist vääris – kalmistu ja kirik, kivid ja tammed, näitlejanna sünnikohta ja saun. Pärnus olid aga interaktiivse programmi ette valmistanud kesklinna ärid. Tegin kohvikus lõhnaraja neli tiiru, kehastusin kinga- ja kotipoes veteranõpetajaks, poseerisin põrsaroosas krempliinpluusis vintage poe fotograafile ja õppisin uue mängu, mis on ühteaaegu imelihtne ja ülikeeruline (proovige ise mängukaartidega täpsust visata). Muuseumit see kõik ei meenutanud, küll aga sain uusi teadmisi ja kogemusi, täpselt nagu pärismuuseume külastades. Minu väike samm enesearengus kahvatub aga selle kõrval, mida said asjast korraldajad. Need kümned ja sajad jutud, mida räägitakse uksest sisse astunud võhivõõrastega; need läbimõeldud otsused, mis on tehtud õhtut ette valmistades, on õppimine selle kõige otsesemas mõttes.

Muuseumiöö 2017 on just läbi saanud, aeg on järgmist ette valmistama hakata. Minu üleskutse kõikidele kogukondadele on katta järgmisel aastal kogu Eestimaa pop-up muuseumidega. Iseäranis kasulik on ettevõtmisse kaasa haarata kogukonna vanemad liikmed. Ükskõik, kui „tavaline“ üks elu esmapilgul ka paistab, midagi ägedat kougib sealt välja igal juhul. Kas see on „Minu elu“ vitriin seni saladuskatte all hoitud artefaktidega, mida kommenteerib asjaosaline ise, või on see ühisretk kohalikku võssa „väljakaevamistele“, igal juhul pakub see projektis kaasalööjatele emotsiooni ning võimalust üksteisega suhelda, mis on ju õppimise eeltingimused.

Et muuseumiöö täidaks eesmärki ja pakuks rahuldust, peab ettevalmistusprotsess olema kvaliteetselt juhitud. Niisiis, täiskasvanukoolituse fännid ja eksperdid, siin on teie võimalus – toome muuseumiööle 2018. aastal sama palju eksponaate kui toob ürituse toimkond neid uurima ja vaatama*.

*Eelmisel aastal võttis muuseumiööst osa rohkem kui 106 000 inimest (muuseumioo.ee).

Tiina Tambaum on Tallinna Ülikooli Eesti demograafia keskuse teadur ja Haridusteaduste instituudis haridusgerontoloogia lektor. Tiina on vanemaealiste arendamise, vanemate meeste kaasatuse, põlvkondade vahelise õppe ja koostöö teemade uurija, koolitaja ning arenduste eestvedaja (vt ka www.65b.ee)