Käesoleva loov-praktilise lõputöö eesmärgiks on uurida oma vanemate toetamise võimalusi, rakendades selleks tantsuõpetaja kutse omandamise käigus kogutud teadmisi, oskusi ja kogemusi. Kasutades empiirilist uurimismeetodit ja kvalitatiivset analüüsi toetutakse töös sel teemal ilmunud kirjandusele, kolmele intervjuule ja autori enda poolt oma vanemaga saadud kogemustele.

Kiiresti muutuvas maailmas hakkama saamiseks on inimesel vaja õppida terve elu. Elukestva õppe vajadusele põhinevalt on uute teadmiste ja oskuste omandamisel vanematest „targemateks“ saanud lastel avanenud võimalus toetada oma vanemaid neid õpetades. On igati normaalne, et perekonnas üksteist toetatakse, kuid sellises situatsioonis, kus „muna õpetab kana“, muutuvad toe saamise ja pakkumise suhted, sh võimusuhted varasemalt vanemate domineerimiselt võrdseks või lausa vastupidiseks. Vanema õpetamisel võivad tekkida konfliktid mitmekihiliste rollide vahel õppija ja toetaja positsiooni võtmises ning võimusuhete pöördumisel, mis on omavahel tugevalt seotud. Konfliktide peamisteks põhjusteks saavad perekonnaliikmete lähedus ning eraelus tööelu reeglite kehtestamine. Seetõttu peab ka vanemate õpetamisel üldiselt sobiva Knowlesi andragoogika mudeli puhul arvestama, et siin on siiski tegemist spetsiifilise olukorraga. Tantsuõpetajaks saab olla mitte ainult tantsusaalides või haridusasutustes, vaid ka kodus igapäevaselt enda lähedastele toeks olles.

Võtmesõnad: vanemate toetamine, tantsuõpetaja, andragoogika, konfliktid, suhete pööre

Shion Yokoo-Ruttas 2022. aastal TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias kaitstud lõputöö on kättesaadav Tartu Ülikooli digitaalarhiivis DSpace.