Õppejõududele on seatud ootuseks pidev professionaalne areng, mida toetaks hästi mentorprogramm. Õppejõudude mentorlus on üks võimalus erialaseks enesetäiendamiseks, uudsete õpetamispraktikate edendamiseks ja koostöise õppetegevuse arendamiseks. Mentor on nagu professionaalse arengu teekonna majakas, mis juhatab selgete sihtide ja uute teadmiste juurde, aidates vältida karisid ja eksiteid.

Viktoria Bubukin toob oma eelmisel kevadel kaitstud magistritöös välja, et mentorite toetamise võimaluste kohta leiab vähe teaduskirjandust, kuna valdavalt keskendutakse menteede arengule ja vajadustele ning arusaamadele mentorlusest. On oluline teadvustada, et ka majakas vajab aeg-ajalt tuge ning hoolt, et jätkata säramist. Bubukin uuris oma magistritöös Tallinna Ülikooli mentorprogrammi mentorite täiendusõppe koolitusel osalenud  pikaajalise õpetamiskogemusega õppejõudude vajadusi ning kaardistas nende toetamise viise.

Mentori ja mentee partnerlus kui kahe majaka valgus

Õppejõudude arusaamad mentorlusest muutusid enne ja pärast täienduskoolitusel osalemist. Bubukini uurimusest selgus, et enne koolitust tajuti mentori rolli peamiselt toetajana, kogenud kolleegina, kes aitab lahendada tööalaseid probleeme ja soodustab professionaalset arengut. See kattus traditsioonilise arusaamaga, kus mentor on pigem nõustaja ja juhendaja (Castanheira, 2016), kelle poole alustav õppejõud õpetamisega seotud küsimuste korral pöördub. Peale täiendkoolitusel osalemist tajusid õppejõud mentorit ja menteed vastastikuses õppeprotsessis võrdsete õpipartneritena, kes on justkui kaks majakat, mis koos valgustavad laiemat ala. Üksteiselt õppides ja koostööd tehes suudavad nad katta rohkemat ala ja toetada ka teiste õpiteekonda oma valgusega.

Lisaks tõusis esile vajadus teadlikumalt toetada õppejõude nende mentoriks olemise rollis. Mentorlus ei ole sama mis organisatsiooni sisseelamisprogramm, vaid pigem lisandväärtus, mis aitab üksikisikutel ja organisatsioonidel paremini toimida. Selleks, et toetada kõikide õppejõudude professionaalset arengut, peab mentorlus olema ülikooli arengukavas konkreetsemalt määratletud, selgete rollijaotuste ning mitmekülgsete tugiteenustega. Lisaks rõhutati täiendkoolituste, kovisiooni, supervisiooni ja grupitööde vajalikkust, et arutada mentorluse väljakutseid grupi kaasabil.

Kuidas looks mentorlus päriselt väärtust?

Hetkel nähakse ülikoolis mentorlust mitteformaalse hobi korras toimiva vormina, kuid mentorid soovivad, et mentorprogrammi taaskäivitamisest saaks ülikooli üks prioriteete ning see muutuks formaalseks. Mentoriks olemine peaks olema mentorõppejõu töökoormuses, eraldi tasutatav või vaba ajaga kompenseeritud.

Bubukini uurimistöö kinnitas, et mentorlus ülikoolikeskkonnas on dünaamiline ja oluline protsess, mis nõuab pidevat tähelepanu ja toetust. Oluline on teadvustada, et ka kogenud õppejõud vajab tööelus mentorit, professionaalset ja psühholoogilist tuge. Mentorsuhe ei tohiks olla vastumeelne ja üksteiselt õppimine toimub eelkõige võrdsetel alustel loodud kolleegide vahelise suhte kaudu. Tähtis on arvestada ka isikute omavahelist sobivust. Nagu liinimajakad, mis töötavad üksteisega kooskõlas, peavad ka mentorid ja menteed valgustama teineteise teed, et üheskoos saavutada suurem selgus ja areng.

Hea lugeja, milliseid samme võiks ülikool Sinu meelest astuda, et edendada mentorlust ja toetada õppejõudude professionaalset arengut veelgi tõhusamalt?

Autor: Kätlin Valge, Tallinna Ülikooli andragoogika eriala magistrant

Artikkel on valminud TLÜ 2024. aasta kevadsemestri kursusel „Kommunikatsioonioskused elukestvas õppes“.

_{Kasutatud allikad:}

• _{Viktoria Bubukin. (2023).  Tallinna Ülikooli mentorprogrammi mentorite täiendkoolituse kavandamine ja elluviimine. Arendusuuring.  [Magistritöö. Tallinna Ülikool]. ETERA Loetud: https://www.etera.ee/zoom/199750/view?page=5&p=separate&view=0,0,2484,3154} 

• _{Castanheira, P. (2016). Mentoring for educators' professional learning and development: A metasynthesis of IJMCE volumes 1-4. International Journal of Mentoring and Coaching in Education, 5(4), 334-346. Loetud: https://doi.org/10.1108/IJMCE-10-2015-0030}