_{Foto: Alex Radelich, Unsplash} 

Viimastel aastakümnetel on kasvanud täiskasvanute õppe ja ümberõppe vajadus peamiselt seetõttu, et see annab tööturul eelise. Glen R. Elder on elukäiguteooria autor, kelle teooria alusel on inimese areng elukestev protsess, elukestva õppimise kontekst tuleneb eluaja jooksul kogetust. Peter Jarvis on öelnud, et täiskasvanutel on olnud alati võime pidevalt õppida ja see ei ole mingi uus nähtus, varasematel aegadel oli selleks lihtsalt vähem vajadust. Õppimine täiskasvanueas on saamas rohkem kõlapinda, ka haridusvaldkonna arengukavas on täiskasvanuõpe esile tõstetud. Siinkohal oleks oluline mainida, et õppimine ei toimu ainult formaalses keskkonnas, vaid ka sotsiaalses ja kultuurilises keskkonnas.

M. S. Knowles on öelnud "Täiskasvanutel tekib soov ja valmidus õppida, kui on teadvustanud endale teadmiste tähtsuse. Nende jaoks on tähtis mõista, kuidas aitab koolitus nendel muuta oma elu paremuse poole". “Eesti haridusvaldkonna arengukavas 2021–2035” on eesmärgiks seatud – peame hariduses märkama ja väärtustama igaüht ning tagama igale õppijale võimalused omandada teadmised, oskused ja hoiakud, mis võimaldavad toime tulla muutuvates elulistes olukordades ning maksimaalselt teostada oma potentsiaali isikliku ja ühiskondliku heaolu loomisel. Samas dokumendis on kitsaskohana märgitud, et kuigi täiskasvanute osalus elukestvas õppes on viimasel kümnel aastal oluliselt kasvanud, ei ole kõikidel sihtrühmadel (nt mehed, eesti keelest erineva emakeelega, madalama haridustasemega inimesed jt) piisavat valmisolekut oma oskusi täiendada. 

Mis meid takistab?

Ma olen andragoogika eriala esimesel kursusel, alles tutvun valdkonnaga, avastan teooriaid ja teoreetikuid. Nõustun nende mõtetega ja saan aru, kui palju on veel minna. Väga tihti, eriti teravalt peale enda õpingute jätkamist, olen kuulnud erinevaid põhjusi, miks ei saa õppima minna. Argumentideks on nii aja puudumine, piirkondlik kättesaamatus, keeleline barjäär kui ka kõrge iga (mis on subjektiivne väärtus).

Õpibarjääre on näiteks käsitlenud K. P. Cross, kes on jaganud need kolmeks: institutsionaalseteks (tegevustest ja protsessidest tingitud), situatsioonilisteks (olukordadest ja keskkonnast tingitud) ja dispositsioonilisteks (hoiakutest tingitud). Õpibarjääride tõttu jäetakse sageli õpingud pooleli. Täiskasvanud õppijatel tekib raskusi kohanemisega, sageli tunnevad nad end ebakindlana oma võimete osas. Varasema õpikogemuse põhjal võib olla hirm läbikukkumise ees. Töö, koduste kohustuste ja õppimise ühildamine on keeruline, kui puudub tugivõrgustik, see aga toob kiire motivatsiooni languse, võib tekkida ka vastupanu õppimisele.

Suuresti vajab täiskasvanud õppija abi enesekindluse tõstmisel ja toetust oma ajaliste ressursside planeerimisel. Õpibarjääridest hoolimata on võimalik õppida igas eas, kui selleks on loodud sobivad tingimused, võimalused ja toetus, mida õppijad vajavad. Õppijale on oluline, et teda ümbritseks toetav, turvaline ja positiivne õpperuum. 

Kuidas jõuda õppijani?

Täiskasvanu õpiteekond algab sisemisest motivatsioonist, tal on tahe, aga välised tegurid võivad kahtlema panna (kuidas korraldada igapäevaelu õpingute kõrvalt). Kõrge sisemise motivatsiooniga inimesed leiavad suurema tõenäosusega võimaluse nende kahtlustega toimetulemiseks. Madala motivatsiooniga inimeste jaoks võib kahtlus saada ületamatuks takistuseks. Arvan, et elukestev õpe vajab haridusturundust, tähelepanu tuleks pöörata iga haridustaseme väärtustamisele ja hariduse vajalikkusele ning mitte ainult formaalhariduse vaatenurgast. Informatsioon peaks olema kergesti kättesaadav ja mõistetav.

Milline on potentsiaalse õppija võit? Oluline on kommunikeerida, mida annab enda oskuste arendamine tööturu võimalustes, jagada kogemuslugusid õppe ja töö ühildamise korraldusest. Lisaks tuleks tähelepanu pöörata nii regionaalsele aspektile (lisaks Põhja-Eestile on ka teisi piirkondi, sh kui kättesaadav on maapiirkondadest keskustesse sõitmine) kui ka õppekorralduse paindlikkusele, näiteks õpe ebatraditsioonilisel ajal (õhtuti/nädalavahetustel, tsükliõpe, töökohapõhine õpe, e-õpe).

Positiivsete kogemuslugude kuulmine on mind uuesti õppima suunanud, võimalus samastuda ja näha, et sarnased inimesed on raskustest hoolimata sama teekonna ettevõtmisel selle edukalt läbinud. Ma võrdleksin õppimist lapseootusega - see võib-olla planeeritud, juhuslik, ootusärev, põnev, raske, valulik, elumuutev. Õppimine võib katkeda, seda võib katkestada. Liigume sellise ühiskonna suunas, kus õppimine igas vanuses on tavapärane, mitte eriline nähtus. Meie hariduse arengukava väärtustab täiskasvanud õppijat. Pingutada on vaja individuaalsema lähenemise, turvalise ja positiivse õppimiskeskkonna suunas, et iga (taas)alustav õppija, olenemata oma eelnevast õpikogemusest või tänasest haridustasemest, läheks ja naudiks õppimist ning tõstaks sellega lisaks enda enesekindlust ja väärtust tööturul.  

Autor: Kristina Viirsaar on Tallinna Ülikooli andragoogika eriala 1. kursuse üliõpilane

Artikkel on valminud TLÜ 2022. aasta sügissemestri ainekursuse „Esitlus- ja aruteluoskused“ raames.