Artikkel tugineb uuringul, mille fookuses on mitteformaalõpe kui fenomen, nii nagu see kultuuri- ja majandusvaldkonna parktikute kogemustes välja paistab. Teema aktuaalsus tuleneb asjaolust, et mitteformaalõppe praktikutel on mitteformaalõppe tähendusest mitmene arusaamine ja mõistmine, mis tekitab segadust õppijas ning teeb keeruliseks ühtset õppimise konteksti loomise. Uuringus lähtume sotsiaalse konstruktivismi põhimõttest, kasutame fenomenoloogilist uurimisviisi ning esitame praktikute kogemuste kirjelduse analüüsi. Analüüsi tulemusena selgus, et mitteformaalõpe kui fenomen on mõistena praktikute poolt teadvustamata, aga kogemused, mida nad kirjeldavad kategooriates eesmärk, sisu, sihtgrupp, õppimise vahendaja, meetod ja asukoht on mitteformaalõppe mõistele vastavad. Uue mitteformaalõppe kategooriana tuli esile teadmiste staatuse kategooria, mis toob välja, et mitteformaalõppes on õppijale sageli piisavaks tasuks õpikogemus, -protsess või eduelamus, ning mõnikord tunnistus, litsents või diplom. Praktikud peavad oluliseks, et väljastatud teadmiste omandamist tõendav dokument omaks väärtust teadmiste tõendamisel.

Võtmesõnad: mitteformaalõpe, praktik, elukestev õpe, enesearendamine.

Tallinna Ülikoolis kaitstud magistritöö on avaldatud ETERA kataloogis.