Õppimine ja koolitamine muutuste ajastul
3. aprillil toimus X koolitajate mittekonverentsi esimene päev. Atesteeritud täiskasvanute koolitaja, superviisor ja ärisuhete konsultant Margit Raid juhendas töötuba “Kogukonna lood: kümnendi jagu ühist tarkust – õppimise ja koolitamise muutus transformatiivsel kümnendil.” Töötuba oli kaasahaarav, mõtlemapanev, arutelurohke ja tähendusi otsiv ehk kõike seda, mida õppija kaasajal ühelt healt koolituselt oskab soovida.
Töötoas kasutati peamiselt kahte metoodilist lähenemist:
sõnapaari "kogukonna lood" mõtestamine läbi paarisarutelu, mille käigus jälgiti ja murti mõttemustreid. Tõdeti ühiselt, et sageli eeldame pimesi, mida üks või teine sõna või sõnapaar tähendavad ja need eeldused tulevad meie varasemast kogemusest. Samas on hoopis loovam lasta mõte lendu ja mõtiskleda, mida kõike saaks ja võiks veel sõna(d) tähendada, mis võib meid viia hoopis avastamata radadele ja võimaldada innovatsiooni. Harjutus andis töötoas õppijatele edaspidiseks julgust kasutada avaramalt ja tähendusrikkamalt sõnu ja suunata õppijaid „kastist välja“ ideedele.
“Mis puust koolitaja/õppija ma olen?“ teemal iseseisev mõtisklus ja seejärel grupiarutelu. Harjutuse tulemina peegeldati, et viimane kümnend on õppija ja koolitamise maastikule toonud mitmeid olulisi suunamuutusi.
Osalejana kõnetaski mind töötoas enim puuharjutus, kus ma sain mõtestada ennast koolitusmaastikul eelkõige õppijana, ent juba ka algaja koolitajana (vt lisatud joonist). Vaatlesin ennast läbi puu juurte (teemad, mis on minus juurdunud ja mis mind toidavad), tüve (teemad, mis on minu jaoks paigas ja kannavad) ning võra (teemad, mis lasevad ühe oksana õitseda, teisena fantaseerida ja unistada ning kolmanda oksana mõtiskleda, mida peaks arboristi poolt kärpima). Enim joonistus minu jaoks välja, et mina ise täiskasvanute koolitajana pean lahti laskma mõttest, et ma saan õppijateni viia teadmisi ja oskusi. Tõdesin, et mina saan koolitajana luua motiveeriva õpikeskkonna, mis toetaks õppijat tema teadmiste omandamisel, ent täiskasvanud õppija õpib siiski vaid ise ja seostab õpitavat enda varasemate kogemuste ja teadmistega.
Töötoast jäid minu jaoks grupiaruteludest täiendavalt kõlama, et peamised muutused õppimise ja koolitamise maastikul viimasel kümnendil on olnud:
õppijakesksus ehk koolituste lähtumine õppijast, tema huvidest ja soovidest on prioriteet. Iganenud on lähenemine, kus koolitaja valmistab õppijatele ette standardsed slaidid ja jääb nende juurde olenemata sellest, mida klassiruumis küsitakse. Hea koolitaja valmistab alati ette oluliselt rohkem sisu ja tegevusi, kui koolitus mahutab ja kohandab harjutusi tulenevalt sellest, mida ja kuidas kohapeal õppijad grupiaruteludes peegeldavad ja kuhu arutelud kanduvad.
teooria õpetamine toimub kiirete õpiampsudena ja kokku tullakse selleks, et midagi koosloomes ära teha, lisandväärtust luua. Keegi ei soovi enam koolitusruumis vaid teooriat kuulata. Ühiselt 100 slaidi vaatamine, isegi kui need on sisukad ja kaunilt kujundatud, ei ole enam ahvatlev. Suund liigub sinna, kus õppijad räägivad rohkem, grupiarutelud on väärtust loovad ja suunatud ning koolitaja on tagaplaanil ja võtab rohkem coach’i rolli.
õppija kohalolu ja tema tähelepanu hoidmine on saanud suuremaks väärtuseks. Koolitaja ei vastuta täiskasvanud õppija õppimise eest, küll aga toetab ta õppijat selles, et tuua ta mõtetega kohale. Seetõttu on koolitustel fookus õppijatele antavatel eelülesannetel, mis aitavad nad koolituspäevaks kohale (nt eelnev iseseisev teooriaga tutvumine, mõne podcasti kuulamine või raamatu lugemine ja sellega seotud eelharjutus). Samuti on üha olulisem refleksiooni osa, mis võimaldab varasemast õppida, ent mille suund on tulevikul – mida rakendada, et edaspidi õnnestuda veelgi paremini.
õppimise personaliseeritus nii organisatsiooni kui ka õppija vaatest on eesmärk omaette. Niinimetatud kõigile mõeldud koolitusi tänapäeval organisatsioonid enam ei telli ja koolitajad ei soovi ka pakkuda, sest need ei kõneta õppijaid. Koolitajal lähevad silmad särama, kui ta saab koostööd teha targa tellijaga, kes laseb koolitajal pakkumist tehes mõttel lennata ega sea pakkumiskutses piiranguid iganenud meetoditega. Koolitajad rõõmustavad, kui saavad suurema fookuse seada sellele, et pakkuda igale organisatsioonile nende vajadustele ja õppijatele disainitud koolitust.
tehnoloogia kasutamine annab uusi võimalusi õppijale ja koolitajale. Nii õppija kui ka koolitaja peavad tehisintellekti (TI) enda kasuks tööle panema. Seejuures on oluline leida tasakaal, et aju saaks piisavalt tööd ja tehisintellekt aitaks kitsaskohtadest edasi. See ei tohiks viia passiivsesse rolli, kus ise mõtlema ei pea. Kindlasti on vaate laiendamiseks oluline kasutada mitut erinevat promtiloomet, et saada rohkem erinäolisi lahendusvariante. Ideede paljusus aitab õppijal ja koolitajal ise edasi mõelda ja neid kombineerides leida parim lahendus.
Veendusin, et ka teised töötoas osalejad olid puuharjutusest inspireeritud ja nad kirjeldasid enda saadud kogemust järgnevalt.
Marget Privits:
“Puuharjutus on suurepärane tööriist täiskasvanute koolitaja tööriistakohvris. Kaasahaarav metoodika, millega saime hinnata, millised on meis juurdunud teadmised, mis meid on kandnud transformatiivse õppimise ajajärku. Minus käivitas see harjutus nii loovuse, fantaasia kui ka väljenduslikkuse. See on metoodika, mille kindlasti võtan konverentsilt kaasa ja kasutan seda, et julgustada õppijat märkama ja avama oma õppimise lugusid, mis aitavad õppijal endas selgusele jõuda, samas kahelda ja küsida. Väga vajalik harjutus isikustatud õppimiseni jõudmisel. Aitäh, Margit Raid!“
Reilika Lall:
“Puuharjutus võimaldas läbi tabava kujundi vaadata tagasi oma koolituskogemusele nii läbiviija kui ka osalejana. Mis on juurdunud, mis muutunud, mis õitseb, enam ei õitse ja kuhu võra edasi kasvab või võiks kasvada. Kõik grupid tõdesid ühiselt, et AI tuli, et jääda ning parim oleks seda võimalikult nutikalt enda kasuks tööle panna ehk puu võras tuleks just seda oksa edasi kasvatada. Võimalusi selleks on palju. Kokkuvõttes oli antud töötoas osalemine mitmes mõttes inspireeriv ja jättis ka ideede seemneid edasi mõtisklemiseks. Tänud läbiviijale ja teistele osalejatele ühise panuse eest!”
Kokkuvõtvalt oli töötuba metoodiliselt hästi läbi mõeldud, toetas sisukaid arutelusid ning pani sügavalt mõtlema ja ennast analüüsima. Koolitaja Margit Raid võttis töötoa ise kokku tabavalt, öeldes: „Ōppimine on luksus, kui see käib läbi iseenda.“ Mina algaja koolitajana astusin ruumist välja koolitajakohvriga, kuhu on lisatud mitu uut lihtsat tarkust, mida koheselt enda töös õppijatega katsetada: sisukad eelharjutused õppija kohaletoomiseks, teooria toetavate ampsudena ning piirangute seadmine/kasutamine harjutustes, mis käivitab õppijates loovuse. Tänan Margit Raidi selle inspireeriva töötoa läbiviimise eest!
