Paljude jaoks on huvijuht inimene, kes toob kooliellu mitteformaalset õppimist, loovust ja kogukonnatunnet. Ta on noorte jaoks usaldusväärne täiskasvanu ja koolis  toimuvate sündmuste eestvedaja. Kõige selle mitmekesisuse varjus jääb sageli kõlama tema enda sisemine küsimus, „Kas ma olen koolis noorsootöötaja?“ See dilemma puudutab põhjalikult huvijuhi ametialast enesemääratlust. Kas ta lähtub oma töös noorsootööpõhimõtetest või järgib formaalhariduse printsiipe? 

Endise huvijuhina olen ise kogenud analoogset kahemõttelist olukorda, kus noorsootöö põhimõtteid järgiv tegevus koolikeskkonnas ei ole võimalik, vaid tuleb teha teatavaid mööndusi. Sellistes olukordades ei ole ma tundnud ennast noorsootöötaja rollis kindlalt.

Ene Liivandi magistritöö heidab valgust keerulisele küsimusele, kuidas huvijuhid ennast noorsootöö maastikul määratlevad. Uurimus annab põhjaliku sisevaate, kuidas pikaaegsed huvijuhid mõistavad oma tegevust ja rolli noorsootöö valdkonnas. 

Huvijuht kahe maailma vahel: kooli struktuur vs. noorsootöö põhimõtted

Huvijuht töötab formaalhariduse maastikul, kuid olles ise noorsootöötaja, peab ta oma tegevustes ning väärtustes lähtuma noorsootöö põhimõtetest. See teeb asja keerukaks mõlemale osapoolele –  nii koolile kui ka noorsootöötajale.

Üheks huvijuhi väljakutseks koolis on noorsootöö aluspõhimõte – noorte osalus on vabatahtlik. Magistritöö uuringus osalenud huvijuhid tõid esile, et kuigi nende tegevus peaks lähtuma noore vabatahtlikkusest, on koolikeskkonnas sageli olukordi, kus osalemine koolinoortele on pigem kohustuslik. Üks huvijuht intervjuu käigus tunnistas: „Koolis ei saa ma huvijuhina kõike teha ainult vabatahtlikkuse alusel. Vahel peab sundima, kuigi see sõna ei ole hea.“

Lisaks teevad mitmed huvijuhid tööd osalise koormusega.  Ollakse mitmes rollis, ehk õpetaja ja huvijuht vaheldumisi. Sellistel juhtudel, tunnistasid nad, et on pigem pedagoogile omaste hoiakutega, mitte noorsootöötajad.  

Noorsootöö piirid ja võimalused koolis

Üheks suuremaks erinevuseks noorsootöö korraldamises koolis ja noortekeskuses on noortele suunatud info. Teabe edastamine üksikule noorele ei hõlma huvijuhti, kuna koolisüsteemis on info edastamine reguleeritud kindlate kommunikatsiooniteedega. Noortele suunatud sõnumid edastatakse klassijuhatajate, karjäärispetsialistide või teiste asjaosaliste kaudu.  Lisaks on koolid, noorte arvu poolest, suured ja  täis- või osakoormusega töötaval huvijuhil ei ole teabe edastamine igale noorele alati võimalik.  Kuigi noorsootöötaja kutsestandardis on olulisel kohal noorsootöötajal individuaalne töö ja usalduslik suhe noorega, siis huvijuhid ei tööta üksikute noortega, vaid noorte gruppidega nagu õpilasesindus jpt.

Kutse-eetika teemad on, Liivandi uurimuse põhjal, huvijuhtide jaoks ühed keerulisemad küsimused. Vähestel vastanutest huvijuhtidest on noorsootöötaja kutse, mille taotlemine osutus keeruliseks just seetõttu, et koolikeskkonna nõuded ja noorsootöö põhimõtted ei kattu alati. Üks pikaaegne huvijuht tunnistas, et „väga raske oli suuri küsimusi siduda kooli noorsootööga.“ Struktuursed piirangud koolides loovad olukorra, kus huvijuhtidel on keeruline ennast täielikult noorsootöötajana määratleda.

Mis aitaks?

Liivandi toob magistritöös välja, et  eelnimetatud probleemide lahendamiseks on vajalik erialakogukonna tugi. Nii saab olulised teemad ühisele arutelulauale tuua ja otsida üheskoos sobivaid lahendusi. Samas, intervjuudes selgub, et huvijuhtide kuulumine noorsootöö erialakogukonda on pigem erand kui reegel. Varasemad aktiivsed koostöövõrgustikud on hääbunud, ametlikud sidemed puuduvad ning huvijuhtide rolli ja panust ei mõisteta alati piisavalt ei kooli- ega ka kohaliku omavalitsuse tasandil. See toob kaasa olukorra, kus huvijuhid tunnevad end eraldatuna ja ei oma ametialases arengus tuge. Tean omast käest, kui oluline on toimiv erialane tugistruktuur – kolleegid, kellega arutada, kogemusi jagada ja ühiselt kasvada. Just see oleks võimaldanud sihikindlamalt ja enesekindlamalt tegutseda ka keerulistes situatsioonides.

Kokkuvõttes keskendub Ene Liivandi magistritöö huvijuhi rolli ja enesemääratluse küsimusele koolikeskkonnas. Kuigi huvijuhid täidavad paljusid noorsootööga seotud ülesandeid, ei tunne nad end alati osana noorsootöö valdkonnast. Peamisteks takistusteks on kooli struktuursed piirangud, topeltroll õpetajana ning vastuolu noorsootöö põhimõtetega, eriti vabatahtlikkuse aspektis. Erialakogukonna puudumine süvendab üksildustunnet ja takistab professionaalset arengut. Magistritööst selgub, et huvijuhi panus noorsootöösse on väärtuslik, kuid vajab rohkem mõtestamist, selgemaid raame ja tuge kolleegidelt ning kogukonnalt laiemalt. 

Nõustun „Eesti noortevaldkonna töötajaskonna töötingimused“ uuringuaruandega, et tuleb luua selgus ja seda riiklikul tasandil. Pooldan mõtet valdkonna terminite ühtlustamiseks, määratledes ametite sisud ja piirid ning fikseerida need selgelt poliitikadokumentides. Täpsustada tuleb ametite – nagu noorsootöötaja, huvijuht, treener ja huvitegevuse juhendaja – identiteedid, soovitavad arengusuunad ning vastutajad tugistruktuuride, koolitussüsteemide, rahastuse ja koostöövõrgustike osas. See eeldab dialoogi riiklikul tasandil ja erialase esindusühingutega ning sihipärast planeerimist, et tagada järjepidev areng noorsootöö valdkonnas.

 Autor: Lilian Kold, Tallinna Ülikooli noorsootöö korralduse magistrant

Artikkel on valminud TLÜ 2025. aasta kevadsemestri ainekursusel “Kommunikatsioonioskused elukestvas õppes”.

_{Kasutatud kirjandus:}

• _{Haridus- ja Teadusministeerium. (2023, 10. juuli). Eesti noortevaldkonna töötajaskonna töötingimuste uuring. https://www.hm.ee/eesti-noortevaldkonna-tootajaskonna-tootingimuste-uuring}

• _{Liivand, E. (s.a.). Huvijuht noorsootöötajana erialakogukonnas. ETERA. https://www.etera.ee/zoom/198983/view?page=1&p=separate&search=ene%20liivand&tool=search}