Disainmõtlemine kui oskus probleeme mõtestada ja neid lahendada.
Tänapäeval maailmas on disainmõtlemise teema saanud laia kõlapinna ning levinud laiemale kasutuspinnale algupärasest disainerite toodete loomise maailmast. Kuuleme aina enam disainist, teenusedisainist ja probleemide lahendamise protsessist ning neid tutvustavatest täiskasvand õppijatele mõeldud kursustest, aga ka bakalaureuse-, magistri- ja mikrokraadidest, mis toetuvad disainmõtlemisele.
Aastal 2021 kirjutasin ma magistritöö disainiõppe arendamisest üldhariduskoolis. Töö eesmärk oli uurida, kuidas toetada õpetajaid selles uues lahenduses, milleks neid ülikoolis ette ei valmistatud. Siinses artiklis jagan selles arendusuuringus kajastatud mõtteid seoses õpetajate täiendõppe ning kooli kui pidevalt areneva ja õppiva asutuse arendamisega koostöises vormis ja läbi disainimõtlemise protsessi.
Maailm muutub ajas ja nõuded oskustele, mida tänapäeva ühiskonnas toimetulekuks vaja, muutuvad samuti. Disainer, maalikunstnik ja kunstiõppejõud Delane Ingalls Vanada (2016) on öelnud, et disainiharidusel on ainulaadne roll 21. sajandil vajaminevate innovaatiliste, tasakaalustatud ja sünteetiliste loojate ning mõtlejate ettevalmistamisel. Ta leiab, et praegu toimivas ülemaailmses majandussfääris on ülimalt oluline õppijate koolitamine disainimeetodite abil selleks, et nad oleksid mitmekülgsemad, neil oleks tugevamad koostööoskused ning nad oleksid suutelised mõtlema loovalt, analüütiliselt ja praktiliselt (Vanada, 2014). Disainimeetodeid kui probleemide lahendamise oskusi saab kaudselt õppida õpetajalt-koolitajalt, kes kasutab neid iga päev süstemaatiliselt oma õppeprotsessi ülesehituses, kuid veel otsesem võimalus on koolitada õppijad ise disainimeetodeid kasutama arendades pädevusi igapäevaelus tekkivate olukordade lahendamiseks.
Disaini õpetamise üks raskendav asjaolu on see, et mõiste disain iseenesest on laialivalguv ja raskesti arusaadav teemast mitte teadlikule inimesele.
Isegi praegu on õpetajate-koolitajate jaoks sellel mõistel erinevaid tähendusi (Addison & Burgess, 2000) ning seetõttu võivad inimesed teema tähtsusest valesti aru saada. Merriam-Websteri sõnaraamat pakub disaini mõiste seletamiseks järgmist: disain on inimese ja inimkoosluse eesmärgiks olev kindel siht; tahtlik, eesmärgipärane planeerimine; mõtteline projekt või skeem, mis paneb paika eesmärgi saavutamise abinõud (Merriam-Webster’s Dictionary, 2021). Nobeli majanduspreemia laureaadi Herbert Simoni disaini definitsioon on minu hinnangul üks täpsemaid, sest katab abstraktsel kujul kõiki disainivaldkondi. Tema meelest disainida tähendab (kavandada) tegevussuundi, mille abil asendada valitsevaid olukordi soovitud olukordadega (Simon, 1982). Tänapäeval on disaini kasutusala laienenud, st tegu pole enam pelgalt tööstuse abivahendiga, et luua füüsiline toode, vaid on suunatud mis tahes vormis lahendustele. Disaini eestkõneleja Eestis, tootedisainer ja disaini õppejõud Martin Pärn defineerib: Disain on praktiline, eri valdkondi siduv inimkeskne loov protsess, mille käigus otsitakse paremaid lahendusi eksisteerivatele probleemidele (Pärn, 2012). Ehk lühidalt öeldes, läbi disaineritele omase probleemilahenduse protsessi on meil kõigil võimalik igapäevaselt õppida lahendama suuremaid ja väiksemaid probleeme või arendamist vajavaid olukordi.
Disainiprotsess on probleemide lahenduse teekond, mida läbitakse teatud järjekorras
Järjekord on spetsiifilise konteksti jaoks valitud disainikäsitluse, printsiipide, konteksti probleeme, võimaluste- ja välise lähteülesande koosmõjul. Printsiipidest ehk määratud kindlatest väärtustest, juhindutakse kogu protsessi vältel. Disainiprotsess on süsteemne, koostöine lähenemisviis probleemide kindlakstegemiseks ja loovaks lahendamiseks ning on üldjoontes teadlikult ja tahtlikult mittelineaarne (Luchs, 2019). Probleemi lahendamiseks ei piisa vaid protsessi etappide ühekordsest läbimisest, vaid uus info, enneolematud seosed, loovus ning analüütiline tegevus sunnivad astuma samm või paar tagasi, et kõik eelnev tegevus üle hinnata, uuele olukorrale kohandada ja alles siis edasi liikuda.
Enamikul disainiprotsesside mudelitel on sarnased probleemide lahendamise etapid: probleemide tuvastamine, andmete analüüs, mille võtab kokku lähteülesanne, ning edasi ideede genereerimine, lahenduse loomine ja testimine. Miks me igaüks ei võiks siis koheselt noppida eelpoolloetletud sõnad kui etapid ja iseseisvalt katsetama hakata? Sest võib juhtuda, et isepäi praktiseerides, ilma eelneva kogemuseta võib õige lahenduse leidmine nihu minna. Arusaam disaini probleemist, mis vajab lahendamist, ei ole sageli disainiprotsessi lõikes lõplikult kirjeldatav kuna see areneb pidevalt protsessi sees. Probleem võib jooksvalt muutuda, sest uurimise kaudu selguvad uued asjaolud, mis võivad vaatenurka muuta. Niisamuti võib nihkuda protsessi algus ja lõpp kui ka fookus.
Tänapäeva disainiprotsessis kasvab märgatavalt eeldisaini tähtsus, et tõenduspõhiselt analüüsides, mitte lihtsalt tunnetades jõutaks välja tegeliku probleemini.
Eeldisaini faasis tegeletakse uurimiseks vajaliku materjali st info kogumisega (Sanders & Stappers, 2008) ja fookuse leidmisega ning võib olla võrreldes kogu probleemilahenduse protsessi teiste faasidega üks kõige mahukamaid etappe.
Disaini meetod on käitumismudel, mida kasutatakse selliste asjade leiutamisel ... mida veel pole (Gregory, 1966). Disaini vaatenurgast on meetod viis, mis määrab, kuidas lahendatakse disainiprotsess. Loodud on mitmeid disainiprotsessi mudeleid, mis avavad ka meetodeid, kuidas jõuda probleemist lahenduseni. Enamjaolt sisaldavad need üldist uurimist, probleemi defineerimist, ajurünnakut, loomise ja testimise etappi. Meetod lähtub kontekstist, probleemist ja vajadusest. Iga disainer analüüsib olukorda ja valib konkreetse lähenemisviisi, kuidas probleemist lahenduseni jõuda.
Iga uus ülesanne vajab erinevat lahendusmudelit.
Vastavalt vajadusele võib meetodeid ka kombineerida, ise modifitseerida või uusi luua. Keeruliseks teeb olukorra see, et disainiprotsess pole kindla alguse ja lõpuga, ning pole olemas reeglit, mis ütleb, kui kaua ühes etapis püsida või kas tuleb minna järgmisse etappi või hoopis astuda samm või kaks tagasi. Kui disainiteaduses on meetodid üliolulised, siis disainipraktikas tulemused tihti ei ole ega tohigi olla korratavad (Cross, 2006). See tähendab, et on olemas skelett ja raamistik, mis on üldjoontes sarnane, ja mingid protsessi järgimise printsiibid, mis on alati kohal ja mida ei saa muuta, kuid igas disainiprotsessis on oma muutujad ja seega ei saa olla ühte kindlat valemit, mille järgi tegutseda.
Disainmõtlemine disainerliku mõtlemise lihtsustatud variant, millega saab kirjeldada disaineri meetodeid ja on ühendatud praktilise juhtimise vaatenurgaga, mida kasutatakse näiteks ärimaailmas.
Disaineritele iseloomuliku probleemlahenduse protsessi võiks tinglikult nimetada disainerlikuks mõtteviisisks. Disainmõtlemist seevastu kasutatakse disaini kompetentsi ja praktika kirjeldamiseks väljaspool disaini, kunsti ja arhitektuuri konteksti ning seda inimeste poolt ja inimestele, kellel endal disainis teaduslikku tausta pole. Lühidalt öeldes on disainmõtlemine disainerliku mõtlemise lihtsustatud variant, millega saab kirjeldada disaineri meetodeid ja on ühendatud praktilise juhtimise vaatenurgaga, mida kasutatakse näiteks ärimaailmas. Seega on see lühendatud viis juhtidele, kuidas disainist aru saada (Johansson-Sköldberget et al., 2013).
Mina disaineri ja koolitajana kutsun ülesse disainmõtlemist viima kaugemale juhtide tegevusvaldkonnast ja õppima seda kasutama meeskonnas koos ehk läbi disainmõtlemise protsessi koolitaja-mentori käe all leida koostöine ja kaasav viis, et ühiselt selgitada arendusvaldkonnad, juurprobleemid, arendama tegevusjuhised, vajadusel juurde õppima ja koolitama, katsetama ning loodud tööriistu ja meetodeid praktiseerima. Nagu eelnevalt mainitud, siis disainiprotsess pole üheselt kopeeritav ning iga uus juhtum ning olukord nõuab uut lahendust ja ehk ka erinevaid meetodeid, aga läbi praktiseerimise, läbimängimise, toetavate materjalide ja mentori juhendamise on võimalik saada selles vallas oskuslikuks ning kogu meeskonnas ära kasutada sellest tulevaid võimalusi.
Kui disain ja disainmõtlemine on suund, mis arendab üldhariduskooli õpilastel palju vajalikke pädevusi, mida neil on vaja olemaks tulevases iseseisvas elus edukas, siis miks mitte õpetada disainmõtlemist ka juba reaalselt igapäevaselt elu väljakutseid praktiseerivatele täiskasvanutele.
Mõnusat õppimist, avastamist ja katsetamist! Toredat disainmõtlemise teekonda!
Autor: Krõõt Nõmmela-Mehide on disainer, õpetaja ja endine koolijuht, disainmõtlemise koolitaja ning haridusdisaini mentor
Allikad:
Burgess, L. & Schofield, K. (2000). Issues in Craft and Design Education. Addison, N., &
Burgess, L. (Ed.), Learning to teach art and design in the secondary school: a companion to school experience.
Cross, N. (2006). Designerly Ways of Knowing. London: Springer. https://doi.org/10.1016/j.destud.2006.11.003
Gregory, S. (1966). A Design Science, in S. A. Gregory, ed., The Design Method. London: Butterworth
Johansson-Sköldberget, U. Woodilla, J. & Mehves, Ç. (2013). Design Thinking: Past, Present and Possible Futures. Creativity and Innovation Management. https://www.academia.edu/11617520/Design_Thinking_Past_Present_and_Poss…
