Kui ma alustasin Tallinna Pedagoogika Ülikoolis kõrvalerialana hariduskorralduse õppimist, mida õpetati andragoogika õppetoolis, siis ma tundsin, et ma jõudsin koju. Minu eelnev kogemus õppimisest oli hästi traditsiooniline, kuid hariduskorralduse seminarides istusime üliõpilastega esimest korda ringis, meie vastu tunti huvi, kõik meie mõtted olid oodatud ja me tegime palju grupitöid. See avas mu silmad ja ma mõistsin, et õpetada ja õppida võib ka teistmoodi. Seejärel astusin ma andragoogika magistriõppesse ja Larissa Jõgi pakkus mulle osalise koormusega tööd andragoogika õppetoolis. Ma sattusin õppetooli tööle väga põneval ajal, sest Kasvatusteaduste õppekaval õppivad üliõpilased said teisel kursusel ühe valikuna spetsialiseeruda andragoogika valdkonnale ning diplomil oli kirjas „Kasvatusteadused (andragoogika)“. Seoses Bologna deklaratsiooniga, mille ideeks oli  suurendada mobiilsust ja ühtlustada kõrgharidusruumi Euroopa Liidus, koostasime Larissa Jõgiga 2001. aastal andragoogika bakalaureuse- ja magistriõppekavad. Me saime aru, et sellised professionaale on Eestis vaja ja meil oli soov haridusmaastikul midagi muuta.

Minu jaoks on andragoogilised põhimõtted inimesena ja ülikoolis töötades väga olulised. Mind köidab töö üliõpilastega ning ma pean oluliseks koosloomist, arutelusid ja kogemuste vahetamist. Mulle meeldib näha, kuidas õppija selle kahe või kolme aasta jooksul muutub ja milline arenguline hüpe toimub nii õppija kui ka minuga.

Milline kogemus on Teid kõige enam mõjutanud?

2004. aastal võtsime kolleegide Larissa Jõgi ja Kristiina Krabiga osa Euroopa täiskasvanuhariduse uurijate assotsiatsiooni (ESREA) konverentsist, mis toimus Poolas Wroclawi ülikoolis. Konverents ühendas täiskasvanuhariduse valdkonna uurijaid ning konverentsil osalejaid erinevatest ülikoolidest oli väga palju. Me tegime ettekandeid ja saime tagasisidet, lõime kontakte ning astusime andragoogika õppetooliga selle assotsiatsiooni liikmeks. Nii põnev oli näha, mida teised Euroopa ülikoolid teevad. Minu jaoks oli üheks vägevamaks kogemuseks selles võrgustikus tegutsedes enda ära tundmine uurija ja arendajana. Senini olin ma õppejõu tööd hinnanud õpetamise kontekstis, kuid siis hakkasin end nägema uurija ja arendajana. See muudab õppejõu töö hästi mitmekesiseks.  Ühel  hetkel on rõhuasetus õpetamisel, teisel hetkel on see arendamisel või uurimisel. 2017. aasta märtsis täitus minu kahekümnes aasta andragoogika valdkonnas õppejõuna, iga aasta on olnud eriline ja toonud mitmeid väljakutseid. Õppejõu karjäär võib olla vertikaalne, kuid minu jaoks on pigem horisontaalne. Uued väljakutsed ja ülesanded käivitavad mind õppima ja enda tegevust muutma.

Kuidas Te ennast õppejõuna iseloomustaksite?

Õpetava inimesena väärtustan väga seda, et õppekeskkond oleks avatud ja usalduslik, et õppija saaks olla ehe. Õppija peab saama jagada oma seisukohti, kuulata teisi  ning rääkida loetust või kogetust nii ausalt ja ehedalt, kui ta on. Kui õppija tahab isiksusena ja inimesena areneda, aga ta jätab „maski“ peale, siis suurt hüpet teadmiste, oskuste ja hoiakute arendamisel ei toimu. Minu ülesanne on pakkuda situatsiooni või võimalust ausateks aruteludeks. Ülikoolis peaks toimuma kõige kõrgema tasemeline õppimine ja õppijad peaksid kogema tähendusrikkaid õpikogemusi, mis aitavad mõtestada ennast, ühiskonnas toimuvat, aga ka problematiseerida.

Mida tudengid on Teile õpetanud?

Ma olen vahetevahel üpris kärsitu inimene, aga üliõpilastega töötades olen ma kannatlik. Kas mind muudab kannatlikuks õppejõu positsioon või olen ma õppejõuna ja andragoogina mõtestanud, et õppija areng ei peagi olema kiire?

Ma olen õppinud inimesest paremini aru saama, ilma küsimusi esitamata. Lisaks olen ma õppinud üliõpilastelt seda, et inimesed on väga loomingulised, kui neile selleks võimalust ja vabadust pakkuda. Olen märganud, et kui ma olen õpetava inimesena õppija usalduse ära teeninud, siis minu vastutus õppijate ees kasvab.  Ma saan aru, et õppija vastutab oma õppimise eest ise, aga minu vastutus on samuti suur ja mina pean arvestama enda mõjuga õppijale.

Millised inimesed tulevad andragoogikat õppima?

Andragoogika üliõpilased on eelkõige analüütilised ning nad mõistavad oma tegude tagajärgi. Andragoogika õppe eripära on suunata õppijat sügavuti mõistma käitumise tagajärgi ja mõju. Õppija sotsiaalsed oskused on samuti olulised. Eelkõige väärtustame oskust kuulata. Andragoogika valdkonnas on visiooni ja missiooniga inimesed. Missioonitunne avaldub õppija hilisemas elus ilmselt seetõttu, et ta saab andagoogika õpingute jooksul endast teadlikumaks, osates hinnata oma potentsiaali, mida ta tahab, suudab ja milleks ta valmis on. Andragoogika valdkonna õppija on elukestev õppija.

Milliseid soovitusi annaksid endistele, praegustele ja tulevastele andragoogika tudengitele?

Soovitan lugeda ja olla kursis oma valdkonna uusimate uuringute ja maailma kogemustega. Looge endale harjumus lugeda, see loob hea baasi enda tööd mõtestada ja valikuid teha.

Lisaks pean oluliseks inimese füüsilisele kehale tähelepanu pöörata. Nagu ka Jarvis ütleb, et tasakaalus tuleb hoida meel, emotsioonid, sotsiaalne pool ja keha. Üks jaapanlanna, kellega kohtusin eelmisel sügisel, tõdes, et Euroopa on istuv ühiskond ja selletõttu on tähtis õppida tasakaalustama meelt ja füüsilist keha.

Arvan, et kogukonna tunnetus on väga oluline ja seda tuleb hoida ja tugevdada. Meil on väga hea vilistlaskond, kellega me koostööd jätkame.

Eluolu muutub pidevalt nii palju, et õpitut peab kogu aeg kohandama. Andragoogika valdkonna hariduse väärtus seisneb selles, et sa ei jää kusagil hätta, sest sul on oskus kohaneda ja teadmisi omavahel siduda. Tee teoks see, mis sind inspireerib. Meie vilistlased suudavad õppida selgeks ükskõik millise valdkonna, kus nad praktiseerida soovivad. Andragoogika annab õppijale kohanemisvõimekuse, mida õppija peaks hindama ja julgelt kasutama.

Mis on ülikooli ülesanne?

Tasemeõppe ülesanne tänapäeva ühiskonnas on inimesi ette valmistada infoküllases olukorras hakkama saamiseks. Uus meedia ja tohutud infohulgad tekitavad tunde nagu iga infokild oleks väärt teadmine. Mezirowi järgi ei tohi õpetamine olla manipulatsioon. Täiskasvanud inimene võiks olla õppinud manipulatsiooni ära tundma ja hindama info väärtust. See on inimese hariduse küsimus. Ülikoolis õppides kujuneb õppijal arusaamine, et ühtainsat tõde ei ole. Inimene ise loob teadmise lähtuvalt kontekstist ja vajadustest. Ülikoolis õppinu oskab leida usaldusväärset infot ja kriitiliselt mõelda. Ta oskab teavet võrrelda ja sellest aru saada ning seejärel otsida parimat lahendust konkreetses situatsioonis.

Ilmselt ülikoolis sellist olukorda enam ei teki, kus inimene siseneb ülikooli, õpib siin 2-3 aastat ning alles siis hakkab oma teadmisi ja oskusi rakendama. Pigem praktiseeritakse õpitut kohe. Normiks on saanud osalise- või täiskoormusega töötavad üliõpilased, mis on iseenesest positiivne, sest nii on praktika ja teooria pidevalt integreeritud. Ülikooli õpe on oma olemuselt võimalus inimesel end kvalitatiivselt ja süsteemselt arendada. Tööandjad peaksid seda väärtustama ning koostöös ülikooliga leidma ühisosa, et anda töötajale aega ja ruumi kasvamiseks. Sealhulgas võiksid tööandjad hinnata rahvusvaheliste sidemete loomise võimalusi, kui ülikoolis õppiv töötaja saab olla vahetusüliõpilaseks mõnes Euroopa ülikoolis või läbida praktika välismaal, on see arendav kogemus. Võib-olla ei mõista paljud tööandjad, millist potentsiaali loovad ülikoolis õppivad töötajad, sest  tulemused ei pruugi olla kohe märgatavad.

Lisaks mõtlen ma ülikooli kui füüsilise õppimise ruumi peale ja kuidas seda kaasajastada. Kaasajastamine ei tähenda vaid digilahenduste kasutamist. Pean oluliseks luua paindlikke ja inspireerivaid õpiruume, kus õppija tunneks ennast hästi ja tema potentsiaal saaks avalduda.

Millised muutused on toimunud ja toimumas andragoogika õppes?

2008. aastal muutusid õppekavad mooduli- ja väljundipõhisteks. Väljundipõhise õppekava hindab õppija ise, kuidas ta õpitulemusteni jõuab. Selline paradigmaatiline muutus nõuab pikemaajalist sisseelamist, üliõpilase rolli muutust ning suuremat koostööd üliõpilaste ja õppejõudude vahel. Leiame, et kui meil on moodulpõhine õppekava, siis võiks ka olla moodulipõhiline hindamine. See tähendab, et ei hinnata enam ainepõhiselt, vaid moodulitel on integreeritud tulemused, mida  hindavad mooduli õppejõud ja üliõpilased ise. Tulemuseks oleks kompleksne lähenemine õppimisele ja hindamisele, sest tööelus tegeletakse samuti komplektsete küsimustega ning ülesannetega. Moodulipõhine hindamine suunaks õppejõudusid rohkem mõtestama õppeainete sisu ja õpetamise viise. See annab võimaluse professionaalseks arenguks õppejõuna. Õppija vajab kohanemiseks ja süvenemiseks aega, sest muidu ei teki uusi tähendusi ja teadmisi. Ma ei usu, et kiirustades saavutatakse häid tulemusi.

Mis Te arvate, kas elukestev õpe on ideaal või tegelikkus?

Elukestev õpe ei pruugi olla tegelikkus, kuid elukestev õppimine on seda kindlasti, sest  sotsiokultuurilisest perspektiivist inimene õpib sünnist surmani ja igal sammul. Elukestev õpe kui termin on muutunud poliitiliseks agendaks, mis kannab ideaalis rohkem majandusliku heaoluühiskonna ootust, kus inimene loob majanduslikku rikkust, kuid see on vaid üks tahk.  

Andragoogika seisukohad iseloomustavad täiskasvanut kui ennast juhtivat ja –reguleerivat, iseseisvat ning vastutustundlikku õppijat. Enamus täiskasvanuid oma igapäevaelus sellised ongi, õppides ühiskonna liikmena sotsiaalsetes suhetes igapäevase elu käigus, samuti töökohtadel. Inimese teadlikkusest ja suutlikkusest sõltub kas õppimist märgatakse ja teadvustatakse õpitulemusi. Elukestev õpe tähendab seda, et lisaks informaalsele õppimisele, õpitakse ka mitteformaalsetes ja formaalsetes kontekstides.