Uuringu eesmärk on välja selgitada, millised on vanemaealiste arusaamad õnnelikust õppimisest. Õpiõnne mõiste on Eesti haridusterminoloogias defineerimata ning õpiõnne on uuritud peamiselt üldhariduskooli kontekstis kui koolirõõmu ja -meeldivust. Teoreetiline lähenemine tugineb sotsiaal-konstruktivistlikule teaduskäsitusele, andmestiku moodustavad üheksa 73-91 aastase inimesega läbi viidud intervjuud. Fenomenograafilise lähenemise raames kasutatud kvalitatiivsel sisuanalüüsil selgus, et vanemaealised tajuvad õnneliku õppimise oluliste alustaladena võimalusi õppida, õppimist toetavaid isikuomadusi ja toimetulekuressursse, järgimist väärivaid eeskujusid, heaolu ja rõõmu õppimise ajal ning seda, et õppimisest oleks märgatav kasu. Universaalsemate õnneliku õppimise arusaamade kõrval eristusid arusaamad, et inimene ei jõua päris hällist hauani õppida, vaid „peab olema enne kirstu minekut mingisugune puhkeaeg ka“ (K, 73), ning et haridusest ja ametist õnnelikumaks teevad inimlikud väärtused: „ükskõik, mis amet inimesel on või mis ta on nagu, olgu inimene“ (A, 89).

Võtmesõnad: õnn, õppimine, subjektiivne heaolu, rõõm, rahulolu, kvalitatiivne uuring

Merike Randma Tallinna Ülikoolis 2022. a kaitstud magistritöö on avaldatud ETERA kataloogis.