Õppida saab koolis või kodus, huviringis või tööl. Õppida saab omaette või koos sõpradega. Õppida saab mitmel moel kuid kuidas on täiskasvanute õpioskustega?

Koolitajate V mittekonverentsi “Koolituse headus”  töörühmas „Kuidas arendada täiskasvanute õpioskusi ja võtmepädevusi mistahes koolitusel“ tegime juba alguses valiku, et meie arutelu eelisteemaks on õpioskused. Arutasime, kuidas me seda teemat mõistame, kas meil on sarnane arusaam, kas on õpioskusi, millele tuleks rohkem tähelepanu pöörata, kuidas lõimida õpioskuste „õpetamist“ erinevatesse õppekavadesse, milliseid väljakutseid esitab õpioskuste arendamine koolitajale.

Rühmas oli koolitajaid/õpetajaid väga erinevatest koolidest ja koolituskeskustest, kuid arusaam õpioskustest on sarnane. Õppimiseks vajalikeks oskusteks nimetati koostööoskust, õpitu mõtestamist ja seoste loomist refleksiooni kaudu, oskust ennast õpiprotsessis juhtida, oskust olla iseseisev ja aega kasutada (ajajuhtimine), teabe otsimise oskust ning kriitilist mõtlemist. Täiskasvanud õppijad ei teadvusta nõrgemaid või puuduvaid õpioskusi, sageli on ka hirm eksimise ja koostöö ees. Koolitaja väljakutse on kasutada koolitustel erinevaid õpioskuseid arendavaid meetodeid, kuid ka anda õppijale piisavalt autonoomiat, et tekiks huvi ja motivatsioon, et õppija jõuaks küsimuseni „Miks ma õpin?“. Koolitaja ülesanne on julgustada õppijat vajadusel abi küsima ja koostööd tegema. Oluline on õppija, aga ka koolitaja pidev eneseanalüüs. Väga inspireerivalt kõlas arutelu eksperdi Diana Elleri lause: “Refleksioon ei ole tüütu, refleksioon on vahva!“. Kuid kas oskame ja suudame seda ka oma õppijatele sisendada?

Õpioskused on läbipõimunud teiste oskustega, mis annab võimaluse neid lõimida erinevatesse õppekavadesse. Arutelus toodi näide kuidas ettevõtluskoolituses kasutatakse meetodina Sokratese jalutuskäiku. Et hajutada hirmu õppimise ees ning suurendada motivatsiooni, peab koolitaja õppijat tunnustama kogu õpiprotsessi jooksul. Oluline on meetodite mitmekesisus ehk mis on koolitaja portfellis.

Õpioskused muutuvad ajas ja keskkonnas. Juurde on tulnud e-õpe. E-õppe vastu on huvi suur, kuid ruttu ilmneb oskamatus selles keskkonnas õppida. Digimaailmas õppides muutuvad veel olulisemaks ajajuhtimise oskus ja motivatsioon. Juhendajal tuleb õppijat innustada, sest „ükski e-kursus ei õpeta end ise“. Õppijale ja koolitajale lisandub kolmas osapool – toetav haridustehnoloog.

Arutelu puudutas erinevaid õpioskuste arendamise aspekte kuid ikka ja jälle jõudis koostööoskuse juurde. Õpioskuste õpetamisel peavad koolitajad koostööd tegema. Sageli takistab koostöö tegemist, sarnaselt õppijatele, ka koolitajaid hirm teha vigu. Koolitaja peab teadvustama, et vead on inimlikud ja loomulikud, kuid koos tegutsemine annab rohkem võimalusi õpioskusi lõimida erinevatesse valdkondadesse.

Võidab õppija ja võidab koolitaja.

-- 

Tiina Jääger on Eesti Rahvaülikoolide Liidu välissuhete koordinaator ja EPALE saadik.