chevron-down chevron-left chevron-right chevron-up home circle comment double-caret-left double-caret-right like like2 twitter epale-arrow-up text-bubble cloud stop caret-down caret-up caret-left caret-right file-text

EPALE

Pjattaforma Elettronika għat-Tagħlim għall-Adulti fl-Ewropa

 
 

Riżorsa

Elukestev õpe ühiskonna pöördeaegadel. Doktoritöö

Lingwa: ET

Mibgħuta minn Georgi SKOROBOGATOV

Ühiskonnateaduste instituut, Tartu Ülikool

Väitekirja on filosoofiadoktori kraadi (meedia ja kommunikatsiooni erialal) taotlemiseks kaitsmisele suunanud Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi nõukogu 30. septembril 2019.

Juhendajad: emeriitprofessor Peeter Vihalemm, Tartu Ülikool professor Marju Lauristin, Tartu Ülikool

Eelretsensendid ja oponendid: professor Krista Loogma, PhD, Tallinna Ülikool professor Pille Pruulmann-Vengerfeldt, PhD, Malmö Ülikool

Kaitsmine: 11. novembril 2019 kell 12.15, TÜ senati saal

Doktoritöö on valminud Eesti Teadusagentuuri institutsionaalse uurimistoetuse (IUT 20-38) ja Sihtasutus Arhimedese toetuse (IUT 20-38AP14) abil.

Väitekirja trükkimist toetas TÜ ühiskonnateaduste instituut. ISSN 1406-2313 ISBN 978-9949-03-195-5 (trükis) ISBN 978-9949-03-196-2 (pdf)

Eessõna

Väitekiri käsitleb ühiskonna erinevate pöördeaegade (siirde ja järelsiirde) elukestva õppe arenguid, alanud digitaalne arengutsükkel lõi soodsa võimaluse visandada ka juba käimasolevate protsesside kontuure. Vaatamata sellele, et väitekiri valmis kavandatust pikema aja jooksul, võib seda uute protsesside valguses pidada siiski aktuaalseks. Eesti elukestva õppe siirdeaja arengujooni eristavad peamised etapid võiksid huvi pakkuda tulevastele elukestva õppe uurijatele. 

Pikaajalise elukestva õppe praktikuna olid mul tänu aktiivsetele õppijatele valdkonna arengust peamiselt positiivsed kogemused, mistõttu alustasin oma uurimust üsna idealistliku eelhäälestusega. Seda toetas ka minu eakaaslasest tuttava õppimise lugu. Nõukogudeaegse põllumajanduse kõrgharidusega spetsialistina kaotas ta radikaalsete siirdereformide tõttu erialase töö ja peaspetsialisti staatuse. Paljulapselise noore pere emana oli ta sunnitud haarama esimesest ettejuhtuvast võimalusest, asudes tööle endise kolhoosi kontorist ümberehitatud söögikohas väljaõppinud baaridaamina, järgmised koolitused võimaldasid tal töötada müüjana ja keskastme juhina linna bensiinikettides ja jaekaubanduses, praeguseni on ta tegev kaubanduses. Tegemist on õppijaga, keda iga õppes osalemine motiveeris uuesti ja uuesti õppima, kelle jaoks ei olnud oluline enam tõus karjääriredelil, vaid pidev eneseareng, uue eriala oskuste täiendamisega paralleelselt osales ta aktiivselt ka vabahariduslikel koolitustel. Kirjeldatud õpiloost sain ma tõuke lähemalt analüüsida uuringu ühe keskseima sihtgrupi, nooremas keskeas nõukogudeaegse kõrgharidusega spetsialistide põlvkonna õppes osalemist siirdeajal. Kuulun ka ise oma vanuse ja hariduse poolest nimetatud põlvkonda.

Uuringu tulemusena selgus, et selle põlvkonna esindajad (intervjueeritavad) said elukestva õppe toel siirdeaja radikaalsete muutustega üsna hästi hakkama. Kuid klasteranalüüsi ja ekspertintervjuude tulemused tõid välja hoopis mitmekihilisemaid õppes osalemise võimalusi ning väga erinevaid õppijatüüpe – alates multiaktiivsetest kuni loobujateni –, mis oluliselt kahandas minu varasemat positiivset eelhäälestust ja avardas seniseid kogemusi ja teadmisi elukestva õppe võimalustest. Uurimuse õppijatüüpide võrdlustes ja õppes osalemise narratiivides peegeldusid indiviidi õpihoiakud ja toimetuleku võimekus ühiskonna pöördeaegade tingimustes, milles oli oma osa siirdeaja reguleerimata koolitusturul ja elukestva õppe poliitikatel ning erineva tasemega töökeskkondadel.

Vaatamata erinevatele õppijatüüpidele kui väitekirja ühele olulisemale tulemusele, võin oma doktoriõppe kogemusele toetudes öelda, et õppimine on tegelikult väga individuaalne ja unikaalne protsess, mida ei saa mõõta ühegi indikaatori või analüüsikategooriaga, vaid ainult isikliku õpirefleksiooniga. Asudes õppima täiesti tundmatus valdkonnas doktoriõppes, kogesin ma selle väga radikaalse otsuse tagajärgi, see julge samm aheldas mind üle kümne aasta pikkusesse pingelisse ümberõppesituatsiooni, millega kaasnes nii eduelamusi kui ka antud tööga toimetuleku kõhklusi. Lisaks doktoriõppes omandatud teadmistele erinevatest siirde-, kommunikatsiooni- ja sotsioloogiateooriatest ja meetoditest, olen hakanud mõistma õppimise kognitiivset tähendust. Olen jõudnud arusaamisele, et õppimine aitab kõigepealt saada aimu iseenesest – õppimise protsessis jõuame me alati ringiga enda juurde, me õpime erineva raskusega õppesituatsioonides tundma oma isiksuseomadusi ja enesekindluse või -usalduse piire.

Tänan väga oma juhendajaid Peeter Vihalemma ja Marju Lauristini, kes jõudsid delikaatselt ära oodata minu pikaajalise „ümberõppes“ osalemise lõpptulemuse ja kelle akadeemilised arutelud innustasid mind väitekirja koostamisel usaldama oma praktilisi kogemusi ja kasutama omandatud uusi teadmisi. Tänan TÜ Ühiskonnateaduste instituudi projekti „Mina. Maailm Meedia“ (MeeMa) uurimisrühma uurimuse andmestiku kasutamise võimaluse eest1 .

Tänan keeletoimetajat Liina Smolinit, tehnilisi abilisi, kolleege ja innustavaid sõpru. Tänan ka eelretsensente, kelle märkuste ja ettepanekute toel tööle veel viimast lihvi andsin. Erilist tänu soovin avaldada oma pereliikmetele, kes on kannatlikult kõik need aastad mind toetanud.

Awtur(i) tar-Riżorsa: 
Tiiu Männiste
ISBN: 
ISBN 978-9949-03-196-2
Data tal-pubblikazzjoni:
It-Tnejn, 28 Ottubru, 2019
Lingwa tad-dokument
Ittajpja r-Riżorsa: 
Studju tal-Każ
Pajjiż:
Share on Facebook Share on Twitter Epale SoundCloud Share on LinkedIn