chevron-down chevron-left chevron-right chevron-up home circle comment double-caret-left double-caret-right like like2 twitter epale-arrow-up text-bubble cloud stop caret-down caret-up caret-left caret-right file-text

EPALE

Pjattaforma Elettronika għat-Tagħlim għall-Adulti fl-Ewropa

 
 

Blog

Õpiränne Euroopasse ja tagasi - nädal Müncheni Senefelderi kutseõppekeskuses

18/10/2019
minn Piret Paluteder
Lingwa: ET
Document available also in: EN

Kui aprilli lõpus algas minu õpiränne töövarjuna Alois Senefelderi kutseõppekeskuses Münchenis, sadas seal ootamatult lumi maha ning pea kõik kirsi- ja viinapuude õied külmusid ära. 

/mt/file/munich-1558705640jpgmunich-1558705_640.jpg

Töötan Tartu Kunstikoolis teavituse ja praktikate koordinaatorina. Õpirändel soovisin tutvuda Saksa duaalse kutseõppe süsteemiga,  külastada koolitunde ja ettevõtteid. Tahtsin uurida, kuidas toimub kooli ja ettevõtete vaheline koostöö, mida arvavad duaalsest süsteemist õpilased, õpetajad ja ettevõtted ning kuidas hallatakse sellise suure kooli avalikke suhteid. Tahtsin lähemalt näha ja kogeda, kuidas Saksa haridussüsteem pagulastega hakkama saab. Tahtsin teada, kuidas inimesed elavad ja millest mõtlevad. 

Olin töövari Senefelderi koolis fotograafiaõpetaja ja Euroopa-suhete koordinaatorile Dirk Hundile. Müncheni Senefelderi kutseõppekeskus hõlmab endas kutsekeskkooli ning selle järgmist astet ehk meistrikooli. Kutsekoolis saab õppida trükkaliks, fotograafiks ja meediakujundajaks ning sinna pääseb ainult siis, kui on olemas õpipoisi töökoht ettevõttes. Meistrikooli minnakse pärast (kutse)keskkooli lõpetamist ja õppida saab fotograafi, raamatuköitja ning pakenditehniku erialadel. Õpilasi oli aprilli seisuga kutseõppekeskuses 1200. Nii nagu meilgi, väheneb õpilaste hulk. Viimase 10 aasta jooksul on vähenenud õppijate arv ca 300 inimese võrra.

Kui kiire nädal töövarjuna saab olema, seda taipasin juba Müncheni lennujaamas, kuhu Dirk Hund mulle vastu tuli. Soe käepigistus ja juba ta kihutas ees minema. Hea, et tal oli oranž jope seljas, siis ei kadunud ta rahva hulka ära. Kuidas ma lennujaamast ööbimiskohta sain, ei tea – silmad olid ainult jopeseljal ja üritasin kõigest väest sammu pidada. Selline tempo kestis terve nädala. Tundides oli pisut rahulikum, aga selle võrra jälle vaimselt intensiivsem. Minut minuti pealt on aeg ära kasutatud. Saksa täpsus, kord ja mõttekas ajakasutus pole ainult legendid. Kui tund algas, siis Dirk minule enam tähelepanu ei pööranud. Töö ajal tehakse tööd ja töövari peab sellega arvestama, et oma küsimustele saab vastused hiljem.

Ääretult nauditav oli jälgida Dirki ja tema õpilaste koostööd. Keegi ei hilinenud, koolist puudujaid ei olnud, õppijate käsutuses olid viimase peal tehnika ja profistuudiod. Kooli võetakse vastu ainult õpipoisilepinguga õpilane. Leping sõlmitakse kaubandus/tööstuskoja, ettevõtte ja õpilase vahel. Lepinguga tagatakse, et õppija käib kaks päeva nädalas koolis saamas teoreetilist väljaõpet ja kolm päeva omandab praktilisi töövõtteid ettevõttes.

Tundide vaheajad olid lühikesed. Sain vaevu õpetajate puhkenurgas oma kohvi kätte ning kellegagi juttu alustada, kui juba pidi vestluse katkestama. Töötajatega saingi vestelda tänaval või koridoris ühest kohast teise minnes või lõunalauas. Uurisin, kui ruumis on üle 30 õppija ja nende hulgas päris palju probleemseid, siis kuidas õpetajat toetatakse? Ei toetatagi. Õpetaja peab õppima õpetama. Õpetajad on murdepunktis: mis oli enne, ei sobi enam. Vanad töövahendid ei sobi ja õpetajad ei oska veel uut moodi õpetada. Tööandja argument on, et kuidas õppijad tööl iseseisvalt hakkama saavad ja teie juures koolis äkki ei saa!?
Kui tunnis on alla 21 õppija, pannakse grupid kokku. Lähitulevikus on pooled õppijatest pagulased ja pooled oma rahvusest. Õpetajad on eesrindel, nendel tulebki integreerimistöö ära teha. Suurim probleem on keeles. Kui näiteks fotograaf ei pea keelt eriti hästi oskama, siis hooldustöötaja peab, sest see on niivõrd intiimne töö. Keeleõppeküsimus on saksa kutsehariduse teatud erialadel kõige tähtsam küsimus.

Õpilastega vestlesin pärast tunde teel trammipeatusesse. Siis tulid välja saksa duaalsüsteemi plussid õpilaste vaatevinklist lisaks sellele, et duaalne kutseõpe on saksa riigi majanduse tugisammas. Õppijate arvates on koolis käia väga hea, sest seal on teised noored! Õppimine päästab rutiinist. Kus on raskem, kas koolis või tööl? Tööl muidugi. Lisaks rõõmustasid väljaspool Münchenit töötavad õppijad, et nad said mõneks päevaks linna tulla.

Ettevõtted ja kool omavahel eriti ei suhtle. Kutsekeskhariduse õppekava on paika pandud tööstus/kaubanduskoja poolt. Kool ja ettevõte vaatavad sellele otsa ning ajavad näpuga järge, kas ja kui palju on tehtud.

Ettevõttekülastuse tegin fotostuudiosse. Tööandja arvates päästab noore inimese juhendamine rutiinist! Sageli on tegemist missioonitundega ja azubi ehk õpipoisi kohta pakuvad need ettevõtjad, kes on ise sellise väljaõppe läbinud. Lisaks on ettevõttele kasulik võtta õpipoiss, sest saab odava tööjõu. Esimesel aastal peab õppijale maksma miinimumtasu 200 eurot, teisel aastal 200-300 ja kolmandal aastal 300-400 eurot. Aga õpipoisi võtavad ikkagi need, kellel on kliendid – neil on ka raha maksta. Siit tuli välja huvitav raha ja eriala dilemma – eriala valitakse sageli õpipoisi tasu järgi. Kui tasu on miinimum ehk 200 eurot, siis sellele erialale tööle ei kandideerita. Kui erialal või näiteks suurtes ettevõtetes saab õpipoiss 600-700 eurot, siis minnaksegi sinna ettevõttesse, saadakse leping ja tullakse kooli. Saksa noor peab õpipoisina tööle minema, muidu ei pääse kutsekooli!

Ettevõtted on aru saanud, et õppijad on nende tulevik. Kui firma pakub korralikku väljaõpet, siis on ta hiljem ka edukas. Ajalehed ja sotsiaalmeedia on täis õpipoiste tööpakkumisi, kus on kirjas töö- ja puhkeaeg, mitu päeva nädalas töötatakse, milline on tasu, mitu juhendajat-kontaktisikut azubil on. Rõhutatakse väga, et ollakse õpipoisi jaoks olemas! Hm, hetkeks jäin mõtlema õpetaja peale, kellel on üle 30 inimese klassis…

Üks ettevõtte külastus ebaõnnestus ja tänu sellele sain Dirkiga tunnikeseks kohvikusse maha istuda. Dirk õpib ülikoolis sotsiaaltööd ja Euroopa-suhete koordinaatori tööd enam eriti teha ei jõua. Noored kolleegid ei võta seda üle, sest töö on liiga suur. Dirkile on see mõistetamatu, nad on ju noored ja energiat täis! Rääkisime vanemate ja nooremate õpetajate teemal. Et miks noored õpetajad ei taha enam nii palju rabeleda kui vanemad. Dirk tunneb, et tal pole kellelegi oma tööd edasi anda, just vabatahtlikult tehtavat tööd.

Kuna minu töö lisaks praktikate koordineerimisele on avalike suhete haldamine, siis tutvusin lähemalt Senefelderi kooli info- ja teavitustegevusega. Nende kooli koduleht on omapäraselt üles ehitatud. Seal on kaks jaotust. Kutsekeskhariduse leht on asjalik ja hall – nemad ei tegele õppijate leidmisega, nende juurde tuleb õpipoisilepinguga õppija. Keskhariduse baasil meistrikool reklaamib end, on kutsuv ja värviline – nemad peavad ise õppijad leidma. Lehed on täiesti erinevad olenevalt sellest, kas peavad olema atraktiivsed või mitte.

Tänu õpirändele sain väga hea ülevaate Saksa duaalsest kutseõppesüsteemist ettevõtja, õppija ja õpetaja vaatevinklist. Sakslased (ja ka austerlased ning šveitslased) on duaalse kutseõppe üle uhked. On ka põhjust – majandus on heal järjel ja süsteem reguleerib end ise. Kui noorel on töökoht, on ka väljaõpe koolis. Kui töökohta pole, ei saa ka kooli. Lihtne. Kui mõnel erialal pole kliente ja nad ei suuda maksta korralikku õpipoisitasu, siis see eriala surebki välja. Lihtne vajaduspõhine protsess.
Lihtsuse ja ornungi kõrval sai selgeks, et inimesed ja inimsuhted on kõige tähtsamad. Töövarjuks olemisel eelkõige. Kui ei jõua inimeseni, jääb ka töö jälgimine pealiskaudseks tegevuseks. Suhetest oleneb, kas sulle avanevad erinevad tahud seoses haridusega, pagulastega, noorte ja vanadega, väljaõppega ning majandustegevusega. Õpiränne on ka natuke nagu tulevikku vaatamine, vähemalt Euroopa ääremaalase jaoks. Protsessid, mis keskel toimuvad, jõuavad ka meile. Kuni selleni, et aprillilõpu lumesadu tõstab järgmistel aastatel veini hinda. Uusi teadmisi saab ka. Portreefoto tunnis õppisin, kuidas saada fotol liblikakujulist varju nina alla, nagu on Marlene Dietrichi glamuuripiltidel.

Tänusõnad Ave Leegile, kes ajab Tartu Kunstikoolis õpirände asju!
--

Piret Paluteder on Tartu Kunstikooli praktikate koordinaator

Share on Facebook Share on Twitter Epale SoundCloud Share on LinkedIn