chevron-down chevron-left chevron-right chevron-up home circle comment double-caret-left double-caret-right like like2 twitter epale-arrow-up text-bubble cloud stop caret-down caret-up caret-left caret-right file-text

EPALE

Pjattaforma Elettronika għat-Tagħlim għall-Adulti fl-Ewropa

 
 

Blog

Moosi keetmise võimalused: formaalselt või mitte – selles pole küsimus

30/06/2019
by Halliki Põlda
Lingwa: ET
Document available also in: EN FR

/mt/file/img0739jpg-0img_0739.jpg

Foto: Halliki Põlda

Suvel on täiskasvanuhariduse valdkonnas ühelt poolt kokkuvõtete tegemise aeg – lõppevad kõikvõimalikud koolid, kursused ja koolitused. Teisalt on see aeg, mil tehakse uusi plaane, koolituskavu ja haridusprogramme, kavandatakse õppe sisu ning sobilikke viise ja meetodeid. Just see etapp on koolituste-kursuste jm õppe õnnestumisel oluline ja tähtis ning haakub kohe ka küsimusega, kas kavandatav õpe peaks olema formaalset või mitteformaalset laadi. Kolmas, sugugi tähtsusetu pole fakt, et suvi on aeg, mil puhatakse, sporditakse, päevitatakse, tehakse aiatöid või hoopis moosi.

See kirjutis sai tegelikult alguse ammusest ideest ja praktikas ilmnenud vajadusest selgitada formaal- ja mitteformaalõppe mõistete sisu ja tähendusi. Lingvistina ja elukestva õppe lektorina on mul selleks vastutus ja kohustus, kuid sisulise kirjutamiseni jõudsin ma sel suvisel hetkel, kui tuli ette võtta aprikoosimoosi keetmise keeruline töö. Ütlen „keeruline“, sest mul puudub vastavas valdkonnas formaalharidus (mul pole n-ö kokapabereid), kuid mul on mitteformaalselt vanaema kõrval õpitud oskus keeta moosi ja juhuslikult (informaalselt) sattusin just aprikoosidest moosi vaaritama. Moosi keetmise metafoor ongi enimlevinud, selgitamaks formaal-, mitteformaal- ja informaalõppe erinevusi – olen seda kuulnud mitmes erinevas variandis. Mis on aga tegelikult nende mõistete taga?

Formaalharidust defineerib haridussõnastik koolihariduse sünonüümi kaudu kui üldhariduses-, kutse- ja kõrgkoolides omandatavat haridust; formaalõpet aga kui kindlatele standarditele vastavat struktureeritud institutsioonilist õpet. Tavateadmises on tegemist igasuguse formaliseeritud ja hierarhiliselt struktureeritud süsteemis toimuva õppega, mida ühiskond tunnistab ja tunnustab (kokapaberid, mäletate?).

Mitteformaalõppe mõiste tähendus on aga oluliselt keerulisem. Andragoogika valdkonna teadlase ja praktiku Katrin Karu ning tema kolleegide kevadel avaldatud artiklis „Mitteformaalõppe tähenduse konstrueerimine poliitikadokumentides“ selgitatakse, et mõistet kasutatakse süsteemitult ja ebajärjekindlat, enamasti aga lihtsalt formaalharidusele vastanduvana. Haridussõnastik defineerib mitteformaalõpet samuti vastandumise kaudu kui „vabatahtlikku õpet eri keskkondades väljaspool kooli eesmärgiga end arendada“. Terminoloogide pakutud sünonüüm „vabaõpe“ ei ole haridusvaldkonnas laialdast kasutus leidnud, sest sõna „vaba“ tähendus on märksa laiem kui termin „mitteformaalõpe“ haarata lubab. Formaalõppele vastandamise sobimatust tõendab aga praktika. Mitteformaalõpe ei toimu sugugi alati süsteemist väljaspool. Otse vastupidi. Näiteks Tallinna ja Tartu ülikoolide täiskasvanuõppe valdkond aktsepteerib ja kasutab just mitteformaalõppe meetodeid, tehes seda edukalt n-ö süsteemis sees. Oluline on siiski, et mitteformaalõpe – toimigu ta siis koolisüsteemis sees või sellest väljaspool – on eesmärgistatud õpe. Kui pöörduda oma moosimetafoori juurde, siis võib möönda, et vanaemalt saadavad õpetussõnad on ka kokakooli lõpetanule eluks vajalikud. Nii võib mõne toreda memme vahel kutseõppeasutusse külla kutsuda ja lasta tal moositegemist demonstreerida – täiesti mitteformaalselt, formaalse süsteemi sees ja seda süsteemi aktsepteerides.

Kui nüüd lugeja küsib, et mis siis selle informaalõppe sisu võiks olla ja kuidas seda määratleda, siis peab tunnistama, et siin on lood veelgi keerulisemad. Keeleliselt on tegemist mitteformaalõppe sünonüümiga (eesliide in on keeletasandil sama mis mitte-). Üsna tabav on siin haridussõnastikus pakutud sünonüüm „juhuõpe“, mis samuti siiski suurt kasutust praktikas leidnud ei ole. Mitteformaalsest õppimisest erineb informaalne eelkõige selle poolest, et puudub selge eesmärgipüstitus, õppimine toimub igapäevaelu situatsioonides juhuslikult. Juhus, kui õppimist mõjutav tegur, on vahel mõnes õppimis- ja arenguteoorias (nt François Gagné teooria) nimetatud ka kui õnn. Õnneõpe – kas poleks tore sünonüüm? Küll siis õnnestuks nii õppimine kui ka moositegu ja kas formaalselt või mitte – polegi tähtis, peaasi, et sobib ja maitseb!

---

Halliki Põlda on Tallinna ülikooli elukestva ja mitteformaalõppe suuna õppejõud

PS Kirjutis on mõeldud väikese suvise vahepalana, kuid loodan, et pakub tõsist mõtte- ja aruteluainest formaal-, mitteformaal- ja informaalõppe sisu ning neid tähistatavate mõistete tähenduse kohta

Share on Facebook Share on Twitter Epale SoundCloud Share on LinkedIn
Refresh comments Enable auto refresh

Qed jintwerew 1 - 1 minn 1
  • Merle KOIK's picture
    Olen samuti kokku puutunud segadusega õppevormide erinevuse selgitamisel ja edaspidi saan viidata sellele artiklile, kus lihtsa moosikeetmise näite varal on erinevate õppevormide mõistete tähendus hästi lahti seletatud. Ja "õnneõpe" on tõesti tore sünonüüm, pealegi kõlab see eesti keeles palju suupärasemalt kui "informaalne õpe"! Võtame kasutusele :)!