chevron-down chevron-left chevron-right chevron-up home circle comment double-caret-left double-caret-right like like2 twitter epale-arrow-up text-bubble cloud stop caret-down caret-up caret-left caret-right file-text

EPALE - Eiropas Pieaugušo izglītības e-platforma

Emuārs

EPALE LongReads: Kultuuripärandi tähtsus elukestva õppe jaoks (intervjuu Friederike Fankhäneliga)

02/02/2018
Rumen Halachev
Valoda: ET
Document available also in: EN FI PL HR FR HU NL

Art Nouveau

 

Friederike Fankhänel on kunsti- ja disainimuuseumi haridustöötaja Hamburgi Kunsti- ja käsitöö muuseumis (Museum für Kunst und Gewerbe Hamburg – MKG). Oma umkaudu 500 000 eksponaadiga inimkonna ajaloost kuni 4 000 aasta taguse ajani on MKG Euroopa üks mõjukaimaid kunsti- ja käsitöömuuseume. Muuseum on asutatud 1877 ja ta annab märkimsiväärse pildi inimlikust loomevõimest. Tippklassi väljapanekute valimik ulatub iidsetest aegadest kuni tänapäevani, sisaldades nii Euroopa, Islami kui Ida-Aasia kultuuriruumidest pärit eksponaate. Friederike jagas oma mõtteid kultuuripärandi rollist elukestvas õppes ning sellest, kuidas MKG tegevuses osalemisest on kasu kõikidesse vanuserühmadesse kuuluvatele inimestele.  

 

Kas te räägiksite meile palun oma rollist MKG-s?

Olles õppinud visuaalse side eriala ja omades kogemusi vabakutselise disainerina ja kunstiõetajana, töötan ma MKG kunsti- ja disainialase hariduse osakonnas. Me korraldame giidiga ekskursioone, viime läbi töötubasid ja praktilisi harjutusi, töötame välja erinevaid teavitusprojekte ning digitaalset sisuloomet muuseumi väljapanekute ja spetsiaalsete näituste jaoks. Meie sooviks on aidata külastajail luua isiklik suhe oma kultuuripärandiga ja inspireerida neid seda kasutama iseenses selgusele jõudmiseks ning teadus- ja loometöös. Muuseumi tööd saab jälgida veebipõhises arhiivis Studio MKG.

Studio MKG

Studio MKG-s saavad kasutajad jälgida MKG haridusalaseid ettevõtmisi.

Milline võiks teie arvates olla kultuuripärandi roll elukestva õppe kontekstis?

Muidugi on kunstiajaloos informatsiooni, mis tuleb kasuks ka formaalsele haridusele. Samas aga kultuuriajaloo kui avatud süsteemi, kui tuhandete aastate jooksul toimunud muutuste ja arengute loo sügavam mõistmine  aitab meil paremini tajuda  ka seda maailma, kus me praegu elame ja osata selles maailmas leiduvate probleemidega mõnevõrra laiemas plaanis tegelda.

Kui muuseumidest rääkida, siis mittelineaarne meedium nagu näitus on väga paindlik võimalus erinevate õpikeskkondade jaoks: see võimaldab sul omas tempos ringi liikuda, valida sisu uurimiseks oma isiklik tee, rahulikult omaette mõtiskleda või arutleda asju rühmades.

Kultuuripärand võib ka pakkuda inspiratsiooni paljude erinevate valdkondade jaoks: miks mitte kasutada kunstinäitust oma võõrkeeleoskuse praktiseerimiseks või küpsetada kooki, mille väljanägemine meenutab rokokoo või 30ndate aastate dekoratiivkunsti stiili. Võimalust avalikukkusele kättesaadavaid pilte hariduslikus, loomingulises ja kaubanduslikus kontekstis vahetult taaskasutada alahinnatakse ikka veel, kuid tegelikult võivad selle tulemuseks olla põnevad projektid, millel on nii hariv kui sotsiaalne mõju.

 

Milliseid üritusi muuseum oma elukestva õppe ressurssidega kohapeal korraldab?

Oma Art Noveau (juugendstiilis) väljapaneku jaoks pakume lihtsas keeles trükitud juhendiga ekskursioone. Külastajad saavad näitusel ringi liikuda, abiks illustreeritud mustrid, mis on igas ruumis hõlpsasti äratuntavad. Voldikus keskendutakse ka kunstnikele ja nende loodud kuulsate teoste motiividele. Kogumik keraamilisi glasuurplaate ja meie juugendstiilile omased glasuurimistehnikad võimaldavad käepärast ja kombatavat lähenemist meie väljapanekutele.

Art Nouveau MKG

Art Nouveau interjöördie ornamendid koos juhendava voldikuga lihtsas keeles. Ajastule omased glasuurplaadid võimaldavad külastajatel meie juugendstiilis keraamika suure kollektsiooniga lähemat tutvust teha. Pildid: Interjöör view © MKG, muud CC BY-SA-4.0

 

Üheks muuseumikülastuse tippelamuseks on meie ekskursioon „Religioonide maailm. Budism, judaism, kristlus, islam“.  See väljapanek nii oma rituaalide kui ka paganlike artefaktidega kirjeldab nelja maailmausundi vahelisi erinevusi ja ühtlasi vastastikust mõju. Osalejad arutlevad koos meie tiimi kultuuriajaloolasega näiteks selliste mõistete üle nagu „paradiis“ või vee tähenduse üle erinevate religioonide uskumustes.

MKG kutsub külastajaid ka harjutama oma oskusi kalligraafias, manga joonistamises, ehtedisainis  ja osalema stop-motion animafilmide  (pilthaaval filmimine) töötubades. Mina leian, et võimalus kogemusi praktikas rakendada on väga tähtis, intuitiivne ja iseseisvat toimetulekut arendav lähenemisviis, et luua tihe side kultuuripärandiga ja ühtlasi võimalus hoida oma teadmisi ja omandatud tehnikaid värskeina.

 

Kuidas on lood internetiga?

Meie muuseum asutati aastal 1877 kogumikuna disainimudelitest kohalike tudengite ja käsitöömeistrite jaoks. See nägemus on meil säilinud tänaseni, selle vahega, et meie eesmärk on jagada inspiratsiooni kõigile oma külastajatele, vaatamata nende ametile, vanusele või võimetele, samuti meie virtuaalsetele külastajatele – inimestele üle kogu maailma, kes võib-olla kunagi füüsiliselt muuseumi ei satu, kuid saavad kasutada meie poolt pakutavat digitaalses maailmas.  

Seda kontseptsiooni järgides loome me veebipõhiseid projekte, mis on midagi rohkemat kui vaid vahend meie väljapanekuteks valmistumiseks või nende kajastamiseks: näiteks on meil pakkuda Stilbrise – moeblogi, kus portreteerime oma külastajaid ja nende moealaseid arvamusavaldusi; Propaganda1418 - Esimese Maailmasõja propagandadokumentatsioon, mis kogus materjali Hamburgi kohalikust kogukonnast; või siis meie uusim ja suurim projekt - Bewegte Jahre.

Saidil Bewegte Jahre (‘Põnevad aastad’) süveneme me ilukirjandusliku kuju, noore Hamburgi ajakirjaniku Christian Helleri reisipäevikusse ja järgneme talle tema reisidel kultuurikeskustesse nagu Viin, Pariis ja Glasgow aastatel 1897-1916. Me loeme Helleri kohtumistest tähtsate juugendliikumise kunstnike ja disaineritega. Samuti avastame ajastu mõju Hamburgile leiame loo märkimisväärsest Art Nouveau kunstikogust MKG-s. Tänu Europeanale, meie oma digitaalsele kollektsioonile Sammlung Online ja muudele galeriide, raamatukogude, arhiivide ja muuseumide (GLAM) sektori institusioonidele on meil võimalik see ajastu läbi originaalkuvandite, videode ja tsitaatide - millest paljud on üldsusele kättesaadavad – internetis ellu äratada. Sellel veebiajakirjal on ka audioversioon, detailne piltide kirjeldus ekraanilt lugejatele ning muud ligipääsetavust tagavad omadused, samuti kureeritud lingid ja võimalus jagada meie digitaalseid eksponaate otse Pinteresti keskkonnas.

Bewegte Jahre

Bewegte Jahre tutvustab  Art Nouveau liikumist ja tolleaegseid kunstnikke ilukirjandusliku päeviku vormis. 

Kuidas te olete töötanud Europeana kollektsioonidega ja millist potentsiaali te seal elukestva õppe jaoks näete?

Ütlen kõigepealt, et Europeana ja selle veebipõhised presentatsioonid oli meie jaoks väga suureks inspiratsiooniallikaks, et töötada välja selline toimetuslik formaat nagu Bewegte Jahre, kasutades digitaliseeritud materjale. Piltide töötlemise protsessi ajal oli Europeana meile väravaks Euroopa laialdasele digikollektsioonidega varustatud GLAM institustioonide maastkule – umbes kolmandik meie dokumentidest on kättesaadavad Europeana kaudu.

Meie ajakirja käivitamine möödunud aasta aprillis langes samuti täiuslikult kokku  Europeana Art Nouveau hooaja ja näitusega. Paljud MKG digitaliseeritud kunstiteosed on üles pandud saidile Art Nouveau – universaalne stiil ja õnneks avanes mul veel ka võimalus tutvustada Bewegte Jahre projekti  külalisposti kaudu.

Minu tulevikulootuseks on, et rohkem muuseume hakkab jagama oma veebikogusid ja aitab seeläbi Europeanal hõlbustada õpetajate ja ispiratsiooniotsijate juurdepääsu kultuuripärandile, seda ka siis, kui nood pole arhiivispetsialistid. Sellega seoses tahaksin rõhutada ka loomeühisvarade litsentseerimise tähtsust. Iga dokument, millele meil oli lihtne ja ilma kasutustasuta juurdepääs, hoidis kokku ohtralt aega ja raha, sama kehtib ka teiste kasutajate jaoks tulevaste projektide käigus. Asjakohasuse säilitamine ajal, mil on palju omaalgatusi ja digitaalset õpet ning eelarved hariduse valdkonnas väikesed, omandab digitaalse sisuloome ligipääsetavus ja nähtavus üha kasvavat tähtsust kõigi kultuuriasutuste jaoks. Europeana on mõlema jaoks suurepärane platvorm.  

 

Mis plaane te olete seoses elukestva õppega teinud aastaks 2018?

Oma töö kõrval erinevate spetsiaalnäitustega kavatseme aastal 2018 panna oma digikollektsiooni Sammlung Online kokku meie loovate ja praktiliste pakkumistega. Me tahame avaldada juhendid kunstkäsitöö jaoks, mis põhinevad meie üldsusele kättesaadavatel piltidel ning tutvustada neid ühel meie kohapealsel töötubade üritusel. Me loodame, et see käivitab ülemaailmse dialoogi kästöömeistrite ja MKG fännide vahel ning et ka meie külastajad (või kasutajad) tulevad välja omapoolsete ideedega.

MKG Sammlung Online

Käsitsi tehtud postkaardid, mis on tehtud MKG Online lehel olevate üldsusele kättesaadavate piltide põhjal. Pilt: CC BY-SA-4.0

 

Samuti olid meil suurepärased kogemused pikaajaliste kooliprojektidega, kus õpilased kirjutasid enda väljamõeldud lugusid muuseumi kohta või õppisid meie moekollektsiooni põhjal disainimist ja õmblemist. MKG ambitsiooniks on neid kogemusi ära kasutada ja luua struktuur, mis võimaldab meil kutsuda igas vanuses külastajaid, nii üksikisikute, perede kui gruppidena, osalema lühiajalistes uurimisprojektides, loovtöökursustel nii muuseumi siseateljeedes kui kui välitingimustes.

 

Friederike Fankhäneli koduleht

Lugege EPALE artiklit Europeana: Kultuuripärlid elukestva õppe jaoks

 

Share on Facebook Share on Twitter Epale SoundCloud Share on LinkedIn
Refresh comments Enable auto refresh

Tiek rādīts 1. - 1. no 1
  • Lietotāja Filomena Montella attēls

    Cosa serve la letteratura per gli adulti?

    Il mio discorso parte dalla pagina introduttiva delle Lezioni americane di Italo Calvino: «La mia fiducia nella letteratura consiste nel sapere che ci sono cose che solo la letteratura può dare con i suoi mezzi specifici»[1]. Qualche anno prima lo stesso Calvino aveva scritto: «I classici sono libri che esercitano un’influenza particolare sia quando s’impongono come indimenticabili, sia quando si nascondono nelle pieghe della memoria mimetizzandosi da inconscio collettivo o individuale. [...] I classici sono quei libri che ci arrivano portando su di sé la traccia delle letture che hanno preceduto la nostra e dietro di sé la traccia che hanno lasciato nella cultura o nelle culture che hanno attraversato (o più semplicemente nel linguaggio e nel costume). [...] D’un classico ogni rilettura è una lettura di scoperta come la prima. [...] I classici servono a capire chi siamo e dove siamo arrivati e perciò gli italiani sono indispensabili proprio per confrontarli agli stranieri, e gli stranieri sono indispensabili per confrontarli agli italiani»[2].

    Concetti facili per chi come me è sempre stata pronta a leggere i classici. Tuttavia, come far capire ciò ad un studente adulto che ha lasciato la scuola da molto tempo e che non ha mai avuto modo di confrontarsi con un classico? Come rispondere alle domande di questi studenti adulti che, a volte anche tristi e delusi dalla vita, ti dicono che non hanno tempo di leggere niente, che quando leggono si annoiano e che sono diffidenti sul valore della letteratura?

    Mi armo di tanto coraggio e imposto la mia didattica consapevole che insegnare la letteratura italiana sui classici significa aprirsi nei confronti di quella che Erich Auerbach, nel 1952, definì la Weltliteratur[3]; in questo modo, “butto” letteralmente i miei alunni sui testi letterari, al fine di prepararli non sul piano scolastico, ma per stuzzicarli, visto che hanno già alle spalle un’esperienza personale di formazione umana e professionale, sul piano civile, anzitutto etico e di conseguenza politico. Quindi, attraverso lo studio della letteratura e dell'arte, invito  i miei alunni ad approfondire quello che ancora Auerbach definì «lo studio della realtà del mondo»[4].

    Considerate queste premesse, presento la letteratura e i suoi testi, facendo emergere la percezione critica dell'alterità del nostro passato, della sua irriducibile differenza, per conservare la memoria storica di una communitas, di un bene comune che è insieme lingua, tradizione culturale, universo letterario e artistico. «Scommettere sui classici», scrive Luca Serianni, «significa pensare che abbiano ancora qualcosa da dirci; e che ce lo dicano, finché è ancora possibile comprenderla, nella lingua in cui sono stati scritti, ossia con la loro voce»[5].

    Ai miei alunni insegno che la letteratura va colta nella sua natura più profonda, come «funzione esistenziale», come «ricerca di conoscenza» (sono ancora le Lezioni americane)[6].

    Tuttavia, fin dal primo giorno di scuola, sono onesta con questi alunni che hanno abbandonato da tempo i banchi di scuola.

    Spiego loro, come afferma il prof. Corrado Bologna, che la letteratura, certo, non riesce mai a rispondere a quell’esigenza radicale che Carlo Emilio Gadda definiva come urgenza di «mettere in ordine il mondo»[7]. Non metterà mai veramente “in ordine” il mondo, non riuscirà mai a realizzare un paese migliore. Confesso loro con le parole del prof. Bologna che «la letteratura si offre, invece, quale perfetto dispositivo di accoglienza, entro un sistema coerente di significato, dell'infinita molteplicità di dettagli irrilevanti che si disseminano nella “liquida” vita quotidiana. Essa riesce a dare parola al bisogno di ordine nella visione della realtà proprio portando alla luce la grande disarmonia che vi domina, offrendo una voce consistente, coerente, all’incoerenza e al caos della vita, mostrando come cose infinitamente diverse possono convivere ed entrare in contatto senza mai rinunciare alla propria specificità, nella complessità del sistema»[8].

    In questa prospettiva, insegnare ad amare la letteratura comporta necessariamente che ci sono cose che non si “imparano”, che ci sono “competenze” rispetto alle quali saremo sempre “incompetenti”, perché non si “acquistano”, non si “comprano”, ma si gustano, si vedono, si ascoltano, si fiutano, si assaporano.  Come ancora afferma Bologna: «la letteratura fa sì che due più due dia cinque, un passo più a nord del confine della realtà che impone il quattro; essa esercita ad attraversare confini, offrendo al lettore la forza per riportare nello spazio dell'identità, individuale o collettiva, il progetto utopico ma non irrealizzabile di un futuro diverso»[9].

    Spiego, inoltre, che insegnare letteratura non può voler dire addestrare principalmente a leggere la lingua dei classici per imparare a riprodurla. Insegnare letteratura, ragionando sui testi dei grandi classici, significa “far venir fuori” (è questa l’idea dell’educare) dagli allievi, e ancor più dagli allievi adulti, un'avvertita capacità di elaborazione intorno ai procedimenti logico-argomentativi del pensiero umano nella sua forma più alta e limpida. «Significa esercitare a sentire nella pagina del grande classico la perturbante originalità di un punto di vista che guarda alle radici dell'esistenza, a riconoscervi la forza innovativa che il classico conserva e può ancora trasmettere grazie alla “radicalità”, appunto, della sua visione del mondo rivoluzionaria. Significa plasmare una consapevolezza della necessità, ma al contempo della parzialità, di ogni “competenza” tecnica, creando invece uno spirito critico, cioè una distanza interiore capace di riscattare la profondità dello sguardo, del punto di vista ermeneutico, nel senso più completo del termine. Significa far maturare nei discenti la capacità di commisurare l'infinita, imprendibile varietà delle cose e delle esperienze con l'irriducibilità dei limiti umani, far cogliere la fatica, il travaglio della lingua dei classici mentre “cerca la parola” per dire l'umanità come progetto di futuro e nel contempo come limite irriducibile. Questa fatica, questo esercizio di complessità, imprime uno slancio antigravitazionale verso una visione del mondo diversa, molteplice, innovativa, scandita nel senso della storia e del recupero delle radici di una civiltà con la leggerezza con cui Calvino apre le Lezioni americane»[10].

    Nella prospettiva fin qui tratteggiata, quindi, il primo problema da affrontare è come far appassionare al testo gli alunni adulti.

    L’unico mezzo possibile è unicamente passare attraverso il godimento profondo del piacere del testo, dell'avventura conoscitiva ed esistenziale dell'incontro con l'universo perturbante dei grandi classici, e solo così sono riuscita pienamente a far amare la letteratura.

    Al di là di qualsiasi basilare acquisizione di competenze linguistiche e tecnico-esegetiche è sempre necessario far sentire con profondità e autenticità agli alunni adulti, per i quali il testo è lontanissimo dalla loro realtà quotidiane, la carica etica di memoria, di energia, di piacere, di stupore, che fa della letteratura un elemento fondamentale per la vita stessa dell’individuo.

    Per concludere, insegnare letteratura italiana non è solo insegnare “la lingua”, né solo “la letteratura”, ma mostrare e far amare l'intera “civiltà italiana”, tutta la civiltà che dal nostro Medio Evo è ancora tangibile nelle piazze dei nostri comuni, nei nostri modi d'essere e di agire, di vivere, di pensare.

    Ai miei alunni insegno con forza che la nostra civiltà, attraverso la nostra lingua, attraverso la nostra letteratura, deve continuare ad essere orizzonte e bussola, consolazione e riscatto dell'umano, di fronte a chi «cerca di ridurci a bestie», se non portandoci alla morte fisica, di certo soffocando lo spirito di comunità, la democrazia, la condivisione dei progetti e dei sogni, cioè del futuro. E se «noi bestie non dobbiamo diventare», «per vivere è importante sforzarci di salvare almeno lo scheletro, l'impalcatura, la forma della civiltà»[11].

     



    [1] I. Calvino, Lezioni americane. Sei proposte per il prossimo millennio, Milano, Garzanti, 1988, p. 1; poi in Id., Saggi 1945-1985, a cura di M. Berenghi, 2 tomi, Milano, Mondadori, 1995, p. 629.

    [2]  Id., Perché leggere i classici (1981), in Id., Perché leggere i classici, Milano, Mondadori, 1991, pp. 11-19 (alle pp. 13- 14, 15 e 19), poi in Id., Saggi 1945-1985 cit., pp. 1816-1824 (alle pp. 1818-1819, 1824).

    [3] Cfr. E. Auerbach, Philologie der Weltliteratur (1952), in Id., Gesammelte Aufsätze zur romanischen Philologie, Francke, Bern 1967, pp. 301-310; trad. it. Philologie der Weltliteratur - Filologia della letteratura mondiale, Book editore, Castel Maggiore (Bologna) 2006 (con il testo tedesco a fronte).

    [4] E. Auerbach, Philologie der Weltliteratur. Filologia della letteratura mondiale cit., p. 37 (la formula originale è: «Erforschung der Weltwirklichkeit»).

    [5] L. Serianni, L'ora di italiano. Scuola e materie umanistiche, Laterza, Roma-Bari 2010, p. 106.

    [6] I. Calvino, Lezioni americane, cit., p. 28; in Saggi 1945-1985, cit., p. 653 (da qui anche la frase virgolettata che segue).

    [7] C. E. Gadda, Meditazione milanese, a cura di G. C. Roscioni, Torino, Einaudi, 1974, p. 172, I stesura, cap. XIII, La categoria, rr. 157-158; poi in Id., Scritti vari e postumi, a cura di A. Silvestri, C. Vela, D. Isella, P. Italia, G. Pinotti (“Opere di Carlo Emilio Gadda” ed. diretta da D. Isella), V*, Milano, Garzanti 1993, p. 735.

    [8] Corrado Bologna, La letteratura come visione del mondo (Napoli, 25-27 ottobre, Convegno sul tema: Insegnare Lingua e Letteratura italiana nei nuovi Licei e Istituti superiori).

    [9]  IDEM

    [10] IDEM

    [11] P. Levi, Se questo è un uomo (1958), in Id., Opere complete, a cura di M. Belpoliti, con Introduzione di D. Del Giudice, 2 voll., Torino, Einaudi, 1997, I, p. 35.