chevron-down chevron-left chevron-right chevron-up home circle comment double-caret-left double-caret-right like like2 twitter epale-arrow-up text-bubble cloud stop caret-down caret-up caret-left caret-right file-text

EPALE - Eiropas Pieaugušo izglītības e-platforma

Emuārs

Uus eesti keel

31/01/2017
Erika Jeret
Valoda: ET

/lv/file/img2680jpgimg_2680.jpg

Mõtiskluse ajendiks on Delfis ilmunud artikkel „Tudeng: kõrghariduses on inglise keel asunud eesti keelt välja tõrjuma“ (19.11.2016).  Autor Mari Vivian Ellam tõdeb, et Eestis surutakse eestivenelastele peale eestikeelset õpet, kuid kõrgkoolides pealetungivat ja eesti keelt kõrvale tõrjuvat ingliskeelset õpet paheks ei peeta. Eesti ülikoolides korraldatakse vastuvõtukatseid ülikooli saamiseks, mille üheks osaks võib olla ka inglise keele oskuse testimine (ühegi muu võõrkeele oskuse vastu huvi ei tunta), sest „inglise keelt läheb neil ju edaspidi teaduskirjanduse lugemiseks vaja“. Vastu võetakse ehk lõpuks ka need, kes vastuvõtulati ületasid, kasvõi inglise keele oskuseta ja siis püütakse neilt varem põhikeelena vene/saksa keelt õppinuilt inglise keele oskus paari semestriga välja võluda. Teisi suuri keeli tihtilugu eiratakse ja püütakse peituda „kõik kirjutavad inglise keeles“ vabanduse varju. Sageli püütakse väita, et vajalikus kitsas tegevusvaldkonnas puudub eestikeelne sõnavara, kuid kes peaks terminoloogiat arendama kui mitte kasutajad ise? 
 
Olles hiljuti osalenud mitmel koolitusel, jääb kestma mulje, et mõnedel juhtudel ei osata end eesti keeleski väljendada ja emakeele oskus nii kirjalikus kui suulises kasutuses näitab allakäiku. Mõned näited suulisest kõnest: meil on palju praktilist backgroundi; oskab suurepärasel levelil kasutada; neil on outdoor reklaam, sai parima paper awardi. Toodud puhkudel on eestikeelne sõna täiesti kasutusvalmilt olemas. Teine rühm võiks olla eesti keele taolised sõnad, mis laenatud-tõlgitud-otse üle-võetud inglise keelest: ma ei ole Mardiga kontaktinud; kõik brauserid ei supordi seda, me implementeerisime selle plaani. Päeva lõpuks ja absoluutselt näivad olevat kanda kinnitanud, ehkki märksa tabavamad omakeelsed väljendid on olemas. On juhuseid, kus tuleb pärast eestikeelse lausungi kuulmist see mõttes tõlkida inglise keelde (keeleoskuse ja piisava sõnavara olemasolul) ja alles siis on arusaadav, mida ütleja silmas pidas. Kolmandaks rühmaks võiksid olla tugeva eesti aktsendiga ja ajuti eksliku hääldusega jutu sisse visatud ingliskeelsed sõnad (ikka koolitajatest on juttu) – see on hoopis teine tatš, öfkoors, iivent, hiiding, ii-komerss. Arvatavasti ei pane mõni esineja sellist keelekasutust ise tähelegi, teised leiavad selle olevat laheda ja kuulajatega ühendava.
 
Kindlasti on kiiresti areneva tehnoloogiaga ühiskonnas raske sammu pidada kõigi uute asjade, nähtuste, programmide, võimaluste jne nimetamisega, kuid püüda ju ometi võiks, et eesti keel jääks alles nii teaduskeele kui igapäevakeelena.
 
Share on Facebook Share on Twitter Epale SoundCloud Share on LinkedIn
Refresh comments Enable auto refresh

Tiek rādīts 1. - 5. no 5
  • Lietotāja Katrin Karu attēls

    Tere! 

    Lisan lugemiseks Marju Lepajõega tehtud intervjuu lõigu (terviktekst aadressil https://fp.lhv.ee/news/5246413?locale=et), mis sobib tänasel emakeele päeval, et mõelda eesti keelse kõrghariduse ja teaduse tuleviku peale.


    Miks suhtute kriitiliselt ingliskeelsetesse õppekavadesse Eesti ülikoolides?

    Peamine probleem on, et ei tehta vahet, mis on tunnetuskeel ja mis suhtluskeel. Humanitaarteadustes peab inimene jõudma võimalikult suure täpsuse ja vabaduseni abstraktses keeles, seoste sõnastamises. Mõtteprotsessi kirjapanek on teaduse osa. Sellest sihist taanduda ei saa, sest see on asja mõte. Selle sihini jõudmine annab taustsüsteemi keelekasu­tuse kõigile teistele valdkondadele. Tunnetuskeel lähtub kõige sügavamal moel emakeelest, mille nüansse tajutakse kõige täpsemalt. Sellist täpsust saab õppida tekstidest, aga peab nägema ka inimest, kes tõesti mõistab kõneleda. Selle jaoks on ülikool ja õppejõud. Oma keele tundmaõppimine on olnud alati kõige sügavamaid loomeallikaid. Tunnetuskeele vahetamisel on väga rasked tagajärjed.

    Enesest lugupidav saksa teadlane ingli­se keeles ei kirjuta, sest ta austab inglise keelt. On olemas selline asi nagu tõlkimi­ne ja seda muu maailm ka teeb. Et üldse omandada sellist inglise akadeemilist idioomi, millega kõlbaks minna üliõpilasi õpetama, peaks elama aastakümneid Su­urbritannias. Inglise keelde ei tohi suhtu­da nagu laipa, mida võib lihtsalt suust suhu anda, kujutledes, et see nüüd ongi inglise keel, aga seda tehakse akadeemili­ses maailmas samamoodi nagu teistes sfäärides.

    Ülikoolides võiks püüda õpetada head inglise, saksa, prantsuse akadeemilist keelt, sest erialati on nn dominantkeel eri­nev. Lisaks tähendab keel kindlat teadus­likku traditsiooni: valides keele, valitakse traditsioon. Aga teaduse seisukohalt oleks eestlastele viljakam seista väljaspool ja traditsioone sünteesida. Miks me ei kasu­ta oma eelist? Kui õppeprotsess on jäljen­damine ja kohandumine, tähendab see konformistide kasvatamist.

    Ülikooliharidusega ei tohiks ümber käia nii primitiivselt. Selleks et suhelda muu maailmaga (mida on niikuinii kogu aeg tehtud), ei pea vahetama õppekeelt. Et Eestil oleks midagi pakkuda, tuleb kir­jutada kõigepealt eesti keeles võimalikult hästi ja siis tõlkida. Teaduse enese seisu­kohalt oleks see optimaalseim.

    Siiski möönan, et teadustes, mille väl­jund on numbrid, keelel nii põhimõttelist rolli ei ole.

  • Lietotāja Kaja Visnapuu attēls

    Aitäh keeleteemat üles võtmast. Tänasel emakeelepäeval on see eriti aktuaalne või päevakajaline või asjakohane ? Hiljuti kirjutas Jaak Jõerüüt Postimehes sellest, kuidas ühegi võõrkeele oskus ei kaalu üles oskust eesti keeles mõelda ja mistahes valdkonnas täpselt väljanduda - olgu see teaduses, kirjanduses või igapäevavestlus. Me võime osata ja kasutada paljusid keeli, aga eesti keele kasutamine, arendamine ja õpetamine on ikka ja ainult meie eneste asi, mida keegi teine meie eest teha ei saa.  

    Ühtpidi on loomulik, et iga elav keel võtab  endasse pidevalt uusi sõnu- neid nii otselaenudena kui mugandustena suupärasemaks tehes. Teisalt on oluline, et keel jõukas võõrmõjud nõnda "ära seedida" , et jääks alles keele enda olemus ja olulised, iseloomulikud tunnused.

    Elav keel on alati ka mänguline ja loov- kuulakem lapsi (!). Aeg - ajalt on ikka tulnud ette aegu kui luuakse suuremal hulgal uudissõnu, millest osad juurduvad keeles, osa mitte. Kui meenutada kasvõi Johhannes Aaviku keeleuuendust- kui palju on sellest meie tänapäevasesse keelde jõudnud, kuid samas on ka neid sõnu, mis on kasutusest kõrvale jäänud. 

    Kuigi endal suuri keelelisi küsitavusi seoses koolitajatege pole olnud, olen igati päri, et iga koolitaja ametiau (et mitte öelda professionaalsuse )  küsimus on olla oma keelekasutuse suhtes tähelepanelik ning tegelda oma väljendusoskuse jätkuva arendamisega ja omakeelsete mõistete kasutamisega. 

     

     

  • Lietotāja Erika Jeret attēls

    Tänan arutelu algatamise eest, vastukajajad.

    Väga huvitav on nii Riina poolt öeldu hea keeleoskuse ja aktiivse kasutuse kohta, kus kõnelejal tuleb pingutada, et mõtet vaid ühes keeles väljendada, kui ka Georgi tähelepanek, mille kohaselt kipuvad võõrkeelset väljendit kasutama nimelt väiksema keeleoskusega kasutajad. Olen praktikas näinud juhtumeid mõlemalt poolt. Siiski teeb murelikuks see teine pool, kus ei püütagi kasutada olemasolevat eestikeelset väljendit. Vahel vist tundub kõnelejale võõrkeelne sõna olevat laiema mõisteväljaga ja ta hõlmaks nagu enamat kui omakeelne sõna (mis võib ju ka nii olla). 

    Georgi küsimuse kohta omasõna 'eneseanalüüs', mis on ju hästi kohandunud võõrsõna sisaldav sõna, ning 'refleksiooni' kasutamisest leian, et kuna nad täiel määral ei kattu, siis võib neid erinevates kontekstides sõltumatult kasutada ja kui on vaja, siis kuulajaile ka mõistet selgitada.

    Eesti Keele Instituut (EKI) tähistab 2017. a 70. sünnipäeva ning juubeliaasta avaüritusel 1. veebruaril esitleti kaht uut teost: "Kihnu sõnaraamatut" ja Tõnu Tenderi raamatut „Keel + haridus = poliitika. Valik kirjutisi ja ettekandeid“ (http://portaal.eki.ee/). Intervjuus Päevakajale 2. veebruaril ütles Tender, et meil on näiteid, kus oleme (eri põhjustel) tavapärase, normaalse keelekasutuse kõrvale jätnud. Ning ehkki eesti keele olukord ja positsioon on hea, sõltub eesti keele käekäik sellest, kui haritud ja erudeeritud on keele kasutajad ja kuidas nad keelt väärtustavad. Usun, et Tenderi kirjutiste kogumikku tasub sel aastal oma lugemislauale tõsta.

  • Lietotāja Georgi SKOROBOGATOV attēls

    Erika, tänu olulise teema ülesvõtmise eest. Mina omakorda olen lugenud, et võõrkeelseid sõnu kasutatavad need inimesed, kes ei valda seda võõrkeelt väga hästi ning nendel on lihtsam võõrkeelne sõna välja öelda selle asemel, et seda tõlkida, kuna täpset tõlget nad ei pruugigi teada. Ma ise olen olnud selles olukorras, kus mõni väljend või mõiste ei ole lõplikult läbi tunnetatud, mistõttu kasutan pigem võõrkeelset vaste ja eesti keeles toon mitu võimalikku tähendust. 

    Teisalt, ärme unusta erialast terminoloogiat. Näiteks minu igapäevase erialase sõnavara hulka kuulub Eestis päris hästi omaks võetud sõna refleksioon. Inimestele, kes ei ole haridusteadustega kokku puutunud on see arusaamatu ja võõras mõiste. Meie jaoks on see aga täiesti tavaline sõna. Erika, kuidas arvad, kuidas ma siis peaksin lähenema, kui õpetan seda mõistet õpetavatele inimestele - kas kasutama eestikeelse vastena eneseanalüüsi, mis on kitsam mõiste või siiski võin endale kindlaks jääda ja kasutada refleksiooni mõistet? 

  • Lietotāja Riina Kütt attēls

    See teema puudutab ka mind tugevalt. Eriti pärast mõnda aega Venemaal elamist, kus sellised sõnaühendid nagu приятного шопинга, столовая фудланд ja магазин секонд хенд, olid tavalised. Nüüd häirivad mind samasugused "laenud" Eesti keeles üliväga ja ma proovin neid ise iga hinna eest vältida.

    Minu kogemuset kohaselt on nii, et võõrkeelsete sõnade kasutamine eestikeelses tekstis, eriti suulises, kipub esile tulema eelkõige neil inimestel, kes seda võõrkeelt üsna sageli aktiivselt kasutavad. Olen sattunud lugema ka uurimusi sellel teemal ja üldiselt näib see olevat paratamatu, et pidevas rakenduses olev võõrkeel hakkab teatud sõnade ja väljendite osas domineerima ning see nõuab eraldi tähelepanu, et mitte alluda esimese sõna väljaütlemise tungile, mille aju meile ette söödab.

    Samal teemal edasi mõeldes tundub mulle, et võime ju kogu asjale vaadata ka vastupidi ja mitte võidelda selle voolu vastu, vaid kasutada seda hoopis ära. Leian, et täiesti vabalt võiks Eestis olla näiteks neli riigikeelt - eesti, vene, inglise ja araabia. See teeks meist täiesti unikaalse rahva koos unikaalsete võimalustega edasi kesta.