chevron-down chevron-left chevron-right chevron-up home circle comment double-caret-left double-caret-right like like2 twitter epale-arrow-up text-bubble cloud stop caret-down caret-up caret-left caret-right file-text

EPALE

Eiropas Pieaugušo izglītības e-platforma

 
 

Ziņu sadaļa

Arutlusel põhimõte: kogemustega inimene võiks ka gümnaasiumidiplomita saada kõrgkooli

22/01/2016
Valoda: ET
Document available also in: EN

Kui koolid haridusministeeriumi mõtte heaks kiidavad, võiks tulevikus töökogemusega inimene saada ilma põhihariduse diplomita gümnaasiumi, bakalaureusediplomita magistrantuuri ja miks mitte isegi gümnaasiumidiplomita ülikooli.

Süsteem, mida nimetatakse VÕTA (varasema õpi- ja töökogemuse arvestamine), on kõrgkoolides aktiivselt kasutuses juba aastaid, kuid praegu saab selle abil teatud aineid töökogemusega tõendada ainult ühe õppekava sees. Kutse- ja üldhariduskoolides on seda siiani vähe kasutatud.

Haridusministeeriumi haridusseadustiku juht Sille Uusna selgitas, et idee algeesmärk on toetada elukestvat õpet eriti juhtudel, kus inimene on enne haridusastme lõpetamist alustanud tööl käimist, kuid aastate möödudes tahaks uuesti minna haridust omandama. «Sundida täiskasvanud ja kogemusega inimesi põhiharidusse koos väikeste koolikohustuse täitjatega...  Ilmselge, et nad ei lähe. Mõte oli, et need, kel töö- ja elukogemus olemas, võiksid minna otse keskharidust omandama.»

Paralleeli saab tõmmata ka kõrghariduses, kui inimesel on jäänud bakalaureusekraad omandamata kas mõne aine sooritamata jätmise või kirjutamata jäänud lõputöö pärast. «Meil on konkreetseid näiteid, kui saadakse valdkonna tippspetsialistiks ilma bakalaureusekraadita. Ilmselgelt ta tagasi bakalaureuseõppesse tagasi enam ei tule, aga kui tal oleks võimalik tõendada, et ta oleks võimeline magistriõppes jätkama, siis ma arvan, et ta võiks selle põhimõtte järgi seda teha,» rääkis Uusna.

Võimalus gümnaasiumihariduse tõendita ülikooli saada, on Uusna sõnul kõige raskem ja ebatõenäolisem tee. «Eeldus on, et inimesel on teadmised-oskused olemas. Kui juba gümnaasiumi minnakse, siis seda pooleli naljalt ei jäeta. Aga ma ei välista, et on mõni selline juhtum – inimene on läinud kuskile vabatahtlikku tööd tegema, viibinud välismaal mõnd aega, käinud täienduskoolitustel või muud sellist. Aga mulle tundub see kõige ebatõenäolisem, et muul viisil on võimalik keskharidusega samaväärseid oskusi kuskil omandada.»

Uusna lisas, et VÕTA rakendusega kaasnevad loomulikult kvaliteediriskid, sest kool võtab vastutuse, et õppija omandab teatud oskused kooli lõpetamisel.

Uusna tõrjus mõtet, et VÕTA võiks õppuriks soovijale olla lihtsam tee ülikooli saada. «Tõendamiskoormus õppijale on suur. Et nn «õngitsemist» vältida, on paljudes riikides pandud õppijale ka rahalised kohustused, sest hindamine on kallis ja pikk protsess, millest osa kannab õppija ise, et ei tuldaks lihtsalt proovima.»

Seda, kes tulevikus selliseid õppuriks püüdjaid hindama hakkab, ei ole veel otsustatud, kuid laual on eri võimalusi: kas seda hakkaks tegema iga kool ise, teha selleks eraldi agentuur, või praeguste struktuuride sees laiendada mõnd üksust.

Kõrgkoolid on seni saadetud tagasisides olnud vastu plaanile, et see võiks koolide enda kohustuseks muutuda, ning eelistanud eraldi agentuuri loomist. Mitmetes Euroopa riikides toimibki just agentuur – haridusministeeriumil on teada kogemused Prantsusmaalt, Norrast ja Hollandist.

Igal juhul läheb selline põhjalik hindamissüsteem maksma ning selleks arvestab haridusministeerium ka «lisaressurssi», kuid ühtegi rahasummat polnud Uusna praeguses etapis veel välja ütlema nõus.

Praegu on haridusseaduse eelnõu kooskõlastusringil ja ootab tagasisidet, kas Eesti haridus on üldse selliseks põhimõtteks valmis. Uusna sõnul tahetakse selle aasta jooksul eelnõu riigikokku viia.

Esialgne plaan on põhimõte rakendada juba 2019. aasta suvest, kuid tähtaeg võib nihkuda sõltuvalt seaduse menetluse kiirusest.

--

Ülikoolide arvamused:

Tallinna Ülikool

Üldjoontes peab ülikool varasema õpingute ja töökogemuse laiendamist positiivseks, kuid peame problemaatiliseks konkreetse sätte rakendamist juba 2019. aasta 1. juunist.

Lähtudes senisest VÕTA hindamise praktikast võib öelda, et tegemist on pikaajalise ning põhjaliku protsessiga, mis nõuab ülikoolilt täiendavaid ressursse, et tagada õppijate edukas hakkama saamine õpingutes või olla kindel õppekavaga ettenähtud õpiväljundite saavutamises. Hinnangu andmine tervele haridustasemele või –astmele nõuab oluliselt suuremaid ressursse – sobivate rakendamise tingimuste ja tugisüsteemi väljatöötamist. Arvestades mitmete kõrgharidusasutuste väiksust ning piiratud ressursse ei pea me mõistlikuks panna igale õppeasutusele kohustust nii suures mahus hindamissüsteemi rakendamist.

Tallinna Tehnikaülikool

Idee /--/ on iseenesest hea, aga selle rakendamine on läbi mõtlemata ja eelnõu kohaselt on idee rakendamine jäetud täielikult õppeasutuste kanda, mis paneb õppeasutustele ebamõistliku koormuse.

Kuna VÕTA rakendamine õppe alustamiseks on veel vajalikul määral läbi mõtlemata, siis tuleks muuta eelnõu /--/ selliselt, et ei sätestataks sõnaselgelt VÕTA rakendamist õppe alustamiseks nõutava hariduse hindamisel õppeasutuse kohustusena, vaid jätta võimalus reguleerida see haridusseadusele toetuvate õigusaktidega (kõrghariduse puhul kõrgharidusstandard).

Kaaluda tsentraalse agentuuri loomist õppe alustamiseks nõutava hariduse hindamiseks VÕTAt kasutades, et koondada vajalikud ressursid ja kompetentsid Eestis analoogselt mitmete välisriikide (Prantsusmaa, Iirimaa, Holland, Norra, Rootsi, Portugal) kogemusega, kus hinnatakse isiku pädevusi ja kompetentse ning väljastatakse vastav tunnistus tsentraalselt, olenemata sellest, kuhu või millisesse õppesse (õppeasutusse) isik soovib kandideerida. See laiendaks ka isiku võimalusi edasise haridustee jätkamisel. Ülikool ja agentuur võiksid teha koostööd analoogselt senisele koostööle ENIC/NARICuga, st VÕTA taotlused laekuksid kõrgkoolidesse, kus oleks võimalik vajadusel saada hinnang agentuurilt. Kõrghariduse puhul võiks agentuur hinnata isiku teadmisi ja oskusi kõrghariduse esimesele astmele, soovitavalt kõigile astmetele sisseastumisel. Ülikool võiks hinnata teadmisi ja oskusi eelkõige kõrghariduse 2. ja 3. astmele sisseastumisel.

Kõrgharidusele juurdepääsu eelduseks tuleks jätta alles nõue keskhariduse olemasolule. /--/

Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu

RKRN ei nõustu õppeasutusele pandud kohustusega varasema õpi- ja töökogemuse arvestamise hindamisest vastuvõtmisel. /--/ Oleme seisukohal, et õppeasutus saab hinnata varasemate õpingute ja töökogemuse ülekandmise võimalusi õppeprotsessis, kuid ei saa hinnata nn mõne teise taseme hariduse vastavust.

Ettepanek: luua sisseastumisel vastava taseme hindamiseks selleks spetsialiseerunud asutus või äärmisel juhul korraldada hindamine vastaval tasemel õpet andva asutuse baasil (näiteks kõrgkooli sisseastumisel nõutava gümnaasiumitaseme puhul gümnaasium). Kõrgkool võib hinnata sisseastuja vastavust magistriõppesse astumisel, kui kõrgkoolis on nii kõrghariduse kui ka magistriõpe.

Allikas: Postimees

Share on Facebook Share on Twitter Epale SoundCloud Share on LinkedIn