chevron-down chevron-left chevron-right chevron-up home circle comment double-caret-left double-caret-right like like2 twitter epale-arrow-up text-bubble cloud stop caret-down caret-up caret-left caret-right file-text

EPALE

Eiropas Pieaugušo izglītības e-platforma

 
 

Emuārs

e-õpe – filosoofia kontekstis

16/10/2015
Georgi SKOROBOGATOV
Valoda: ET
Document available also in: EN DE

/lv/file/elearningpicturejpgelearning_picture.jpg

 

Online-õpe: kas me julgeme härjal sarvist haarata (2. osa)

Mida rohkem asjad muutuvad ...

Kui uskuda erialasiseseid kommentaatoreid, on hariduse andmine esimest korda oma ajaloo jooksul suurel määral allutatud kriitilisele kontrollile ja väljakutsele, mis ulatub üle kõigi tasandite ja kõigi rahvaste ja nõuab praktikutelt oma töömeetodite radikaalset ümberhindamist. See on suuresti tingitud erinevate digitaalsete tehnoloogiate kasutuselevõtust, mida saab rakendada, et parandada õpilaste õppimist ja hõlbustada laiemat osalemist. Nimetatud tavaliselt üldmõistega „e-õpe”, on need tehnoloogiad ja nendega liidetud erinevad pedagoogikad algatanud enim vaidlusi haridusdebatis alates ajast, mil Ivan Illich töötas välja oma koolideta ühiskonna nägemuse... 1971. aastal.

Ja võimalik et märkimisväärselt sarnastel põhjustel; kuigi neid algatusi lahutab aeg, on nad lahutamatult seotud nii oma põhilise lähenemisviisi poolest kui ka potentsiaali tõttu algatada radikaalseid muudatusi.

Vorm ja struktuur

Veel suhteliselt hiljuti sõltus formaalse hariduse pakkumine eranditult struktureeritud edastamisest, mis oli loodud osalemisel põhineva, ajastatud vastastikmõju ümber suurte õpilasrühmade ja väiksema arvu õppejõudude vahel füüsilises infrastruktuuris. Alternatiivsete interaktsiooni vormide kasutuselevõtmist, mille aluseks on mudelid, mis suuremal või vähemal määral hõlmavad e-õpet, peetakse kaasaegse virtuaalse monopoli väljakutseks näost-näkku õpetamise mudelile. Kuid seda traditsiooniliste meetodite ilmingut ei peeta enam kõige tõhusamaks haridusteenuste vormiks ... tingimata.

Meie erinevates haridussüsteemides on alanud konstruktiivse dekonstruktsiooni protsess. Kuid see ei ole täielikult 21. sajandi algatus; see on loogiline lõppjäreldus protsessile, mis algas üle 40 aasta tagasi, ning mis on muutunud võimalikuks viimaste arengute läbi digitehnoloogias.

Ajalooline taust

Huvitav on, et e-õppe eestvõitlejad – nagu nende eelkäijad koolideta ühiskonna liikumises – tunnistavad, et haridusprogrammide pakkumise läbimõtlemisel tuleb arvesse võtta õppija isikut ja konkreetseid asjaolusid. Kaudselt viitab see sellele, et õppija vajadused on üks ajenditest kursuse koostamise taga; kuidas õppematerjalid edastatakse ja kuidas neile materjalidele juurde pääseb. Enamik tänapäevaselt mõtlevaid praktikuid aktsepteeriks seda lihtsalt kui järjekordset näidet heast tavast. Kuid 1971. aastal kujutas õppijakeskne õpikogemus professionaalse õpetaja jaoks olulist muudatust pakkuja ja vastuvõtja vahelises tasakaalus, ning sel oli potentsiaal destabiliseerida olemasolevaid metoodikaid ja seepärast tuli seda pidada ohuks kehtestatud korrale; kui võtta arvesse näiteks kaasaegsete reaktsiooni avatud ülikooli asutamisele 1969. aastal.

Täiendavaks tõendiks selle ohutunde kohta võiksid ehk olla põhiveendumused, mis toetavad Ivan Illichi koolideta ühiskonna filosoofiat, täpsemalt, et:

  • Õpilased õpivad tõhusamalt, kui nad õpivad iseseisvalt
  • Õpilastele on soodne, kui nad õpivad väljaspool ametliku asutuse raame
  • Õpilased õpivad tõhusamalt, kui nad õpivad oma tempos
  • Õpilased õpivad tõhusamalt, kui hariduse andmist toetab sobiv tehniline infrastruktuur

Et need neli väidet võiksid olla ka kaasaegse e-õppe edendamise manifesti lahutamatud elemendid on tähelepanuväärne, ning paralleelid Illichi nägemuse ja nende visiooni vahel, kes propageerivad online-õpet, on märkimisväärsed. Oleks lihtne heita Illich kõrvale kui haridusnihilist ja suhtuda tema teooriatesse kui sotsiaalse revolutsiooni viimsesse hingetõmbesse, mis 1960. aastate lõpus Euroopat mõjutas. Kuid tegelikult on tema kriitika ajaloolise praktika dekonstruktsioon, mis areneb projektiks, mis teeb tema nägemusest hariduse tulevikuversiooni; visoon, millel on vastukaja ligi 45 aastat hiljem.

Artkli I osa eesti keeles on leitav siit

Selle artikli täisversiooni võib leida siit

Michael Stewartil on laialdane kogemus haridusprogrammide koostamises, juhtimises ja edastamises erinevate kanalite kaudu. Viimasel ajal, olles Interactive Design Institute’i juhatuse ja juhtkonna liige, on ta täitnud mitmesuguseid ülesandeid, sealhulgas pedagoogika väljatöötamine veebipõhiseks õpetamiseks, õppematerjalide koostamine ja toimetamine veebipõhise õpetamise jaoks, rahvusvahelise ja kodumaise tegevuse arendamine, õppevara koostamine ja infovahetus väliste organisatsioonidega, nagu Scottish Enterprise, Scottish Development International ja IDI osanike ühing.

Share on Facebook Share on Twitter Epale SoundCloud Share on LinkedIn