Maikuus toimunud EPALE mitte-konverentsil "Kus kogu, seal väge" käidi arutelugrupis "Mäluasutuste õpikogukonnad" välja huvitav mõte - raamatukogudest saab erakorralist digitaalset abi, ehk siis raamatukogud
on kui digiEMOd. Meditsiiniga on küll pistmist vähe, aga mõte peab tõepoolest paika, ainult lühend peaks seesugusel erakorralise digitaalabi osakonnal olema EDO.

Nii riigi kui erinevate asutuste suhtlemine kodanikega on aina enam suunatud virtuaalsetesse kanalitesse, arvestamata sellega, kas kõigil inimestel on selleks üldse ettevalmistust või tehnilist võimekust. Vähese digitaalse kirjaoskusega inimesed saavad erakorralist arvutialast abi just raamatukogudest, seda igapäevaselt ja kõigis Eestimaa nurkades. Raamatukoguhoidjate poole pöördutakse väga erinevate hetke– ja vajaduspõhiste probleemidega, mida pole suudetud ise lahendada. Põhjus, miks pöördutakse just raamatukogusse, on see, et raamatukogu on avalikkusele avatud ja selle teenistuses olev usaldusväärne asutus, kus on võimalus suhelda teenindajaga silmast-silma.

Kuidas teadvustada laiemale avalikkusele seda, et tänapäevane raamatukogu pole pelgalt raamatute riiulist võtmise koht, vaid õpikeskkond, millele on suurepärane ligipääs kõigile? Kuidas muuta raamatukogud elukestva õppe keskusteks näiteks just vanemaealistele nutiseadmete kasutamist õpetades? Teisalt, kuidas toetada aga raamatukogutöötajaid endid, täiendamaks nende teadmisi ja oskusi, et nad oleksid pädevad ja enesekindlad oma mitmekesistunud tööülesannetega toimetulekul?

Arutelu käigus selgus, et raamatukogud on alakasutatud ressurss nii riigi kui kohalike omavalitsuste poolt ja ka koostöö erinevate kohalike asutustega võiks olla tihedam. Kuidas siis kaasata kogukondi, sealhulgas nii kultuuri- ja haridusasutusi kui ka poliitikuid ja erinevaid huvigruppe? Kuidas muuta raamatukogud erinevate õpikogukondade kasvulavadeks? Jõudsime arutledes selleni, et pahatihti sõltub kogukondades toimiv koostöö
"sädeinimeste" olemasolust, kes koostööprojekte vedada viitsivad ja suhteid arendavad. Ideid on palju, aga inimesi vähe. Kui aktiivset eestvedajat mõlemas partnerasutuses pole, ei saa kahjuks ka enamasti koostööst asja. Vähem tähtis pole ka kohaliku omavalitsuse suhtumine raamatukogusse. Kohtades, kus teadvustatakse raamatukogu olulisust ja võimalusi elukestva õppe pakkumisel, on ka koostöö tihedam ja raamatukogu tehniline baas paremal tasemel.

Mitte-konverentsil kerkisid esile veel mitmed mõtted ja lahendamist vajavad küsimused, mida võiks laiemas ringis arutada. Kuidas toetada raamatukoguhoidja arusaama enda kui elukestva õppe toetajast ja koolitajast? Suuremates raamatukogudes on lihtsam, kolleegid on lähedal, kellelt abi küsida. Aga väikeses maaraamatukogus, kus raamatukoguhoidja on nii koristaja, ürituste korraldaja kui ka inimeste murede kuulaja, jääb tihti aega ja oskusi väheks, et raamatukogu kasutajaid arvutialaste probleemide lahendamisel aidata. Kuidas siis muuta raamatukoguhoidja suhtumist ja panna mõistma, et ta on ka sisuliselt koolitaja, elukestva õppe toetaja? Et nagu arstidel EMOs nii ka raamatukoguhoidjatel EDOs peaks olema tahe ja teadmine, et abivajaja heaks tuleb anda endast maksimaalne ning selleks, et aidata teisi, tuleb kõigepealt õppida ise. Ütleb ju vanasõnagi „ Ela õppimise tarvis ja õpi elamise tarvis“.

Kui eeltoodud teemad ja küsimused teid kõnetasid, siis rääkige julgelt kaasa, kommenteerige ja andke edasi oma arvamus või idee. Teeme üheskoos raamatukogud nähtavamaks!

Merle Koik, merle@lib.werro.ee(link is external) Võrumaa Keskraamatukogu arendusjuht, koolitaja ja EPALE saadik. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli majandusteaduskonna kaubandusökonoomika erialal ja täiendanud oma teadmisi paljudel erinevatel koolitustel. Merle on juhtinud Erasmus+ projektide elluviimist oma asutuses.