chevron-down chevron-left chevron-right chevron-up home circle comment double-caret-left double-caret-right like like2 twitter epale-arrow-up text-bubble cloud stop caret-down caret-up caret-left caret-right file-text

Epale - Europos suaugusiųjų mokymosi elektroninė platforma

Tinklaraštis

Põlvkonadevaheline õpe

10/12/2019
Katrin Karu
Kalba: ET

Koolitajate V mittekonverentsil “Koolituse headus” arutelu grupis jagasid sel teemal omi seisukohti eri põlvkondade koolitajad. Arutelus jäi kõlama seisukoht, et nii nagu peredes ja paljudes klubides, vabatahtlikes organisatsioonides jms, on meie koolitusgruppides enamasti eri põlvkondade esindajad. Arutelu motona valitud VANUS EI LOE vs VANUS LOEB saab uue tähenduse, kui lähtume täiskasvanuõppimise fundamentaalsest seisukohast, et KOGEMUS on õppimise ressursiks nii õppijale endale kui ka koolitajale ja teistele õppijatele. Inimese elukogemuses on biograafiline, kultuuriline, sotsiaalne ja ajalooline mõõde, mis teeb temast unikaalse kogemusega täiskasvanud õppija. Täiskasvanukoolitaja motoks on seega IGA ÕPPIJA ELUKOGEMUS LOEB.

Felika Tuul jagas arutelus osalejatega kogemust, mis jutustas Tartus sündinud lugu põlvkondadevahelisest õppest. Lugu räägib meestest, kes osalevad Meeste garaažis, mille motoks on „GARAAŽ – KOHT POMISEMISEKS, PÕIMUMISEKS, PANUSTAMISEKS, PAGEMISEKS JA PUHKAMISEKS!”

/lt/file/dsc6323jpg_dsc6323.jpg

Miks Meeste Garaaž? Felika sõnul on ülioluline, et pakutaks osalemis- ja õppimisvõimalusi ka meestele. Kui (vanemad) mehed kodus istuvad, siis nende vajadused ei tule välja. Haarates kaasa nii vanemaid, kui nooremaid mehi loob see võimaluse põlvkondadeüleseks kogemuste jagamiseks ja läbi selle uute oskuste õppimiseks. Nt õpetavad vanemad mehed noorematele (läbi elukogemuste jutustamise), sotsiaalseid oskusi. Meie kapitalistlik edukusele orienteeritud ühiskond seab meestele suuri rolliootusi – maskuliinne mees peab olema tundekülm ja edule ning karjäärile orienteeritud. See tekitab palju vaimse tervise probleeme. Tutvudes vanemate meeste elulugudega, mis sisaldavad väga raskeid katsumusi ja elumuutusi (II maailmasõda, riigikorra muudatused jm), võimaldab see noortel meestel õppida elutarkusi, mõista kuidas vaatamata raskustele edasi liikuda ja rõõmsameelseks jääda. Samuti loob kokkupuude vanema põlvkonnaga võimaluse murda stereotüüpe, et elu pärast tööelust kõrvalejäämist ei tähenda taandumist, vaid võib pakkuda mõtestatud tegevusi ja elurõõmu.

Vanemad mehed omandavad garaažis nooremalt põlvkonnalt nii praktilisi oskusi (IKT) ja saavad võtta uusi rolle (mentor, õppija, juht, osaleja jm). Kõige olulisem on ehk see, et neil on võimalus tunda end vajaliku ja väärtusliku kogukonnaliikmena. Suurt vaimset tuge saadakse läbi uue suhtlusvõrgustiku loomise/tekkimise.

Garaažimehed on altid teadmisi omandama. Nii korraldatakse erinevaid koolitusi uute teadmiste omandamiseks (vaimne ja füüsiline tervis, liiklus, esmaabi, keeleõpe jne). Korraldatakse ühiseid väljasõite, et tutvuda teiste riikide meestega ja nende eluoluga ning osaletakse/panustatakse kohalikku kogukonnaellu (lasteaialastega metsa istutamine, erinevad töötoad, talgud, kodukohvik jm). Üheskoos luuakse alus elukestvale õppele ja paremale toimetulekule.

Väikese ülevaate saab garaaži asutamise põhjuste ja tegutsemise kohta videoklipist

Felika kogemuslugu tõi esile mitmed positiivsed aspektid nagu meeste initsiatiivi ja vastutuse kasv enda tegevuste eest. See on ka täiskasvanute koolituses rakendatav andragoogiline põhiprintsiip, et täiskasvanud õppija on ennastjuhtiv ja vastutab oma õppimise eest. Selgus, et meeste garaažiga liitunud noorem põlvkond õpib vanemalt põlvkonnalt sotsiaalseid oskusi ning vanem põlvkond jälle noorematelt digioskusi.

Meeste garaaži kogemus tõstatas ka küsimusi, näiteks stereotüübid. Arutelu käigus selgus, et nii nagu igal erialal, on ka koolitajatel oluline vältida oma töös stereotüüpe. Kui erinevad põlvkonnad puutuvad tänapäeval vähe kokku, siis omistatakse stereotüüpe vastakuti (põlvkondade vaheline konflikt?). Näiteks keskealised kipuvad arvama, et nooremasse põlvkonda kuuluvad on laisad nuti-inimesed või meedia kajastab „erikohtlemist“ vajavat lumehelbekeste põlvkonda. Samuti on levinud stereotüübid eakate kohta, keda iseloomustatakse kapitalistlikus turumajanduses Tiina Tambaumi (2016) sõnul levinud stereotüüpide alusel, haiged, teistest sõltuvad, sotsiaalselt isoleeritud, õpi- ja arenemisvõimetud, isikupäratud inimesed. Nii jääb koolituse kontekstis inimeste elukogemusega arvestamine tahaplaanile ning vanemaealist õppijat nähakse kui vähe võimekaid, kellele tuleb anda lihtsat materjali ja teha talle jõukohaseid ülesandeid.

Arutelus osalenud koolitajad tõid sellele vastukaaluks väga positiivseid näiteid, kuidas peredes eri põlvkondade vahelised suhted ja üksteiselt õppimine on teadvustatud ja toimub hästi. Samuti on mitmed klubid, kus koos tegutsetakse ja üksteiselt õpitakse. Samuti Kaitseliit ja Naiskodukaitse. Nii arutledes jõuti tõdemusele, et võib-olla on ka see stereotüüp, et meil on põlvkondadevaheliseks suhtlemiseks ja õppeks palju stereotüüpe?

/lt/file/dsc6325jpg_dsc6325.jpg

Andragoogilistele seisukohtadele tuginedes on oluline, et täiskasvanud õppija saab luua teadmisi tähenduste vahetamise kaudu, toetudes enda varasematele kogemustele. Nii nagu maailmas elab korraga neli-viis põlvkonda, on ka täiskasvanute koolitusgrupid heterogeensed. Müürilehe (19.11.19) intervjuus „Ma ei tea üldse, mis vanadus ongi.” ütleb Hagi Šein, et erinevate kogemuste sümbioos annab midagi väga olulist ning kui eri põlvkonnad on koos ühes ruumis, ajavad üht teemat, mõtlevad samade asjade peale, on see tohutult produktiivne, hariv, kasulik, õpetlik ja hoiab ühiskonda ning kultuuri koos. Selline suhtumine on kooskõlas elukestvaõppe ideega. Juba 1981. aastal kirjutas Cross, et elukestev õpe ei ole privileeg ega õigus, vaid lihtsalt igaühe vajadus, nii noorele kui vanale, kes elavad üha kiirenevate muutustega perekonna- ja tööelus, kogukondades ning globaalses ühiskonnas. Inimene õpib kogu elu ja õppimine hõlmab inimese elu kõikides valdkondades (lifelong and life-wide learning). Elukestva õppe hariduspoliitilised eesmärgid on samuti inimest, kultuuri ja ühiskonda arvestavad. Nendeks on: a) inimese isiklik kasv ja eneseteostus; b) sotsiaalne kaasatus, ühtekuuluvus ja demokraatlik osalus; c) kultuuriline areng ja rikastamine ning d) majandusliku arengu edendamine ja tööhõive (Vargas, 2017). Õppimise keskmes on inimese terviklik areng, koosõppimine ning ühiskondlike probleemide koostöine lahendamine. Inimesed on tõhusad ning võimestatud, kui neil on mõjuvõimu ning ekspertsust otsustada enda elu üle (Slabina ja Aava, 2019). Kollegiaalne õppimine ja üksteise toetamine erinevates koostöövõrgustikes on ka põlvkondadevahelises õppes ülioluline.

Täiskasvanute koolitajatel on tähtis koolitusolukordades luua võimalusi, et eri põlvkondade õppijate rikas kogemus saaks ressursiks nii õppija kui ka koolitaja jaoks. Arutelus osalenud koolitajad tõid välja, et põlvkondadevaheliseks õppe eelduseks on usaldusväärne õhkkond, kus ollakse tolerantsed ja aktsepteeritakse kõiki.

Soovitused koolitajale said ühise arutelu käigus järgmised.

  • Paku suhtlemis- ja dialoogivõimalusi ning loo usalduslikud suhted kokkulepete abil.
  • Jää koolitajana iseendaks. 
  • Ära eelda ega oleta, pigem ole valmis üllatusteks.
  • Rakenda väärtuspõhist lähenemist, olles koolitajana ise eeskujuks.
  • Vaimustu õpetamisest ja õppijate õppimisest.

Koostöist õppimist eri põlvkondade vahel saab koolitusel teadlikumalt juhtida ja õppijatele nähtavaks teha. Kogedes koolitustel põlvkondadevahelise õppimise rikkust, võib see avaldada laiemat mõju, sest ollakse teadlikumad ja märgatakse senisest enam eri põlvkondadelt õppimise võimalusi töökeskkonnas, kogukonnas ja ühiskonnas. Nii võiks elukestva õppe humanistliku, sotsiaalse, kultuurilise ja majandusliku diskursuse kõrvale tõusta uus diskursus - põlvkondadevaheline elukestev õpe.

--

Katrin Karu töötab alates 1997. aastast Tallinna ülikooli andragoogika valdkonna õppejõuna. Ülikoolis on olnud andragoogika (3+2) õppekavade üks loojatest ning alates 2016. aastast bakalaureuse õppekava kuraator. Ajavahemikus 2008-2013 pakutud kõrvaleriala "Täiskasvanute koolitaja" üks koolitajatest ja õppekava juht. Ajavahemikus 1997 kuni tänaseni tegutseb täiskasvanute koolitajana, kelle sihtgruppideks on kõrgkoolide õppejõud, organisatsioonide sisekoolitajad ja täiskasvanute koolitajad.

 

Share on Facebook Share on Twitter Epale SoundCloud Share on LinkedIn
  • Kaja Kesküla portretas
    Põlvkondadevahelise õppimise katalüsaator - erinevas vanuses töötajate vaheline usaldusväärne õhkkond, tolerantsus ja kõikide aktsepteerimine - saavad reaalsuses teise tähenduse. Põlvkondadevahelise õppimise eelduseks töökohtadel on erinevas vanuses inimeste koos ühes kollektiivis töötamine, samas tööturu suundumused ja ühiskondlikud eelarvamused toovad esile tendentsi teatud eas inimeste tõrjumisest tööturul. Seda tõdeti ka paari aasta eest konverentsil „Vanus on vaid number! Kas ka tööturul?“, kus üheskoos nenditi kurva tõsiasjana vanuselist diskrimineerimist töökohtadel. Enamasti on probleem eelarvamustes nii nn „lumehelbekeste“ kui vanema põlvkonna kohta. Kuidas muuta ühiskonnas hoiakuid, et rikkalike kogemustega vanemaid inimesi koheldaks tööturul väärtusliku tööjõuna ja põlvkondadevahelise teadmiste vahetamise võimalusena? 
     Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi uurimus Ealine diskrimineerimine tööturul 2018 tõi tulemustes välja, et 61% vastajatest oli valmis töötama kollektiivis koos erinevas vanuses inimestega. Samas 29% vastajatest täheldas oma töökollektiivis ebavõrdset kohtlemist vanuse pinnal. Ka on üsna levinud vanuselised stereotüüpsed suhtumised, kusjuures 15-29 aastased inimesed usuvad teistest sagedamini, et vanemaealised on vastu uuendustele ja muudatustele, ei ole võimelised kasutama kaasaegset tehnikat ja on kaotanud loova suhtumise töösse. Uuringust selgub fakt, et vastajad peavad üsna loomulikuks, et 50+ inimesi koheldakse tööturul kehvemini. ( Pettai, 2018) 
    Miks vanemaealisi tõrjutakse? Uurijad toovad kokkuvõttes välja, et mida tsiviseeritum ühiskond, seda tugevam on pidevast konkurentsist tingitud vanuseline surve. Tähtis on eelkõige majanduskasv, eakad ei ole suutelised ühiskonnale midagi pakkuma. ( Pettai, 2018) Põlvkondadevaheline õpe kui lahendus ning võimalus, mida kasutades ühises ajas ja ruumis koostöös võimestaks tööd ja kogukonda erinevas vanuses inimeste kogemuste sümbioosis, see vajaks aktiivsemat teadvustamist, aga ka rohkem heade näidete tutvustamist. 

    Kasutatud kirjandus: 
     
  • Merike Aasa portretas
     Õpikeskkonnas, kus osalevad erinevate põlvkondade esindajad, valitseb õppijate omavahelist koostööd rikastav õpikeskkond. 50+ õppija pagasis on aastate jooksul omandatud praktilised oskused ja teadmised,  nn nutiajastu õppijal oskus kiirelt ning oskuslikult rakendada kaasaegseid digitaalseid võimalusi. Huvitekitavas ja võimalusi loovas õpikeskkonnas jagavad erinevad põlvkonnad oma kogemusi. Õpiprotsessi toetab õppijate õpihimu, mõlemapoolne uudishimu, tahe omandada ja katsetada midagi uut. Vanemas eas õppijad on omandanud oskuse tulla välja oma mugavustsoonist, julguse eksida ja jääda samas iseendaks. Erinevate põlvkondade õppijad ühises ruumis täiendavad üksteist, toetavad üksteise arengut ja toimetulekut. Täiskasvanute koolitajal jääb suurepärane võimalus luua koolitusruumis selline õhkkond, kus erinevas vanuses õppijad saavad rinda pista võimetekohaste pingutustega, tunda eduelamust ning võrrelda iseenda arengut erinevates õpietappides. Elukestev õpe - võimalus erinevate põlvkondade õppijatel ühist sihti mööda liikudes üksteiselt õppida.