chevron-down chevron-left chevron-right chevron-up home circle comment double-caret-left double-caret-right like like2 twitter epale-arrow-up text-bubble cloud stop caret-down caret-up caret-left caret-right file-text

Epale

Europos suaugusiųjų mokymosi elektroninė platforma

 
 

Tinklaraštis

Vähenenud töövõimega täiskasvanud õppijad ootavad mõistmist ja võrdset kohtlemist

18/04/2019
by Tuuli Mekk
Kalba: ET

„Eesti elukestva õppe strateegia“ üldeesmärgiks on tagada kõikidele Eesti inimestele, nende võimetele ja vajadustele vastavad õpivõimalused. Õpivõimaluste loomist ja selle tähtsust vähenenud töövõimega inimestele uuris töövõimereformi kontekstis oma magistritöös Tallinna Ülikooli andragoogika eriala üliõpilane Ülle Mugu.

Aastal 2016 alguse saanud töövõimereform puudutab Eestis ligikaudu 105 000 inimest vanuses 15–64eluaastat. Sotsiaalministeeriumi andmetel suurenes reformi tulemusena vähenenud töövõimega inimeste hulk: neil tuleb nüüdsest osaleda täiend- või ümberõppes. Muudatuste peamine eesmärk oli muuta sihtrühma suhtumist õppimisse ning selle kaudu aidata neil tööd leida ja hoida.

Uurimuse kaudu soovis Mugu mõista, kuidas kogevad õpiprotsesse vähenenud töövõimega täiskasvanud inimesed. Saadud tulemus aitab mõista sihtrühma ootusi ja vajadusi õpikogemusele. Julgustades ja toetades õppimist, saab aidata neil püsida muutuvas keskkonnas aktiivsetena ja tööturul konkurentsivõimelisena. Mugu toob välja uurimuse peamise kasusaajana nii ühiskonna laiemalt kui ka täiskasvanute koolitajad ja andragoogid. Ühiskonna teadlikkus õppijate erisustest aitab õpikeskkonda paremaks muuta. Enesekindlam inimene on aktiivne sotsiaalselt ja tööturul, konkurentsivõimelisem ja panustab enam ka kogukonda.

Täiskasvanud õppija

Õpikogemuse uurimiseks valis Mugu välja erineva taustaga inimesed,  et saadud tulemust oleks võimalik rakendada õpiprotsessis koolides, kursustel või töökeskkonnas. Täiskasvanud õppijat on iseloomustatud kui vastutustundlikku ja ennastjuhtivat, rikkaliku kogemuste pagasiga ja väljakujunenud minapildiga. Täiskasvanud õppijal on valmisolek õppida sotsiaalsete rollide täitmiseks, õppimisel on nad orienteeritud probleemide lahendamisele ja sisemiselt motiveeritud õppima. (Knowles jt, 2015). Siia sihtrühma kuuluvad ka vähenenud töövõimega inimesed, kellel on sageli haigusest tingituna, sisemine õpimotivatsioon suurem, kui tervetel inimestel.

Kogemuse mõju õppimisele

Uurimusest selgus, et vähenenud töövõimega täiskasvanud õppijad väärtustavad õppimist ja seda läbi oma kogemuste. Õpikogemuse kõrval peeti oluliseks märkamist ja reflektiivset protsessi, mis aitavad kaasa enesearengule. Erinevatel koolitustel või kursustel osalemise juures pidasid uuritavad kõige olulisemaks õpetaja või koolitaja teadlikkust erisustest, õpimiljööd, võimalust kogemuste mõtestamiseks. Siin toodi välja olulisena õppekorralduse paindlikkus, sest tegemata koolitööd on haiguse tagajärg, mitte laiskuse põhjus.

Narratiivsete intervjuude abil kogutud lood aitasid uurijal mõista, kuidas uuritavad kirjeldasid ja mõtestavad oma õppimise kogemust. Uuritavad väärtustasid ühelt poolt õppimist oma haiguse kaudu ja tõid välja olulised teemad: haridus on oluline; surve õppimisele; suurendab mõistmist, teiste toetamist; kohanemisega toimetulek jpm. Mitmed uuringus osalenud vähenenud töövõimega inimest nimetasid haridust oluliseks ja tähtsaks ning hindasid seda varanduse vääriliseks. Haridus aitab neil tööturul püsida konkurentsivõimelisena.

Ühiskonna õpikoht

Kokkuvõttes saab öelda, et vähenenud  töövõimega inimestel on õpiprotsessides suurem vajadus olla mõistetud ja võrdselt koheldud. Lisaks vajavad nad õppimisel lisaaega, et õppeülesanded saaksid täidetud, paindlikku õppekorraldust ja suuremat arvestamist terviseprobleemidega.

Meie keskel on üha rohkem inimesi, kes vajavad abistamist, mõistmist ja erisustega arvestamist. Seadused luuakse olukorra parandamiseks, kuid meie ülesanne on olukorra muutumisele kaasa aidata oma teadlikkuse, suhtumise ja käitumisega. Mugu magistritöö  täidab just seda ülesannet, aidates paremini mõista vähenenud töövõimega inimese õpikogemust ja ootusi õpiprotsessile.

---

Tuuli Mekk

TLÜ andragoogika magistriõppe üliõpilane

* Artikkel on valminud Tallinna Ülikooli andragoogika eriala ainekursuse „Andragoogi kommunikatsioonioskused“ raames.

 

Viidatud kirjandus: Knowles, M, S., Holton III, E, F., & Swanson, R. A. (2015). The adult learner: the definitive classic in adult education and human resource development. (8.th ed.) New York: Routledge.

Share on Facebook Share on Twitter Epale SoundCloud Share on LinkedIn
  • Ülle Mugu portretas
    Suur tänu, Tuuli Mekk, et taas kord nii olulise teema refereerida võtsite! Ülevaade on koostatud põhjalikult ning olulist välja tuues.
    Koolitajana olen märganud, et mõistmist vajab iga täiskasvanud õppija, samuti tuge ja võrdset kohtlemist. Vähenenud töövõimega täiskasvanute puhul kipub see mõistmine jääma stereotüüpsete hoiakute, müütide ja hirmude taha. Tihti olen märganud, et kui räägitakse vähenenud töövõimega täiskasvanutest, siis tuuakse illustratsiooniks näiteks ratastool. Ehk siis arvatakse, et need erisused peavad olema tingimata nähtavad. Vaadates koolitajana ringi õppeklassis võib märgata, et väga paljud vähenenud töövõimega täiskasvanud ei paista üldse millegi erilisega silma esmapilgul. Nad näivad täiesti "tavalised" õppijad. Ja täiesti "tavalised" nad soovivadki olla. Kui selgub nende erilisus, siis võib märgata kahte äärmuslikku reageeringut: esimene on selline, et kiputakse "ülehooldama" ehk siis liialt rõhutatult abi pakkuma isegi olukordades, mil õppija ei vaja tuge. Siit tulenebki vajadus: me tahame olla võrdsed, tahame ise hakkama saada! Ärge pingutage liigse abistamisega üle!  Teine võimalik reageerimisviis on täiesti vastandlik: abi pakkumise asemel hakatakse õppijat süüdistama valetamises ja endale haiguse abil soodsamate tingimuste väljakauplemises.
    Teisena kirjeldatud reageerimisviis on eriliselt murekohaks tasemeõppe asutustes, sest nii tekib oht õppijal liikuda tasulisse õppesse (kui õppekava ei täida nominaalajaga).
    Hea meel on tõdeda, et antud temaatikaga tegeletakse ühiskonnas aktiivselt ning teadvustamisest algab toimetulek! Ühiselt murekohti teadvustades hakkame neid märkama. Aga kui juba märkame, siis on võimalik ju korrigeerida toimimist ja toetada paremini vähenenud töövõimega täiskasvanuid õppeprotsessis ja ka töömaailmas.