chevron-down chevron-left chevron-right chevron-up home circle comment double-caret-left double-caret-right like like2 twitter epale-arrow-up text-bubble cloud stop caret-down caret-up caret-left caret-right file-text

EPALE - Piattaforma elettronica per l'apprendimento degli adulti in Europa

Blog

Koolitaja profesionaalne identiteet ja kompetentsus

04/04/2017
di Eliisabeth Käbin
Lingua: ET

/it/file/20170404215929jpg20170404_215929.jpg

Olles Tallinna Ülikooli bakalaureuse õppe andragoogika kolmanda kursuse üliõpilane on käesoleva kevadega minu tudengiroll selleks korraks peagi lõppemas. Seega küsimused: Kes minust on saanud; mida ma õppinud olen; kellena ma oma teadmiseid ja kogemusi edaspidi rakendan, on minu jaoks väga aktuaalsed.

Minu erialase töö kogemus on eelkõige seotud täiskasvanuhariduse praktikute virtuaalse kogukonna loomise protsessi teotamisega. Tänu sellele on mul olnud võimalus teha koostööd erinevate valdkondade täiskasvanuhariduse spetsialistidega. Kogukonda kuulumise tunnetamine on professionaalse identiteedi tekkimise ja arenemise seisukohalt väga oluline. Professionaalne identiteet on sotsiaalse identiteedi üks osa. (Karm, 2007) Identiteedi sotsiaalsuse all mõeldakse identiteedi seost sotsiaalsete gruppide, suhete ja rollidega (Valk, 2003). Andragoogika erialapraktika lõpus mõtestasin kogukonnas õppimise tulemusel enda tekkinud professionaalset identiteeti ja määratlesin selle tähendust. Reflektsiooni tulemusel jõudsin arusaamale, et näen end täiskasvanuhariduse spetsialistina, kellel on mitmekülgsed teoreetilised teadmised täiskasvanuharidusest ning kelle väärtushinnangud on kooskõlas andragoogiliste perspektiividega, mis tähendab, et mul on valmisolek teadmiste praktikasse rakendamiseks. Minu professionaalses identiteedis on eelkõige esil täiskasvanuhariduse praktikute kogukonna arengu toetaja roll, sest professionaalsus, kujuneb eelkõige läbi kogemuse (Märja, Lõhmus, Jõgi, 2003) ja sotsiaalne identiteet tuleneb teadmisest kuulumise kohta sotsiaalsesse gruppi, koos sellele omistavate väärtuste ja emotsionaalse tähendusega (Valk, 2003).

Kuna minu kogemused täiskasvanute koolitajana piirduva õppetöö raames läbi viidud koolitustega ja mõne tootekoolitusega on minu jaoks keeruline võtta täiskasvanute koolitaja rolli kui osa enda professionaalsest identiteedist. Täiskasvanute koolitajaks saamine ei ole lihtsalt õpetamisoskuste lisamine oma olemasolevate oskuste hulka, vaid see on koolitajaidentiteedi lõimimine oma mina-kontseptsiooniga (Karm, 2007). Mina-kontseptsioon tähendab indiviidi uskumusi iseendast (Sarapuu, 2015), mille kaudu ta suhtleb maailmaga, interpreteerib ja hindab nii enda kui teiste käitumist (Valk, 2003). Seega on koolitajaidentiteedi kujunemisel oluline enda kogemuste ja uskumuste reflekteerimine, et saada rohkem teadlikuks oma professionaalsest koolitaja rollist (Karm, 2007).

Kompetentsuse tunnetamine on üks oluline aspekt professionaalse identiteedi tekkimiseks (Karm, 2007). Kompetentsus on seotud indiviidi võimete, teadmiste ja oskustega, suutlikkusega ennast ja oma võimeid realiseerida, väärtustega isiklike omadustega, situatsiooniga ja tegevuse kontekstiga. Täiskasvanute koolitaja kompetentsuses võib tinglikult eristada järgmisi kompetentse: erialane kompetents, didaktiline kompetents ja refleksiivne kompetents. (Märja, Lõhmus, Jõgi, 2003)

Erialane kompetentsus sisaldab teadmisi õpetatavast valdkonnast, erialast, teemast. (Märja, Lõhmus, Jõgi, 2003).

Andragoogika õppe käigus on olnud meid mitmed võimalus viia läbi koolitusi erinevatel andragoogilistel teemadel. Sellistes situatsioonides olen end alati väga põhjalikult ette valmistanud, et olla teema ekspert ja mõjuda usaldusväärselt. Samas viies läbi tootekoolitusi olen sattunud olukorda, kus minu valdkonna alased teadmised võiksid olla laialdasemad. Kuna koolitatavateks on olnud optometristid ja kauaaegse kogemusega optikakaupluste töötajad on nende valdkonna alased teadmise laialdasemad kui minu teadmised tooteesindajana ja koolitajana. Sellistes olukordades olen tunnistanud enda teadmiste puudulikkust, tunnustanud koolitavate professionaalsust ning rõhunud enda tooteteadlikkusele. Leian, et see on antud olukorras aktsepteeritav käitumine, sest minu eesmärk tootekoolitustel on eelkõige parandada optika kaupluste töötajate bränditundlikkust ning seeläbi tõsta müügitulemusi. Samas on teadmiste puudulikkus tekitanud minus vastuolu ja mõistmise, et erialane kompetentsuse tunnetamine on väga oluline. See loob koolitussituatsioonis koolitajale turvatunde ning suurendab õppijate usaldust koolitaja suhtes.

Sotsiaalne kompetents sisaldab lisaks orientatsioonile ühiskondlikes protsessides ja suhtlemiskompetentsusele võimet ennast ja oma võimeid realiseerida (Märja, Lõhmus, Jõgi, 2003). Suhtlemisoskused on sotsiaalse kompetentsuse komponendid (Krips, 2013)

Krips (2013) on kaardistanud  õpetaja suhtlemisoskused: esinemisoskus; oskus saada ja hoida psühholoogilist kontakti; oskus kuulata; oskus väljendada end arusaadavalt; argumenteerimisoskus; oskus veenda; oskus emotsioone reguleerida; oskus suhtlemispartneri emotsioone talle tagasi peegeldada; kehtestamisoskus. Leian, et eelnevalt mainitud oskused on olulised ka täiskasvanute koolitaja sotsiaalse kompetentsuse kujunemise. Kõige suuremat isiklikku arenguvajadust tunnetan esinemisoskuse parandamiseks, mida saab teha eelkõige läbi praktika. Samas pakutakse ka mitmeid esinemiskoolituskoolitusi, mille läbimist olen kaalunud.

Lisasin eelnevale loetelule koolitaja sotsiaalsete oskuste hulka oskuse anda ja vastu võtta tagasisidet. Tagasiside on koolituse lahutamatuks osaks ning koolitaja professionaalsus peegeldub oskuses anda konstruktiivset ja edasiviivat tagasisidet õppijale ning teadlikult koguda õppijate tagasisidet ja seda aktsepteerida.

Koolitaja sotsiaalse kompetentsuse alla kuulub õppija transformatiivse õppimise protsessi äratundmine ja selle edukas juhtimine (Urva, 2007; Karm, 2007, viidanud Auger, 2013). Lisaks toob Auger (2013) välja, et koolitaja kompetentsus sotsiaalsetes suhetes ja interaktsiooniprotsessis võimaldab lahendada õpisituatsioonis ilmnevaid konflikte, paremini kaasata õppijaid ning  toetada koostööd õppegrupis. Leian, et sotsiaalne kompetentsus areneb eelkõige läbi kogemuse ja pideva interaktsiooni. Samas on väga olulisel kohal ka teoreetiline sisend, et muutuda oma kogemustest teadlikumaks ja enda käitumist reguleerida. Andragoogika õpingute jooksul on minu sotsiaalseid oskuseid parandanud mitmete ainekursuste läbimine, nende hulgas näiteks: „Argumentatsioon ja kõne uurimistöö koostamiseks“, „Sotsiaalne õppimine“, „Grupp, õppija ja õppimine“ ja „Mõjustamispsühholoogia“. Lisaks oli minu kõrvalaineks suhtlemispsühholoogia, mis avas minu jaoks inimese sotsiaalset rolli veelgi laiemalt.

Leian, et sellel, kas koolitaja on õppijate jaoks mõjus, on suur roll koolitaja isikupäral ja karismal. Usun, et iga inimene on isikupärane, kui tal on piisavalt vabadust seda väljendada. Karisma on eriline loomuomane jõud või oskus, mis võimaldab mõjutada või inspireerida teisi inimesi. Samas ei pea olema hea koolitaja loomupäraselt karismaatiline selleks, et haarata õppijaid õppeprotsessi ja toetada nende õppimist sotsiaalses ruumis. Mina ei hinda end karismaatiliseks inimeseks, kuid ma olen õppinud kasutama Ciadini (2001) mõjustamismeetodeid: põhjendamine; kallis = kvaliteet; eksperdi arvamus, kontrastiprintsiip, vastastikuse reegel; sotsiaalse tõenduse printsiip; meeldivus; autoriteetus; nappuse printsiip (Ciadin, 2001). Mõjustamisvõtetest teadlik olek on täiskasvanukoolitaja jaoks oluline. Esiteks aitab teatud võtete kasutamine luua sidet õppijate ja koolitaja vahel. Teiseks aitab teadlikus mõjustamisvõtetest ära tunda õppijate poolset või õppijate vahelist mõjustamist ning mõista enda ja õppijate käitumist erinevates situatsioonides. Mõjustamisvõtete kasutamisel on äärmiselt oluline pidada silmas eetilisi piire, et mõjustamine ei muutuks manipulatsiooniks.

Didaktiline kompetents väljendab praktilisi teadmisi sellest, kuidas õpetada. Didaktiline kompetents on eesmärgi-, situatsiooni- ja meetoditeadlikkuse tulemus ja on vajalik selleks, et mõista, kuidas täiskasvanu õpib, kuidas õppimist suunata ja toetada, kuidas ainet või teemat vahendada, kuidas ja miks kasutada meetodeid, protseduure, võtteid eesmärkide realiseerimiseks ja õppijate toetamiseks konkreetses õppekeskkonnas või koolitussituatsioonis. (Märja, Lõhmus, Jõgi, 2003)

Minu didaktiline kompetentsus arenenud kogu andragoogika õpingute jooksul. Alates täiskasvanud õppija eripära mõistmisest, õpieesmärkide määratlemisest kuni konkreetsete meetodite tundmaõppimiseni. Meetodilise kompetentsuse arengut on enim toetanud praktiline tegevus õpingutes ja aine „Meetodid täiskasvanuõppes“ läbimine, kus rõhutati, et koolitusel kasutusel olevad meetodid peavad olema eesmärgipärased ja otstarbekad. Eesmärgipärasus tähendab seda, et kasutatav meetod peab täitma vastavas koolitusetapis taotletud tulemuseni ja teisale toetama koolituse õpieesmärkide saavutamist. Otstarbekuse all mõistetakse, õppemeetodi rakendamisel õppijate kaasamist ja sobilikkust koolitatavatele, pidades ealisi, soolisi, hariduslikke jm iseärasusi. Lisaks peab õppemeetod olema valitud silmas pidades koolituse spetsiifikat ja õppetöös kasutavaid ressursse, vahendeid ja koolitaja võimekust. (Lõhmus, 2011) Koolitust planeerides toetun ma eelnevalt nimetatud aspektidele. Seega sobivate meetodite valimisel arvestan eelõige koolituse eesmärgi, õppijate eripärade ja enda, kui koolitaja pädevusega. Erinevate õppemeetodite tundmine võimaldab mul koolitajana õppijaid rohkem õppeprotsessi kaasata ja muuta koolitust mõjusamaks. Hindan enda teadmisi ja oskusi meetodite valiku heaks. Samas enda praktikat analüüsides leian, et pean aktiivmeetodite kasutamisel õppijatele andma selgemaid juhiseid ja ülesande püstitamisel põhjalikumalt eesmärke selgitama.

Refleksiivne kompetentsus kujuneb teadliku ja pideva enesehindamise ja enda koolitustegevuse analüüsimise käigus. Refleksiivne kompetentsus on vajalik selleks, et analüüsida ja mõista ennast ning osata muuta oma käitumist, et mõista õppijaid nende käitumist ning toetada nende arengut. Refleksiivse kompetentsi kujunemine eeldab valmidust ehk aktiivset ja teadlikku osalemist iseenda arengu protsessis, õppija rolli teadvustamist ning orientatsiooni õppimisele ja kogemuse analüüsimisele. (Märja, Lõhmus, Jõgi, 2003).

Kogemusest õppimise kontekstis pöördub õppija tagasi oma kogemuse juurde, sõnastab ja mõtestab seda, analüüsib ning annab sellele hinnangu, õpib sellest ja muudab oma tegevust edaspidises (Boud, Keogh, Walker 1985, Johns 1995, Kemmis 1985, McBien 2007, Reid 1993, viidanud Skorobogatov, 2009). Teadvustatult ja eesmärgistatult õppisin ma reflekteerima kui läbisin esimesel kursusel õppeaine „Kriitiline mõtlemine ja refleksioon“. Kursusel õppisin kasutama refleksiooni üht töövahendid - SAKA ringi, mille järgi saab küsimustele vastates analüüsida konkreetset situatsiooni.

Lühidalt kokkuvõttes on “SAKA ringi” kasutades enesereflekteerimise sammud järgnevad (Skorobogatov loengumaterjalid, 2014):

1) Detailne kirjeldus: Mida tegin?

2) Hindamine: Kuidas läks?

3) Põhjendamine: Miks läks nii? Mida ütleb teooria?

4) Isikliku tähenduse loomine: Mida õppisin?

5) Arengu kavandamine: Mida teen järgnevalt?

6) Kogemine: Uue tegevuse rakendamine

„SAKA ringi“ mudelit olen kasutanud andragoogika õpingute käigus läbiviidud koolituste analüüsimisel ning selliselt reflekteerimine on viinud mind alati uute märkamisteni ning aidanud mul teha muudatusi enda praktikas.  

Minu professionaalne identiteet

Olles analüüsinud koolitaja kompetentse võib öelda, et hindand enda teadmiseid ja oskuseid refleksiivse-, sotsiaalse- ja didaktilise kompetentsuse piires võrdlemisi heaks. Kuid sellest hoolimata ei tunneta ma enda kuuluvust koolitajate hulka ja ei määratle ennast koolitajaks, sest ma leian, et mul puudub piisav praktiline kogemus koolitajana tegutsedes. Professionaalne identiteet kujuneb professionaalse praktilise tegevuse jooksul ning selle mõtestamisel saavad koolitajad teadlikuks sellest, mis on kujundanud nende arusaamist õpetamisest ja nende koolitajaidentiteedist (Karm, 2007). Seega selleks, et toetada enda koolitaja professionaalse identiteedi kujunemist peaksin ma rohkem praktiseerima ning pidevalt uusi kogemusi reflekteerima, et tagada professionaalne areng ning märgata muutusi enda uskumustes. Kuna professionaalse identiteedi kujunemise puhul on oluline tunnetada kogukonda kuulumist (Karm, 2007) siis peaksin ma looma enda ümber praktiseerivatest koolitajatest koosneva võrgustiku.

Allikad:

Auger, K. (2013). Sotsiaalne interaktsioon õppes koolitajate kogemustes. [Uurimistöö]. Tallinna Ülikool. http://andragoogika.tlu.ee/?page_id=458

Ciadin, R. B. (2001). Mõjustamise psühholoogia. Teooria ja praktika. Kirjastus Pegasus.

Karm, M. (2007). Eesti täiskasvanukoolitajate professionaalsuse kujunemise võimalused. [Doktoritöö]. Tallinna Ülikool.

Krips, H. (2013). Õpetaja suhtlemiskompetentsusest ja selle arendamisest õpetajakoolituses. Õpetajate professionaalne areng ja selle toetamine. Eesti Ülikoolide Kirjastus

Lõhmus, M. (2011). Õppemeetodite kavandamine. Koolitaja käsiraamat. http://www.andras.ee/ul/Koolitaja_kariraamat_2011.pdf

Sarapuu, E. (2015). Enesehinnangu seosed mina-kontseptsiooni ja identiteedi suhtes olulise autobiograafilise mälestusega. [Seminaritöö]. Tartu Ülikool

Skorobogatov, G. (2009). Arusaam refleksioonist täiskasvanukoolitaja refleksiivses praktikas. [Magistritöö]. Tallinn: Tallinna Ülikool.

Skorobogatov. G. (2014). Kriitiline mõtlemine ja refleksioon. [Loengumaterjalid]

Valk, A. (2003). Identiteet. Isiksusepsühholoogia. Tartu Ülikooli kirjastus

 

Share on Facebook Share on Twitter Epale SoundCloud Share on LinkedIn