EPALE - Piattaforma elettronica per l'Apprendimento permanente in Europa

_{Foto: Cori Rodriguez, Pexels}

Noorte päralt on tulevik või vähemalt nii öeldakse. Noortele pannakse ootused, mis peaksid tagama eelkäivale generatsioonile võimaluse anda üle oma alustatu teadmisega, et muretsemiseks pole põhjust ja tulevik on kindlates kätes. Ometigi peegeldab alljärgnev pigem vastupidist seisu - noori alatihti ei usaldata, võimalusi eksimiseks üleliia palju ei anta ning kogetu üle analüüsi alati ei toimu. Miks?

Me soovime, et noored oleksid ellu astudes targemad ja parema ettevalmistusega kui meie. Et neil oleksid teadmised ja oskused, mis aitavad elus ettetulevate olukordadega edukalt toime tulla, ühiskonda edasi arendada, maailma paremaks muuta.  Paneme suured lootused eelkõige koolile, kuid on ammu teadvustatud tõsiasi, et õppimine ei toimu ainult seal. Õppimine ja teadmiste loomine toimub pea igal hetkel, sageli just koostööna ja aktiivse suhtlemise käigus.  See protsess on seda tulemuslikum, mida enam on õppija ise aktiivselt õppeprotsessi kaasatud. Noorel on võimalus rääkida kaasa eesmärkide seadmises, tegevuste valikul. Tal on võimalus oma mõtteid kellegagi jagada, tagasisidet saada, toimunut mõtestada. See aitab õppimise või olukorra enda omaks teha.

Sageli ei osata näha, et üheks võimalikuks vahendiks on hästi läbimõeldud ja kavandatud noorsootöö. Oleme harjunud noorsootööd seostama eelkõige pelgalt noorte vaba aja sisustamisega. See kuivõrd seda ühendatakse mitteformaalse hariduse andmisega sõltub suuresti konkreetse noorsootöötajast pädevusest.

Haridusvisiooni dokumendis “Tark ja tegus Eesti 2035” on ühe olulise põhimõttena välja toodud “õmblusteta hariduse” mõiste, mis toetab noore individuaalseid valikuid tema õpiteel - võimestatud ja ennastjuhtiv õppija. Ühe võimalusena esitatakse noorsootöö asutustes pakutavat mitteformaalset haridust.

Ka noorsootöötaja kutsestandardis on kirjas - noorsootöö peab pakkuma noortele võimalusi mitmekülgseks arenguks nende poolt aktsepteeritud keskkonnas. Sellest tulenevalt on noorsootöötaja ülesandeks toetada noorte arenguvajadusi läbi formaalse ja mitteformaalse õppe. Lisaks teoreetilistele teadmistele on vaja ka praktilisi kogemusi. Kuid dokumentides kirjapandu ei pruugi rakenduda praktikas kui võtmeisikud, antud juhul noorsootöötajad ise, oma rolli sellisena ei taju.

Liis Enson keskendub oma magistritöös õppimise olemusele ning sellele, kuidas mõistavad noorsootöötajad õppimist ja enda rolli noore õppimise toetamisel; kuidas leiab noorsootöös aset õppimine ja õppeprotsess ning millised on võimalikud lahendused, mis aitavad noorsootöötajatel oma rolli paremine täita, sest selleks, et noor õpitut mõtestaks, on vaja noorsootöötaja abi.

Praktiku seisukohalt on kõige huvipakkuvamad intervjuude põhjal tehtud järeldused. Mitmed noorsootöötajad peavad õppimist noorsootöös oluliseks – näiteks mõeldakse meeskonnas tegevusi planeerides, et need oleks noori arendavad ja pakuksid võimalust kogeda midagi uut. Kas see aga alati soovitud kujul tegelikkuses realiseerub, on teine küsimus.

Selleks, et õppimine oleks tähenduslik ja noored õpiksid oma tegevusi hindama, on vaja kogu protsess algusest lõpuni ise läbi teha: kogeda, reflekteerida, üldistada, katsetada. See annab hea võimaluse sellele olukorrale korduvalt uuesti mõelda, seda analüüsida, reflekteerida. Selgub, et protsessi algus on paljulubav. Koostöös noortega seatakse eesmärgid, planeeritakse tegevused, kuid toetudes Liis Ensoni poolt läbi viidud küsitlustele selgus, et tihtipeale jõuavad ühiselt algatatud projektid üsna ruttu faasi, kus peamise korraldusliku rolli võtab enda kanda noorsootöötaja ja noortelt võetakse nii võimalus tulemuse eest vastutada.

Me teame, et läbikogetu on tähtis. Midagi praktiliselt läbi teha ja hiljem seda analüüsida on väga oluline. Kui noorsootöötaja ei paku omalt poolt piisavalt tuge või otsustab noore eest mingid sammud ise ära teha või sootuks protsessi pooleli jätab, ei ole noor saanud areneda ega õppida. Kas tundub, et kui ise teha, on algatuse edukalt lõppemine kindel?

Kes tegutseb, see ka eksib ja sageli me õpime just ebaõnnestumistest. Kui kogu seda ebaedu saadab toetav analüüs ja kinnitus noorsootöötajalt, et eksimine on inimlik, siis toimubki õppimine. Kui tagasisidet oma tegevusele ei saa ning edusamme ja põrumisi ei analüüsita, jääb õppimisprotsess poolikuks.

Oluline on toetada noorte algatusvõimet ja suhelda kui võrdne võrdsega. Ainult siis tunneb noor end hästi - ta saab aru, et teda võetakse kui täiskasvanut. Ta tunneb, et teda usaldatakse, temaga arvestatakse, teda kuulatakse. 

Kas noorsootöötajad on valmis ja teadlikud, et noori toetada? Magistritöö autor juhib tähelepanu tõsiasjale, et kuigi noorsootöötajad peavad üritusi planeerides silmas seda, et noored areneksid ja õpiksid ning kogeksid midagi uut, ei kaasata noori sellesse protsessi.  Seda on aga vaja, et teha asi enda omaks ja sellesse panustada. 

Mida saaksime ise teha, et noori ja nende algatusvõimet toetada? Peame neid usaldama - neid ja nende otsuseid. Saame olla nende kõrval, neid aidata nõu ja jõuga, aga peame suutma panna neid tundma, et nemad ongi otsustajad. Hiljem saame koos mõelda, kas see samm oli vajalik, analüüsida erinevaid stsenaariumeid. Mis oleks juhtunud, kui me oleks hoopis teisiti otsustanud? Ja vast kõige tähtsam on selgitada, et eksimine on normaalne osa õppimisest. See ei tähenda, et Sa ebaõnnestusid. Sa said kogemuse! Seega andkem noortele võimalus end tõestada ja jälgigem, et me parimat tahtes seda võimalust neilt ei võta.

Artikkel on valminud Tallinna Ülikooli ainekursuse „Kommunikatsioonioskused elukestvas õppes“ raames.

Artikli koostas: Kati Tuulis, hariduse juhtimise MA üliõpilane