Uurimistöös uuriti vaatluse ja poolstrutkureeritud intervjuude kaudu superviseeritava ja superviisori kogemust refleksiivses supervisioonis kui õppimisprotsessis. Uuringust järeldub, et refleksiivne supervisioon on õppimise protsessi, kus superviseeritav uurib enda kogemust, mõtteid, tundeid ja käitumist, hindab kogetut, loob uusi tähendusi ning planeerib edasist tegevust eesmärgiga muuta seni kasutatud lahendusi ja toimimist. Superviisoril on selles protsessis oluline roll – olla refleksiooni soodustaja ja õppimise toetaja. Selleks, et refleksiivse supervisiooni tulemusel saaks toimuda transformatiivne õppimine loob superviisor turvalise õhkkonna ning kasutab kriitilist refleksiooni toetavaid meetodeid. Superviseeritav teadvustab supervisiooni tulemusel enda mõtteid ja tundeid ning märkab nende mõju enda käitumisele, muutub teadlikumaks enda kogemusest, näeb seda süsteemsemalt, planeerib, kuidas viia ellu muutuseid enda töös, saab juurde motivatsiooni ja enesekindlust. Seega toimub refleksiivses supervisioonis kogemuspõhine trasnformatiivne õppimine, mille keskmes on refleksioon.