chevron-down chevron-left chevron-right chevron-up home circle comment double-caret-left double-caret-right like like2 twitter epale-arrow-up text-bubble cloud stop caret-down caret-up caret-left caret-right file-text

EPALE - Aikuiskoulutuksen eurooppalainen foorumi

Blogi

Mida on inimestel eluks vaja?

03/09/2020
, EPALE Keskus Eestis
Kieli: ET
Document available also in: DE EN CS LV
Originaalpostitus on kirjutatud inglise keeles Chantal Pierloti poolt.

Mida inimene vajab …

Mida on inimesel elamiseks vaja? Või pisut teisiti öeldes, mida on ühel inimesel vaja, et tal oleks hea elu? Selle küsimuse all ei pea ma silmas materiaalseid tingimusi ega väliseid tegureid, sest kodu, auto ja luksusjaht (sõltuvalt isiklikest nõudmistest) võivad olla, võivad olla isegi väga meeldivad, kuid need ei käi hea elu jaoks vajalike tingimuste alla vaid on pigem selle tulemus. See artikkel keskendub pigem küsimustele: mida peab inimene eneses leidma? Millised kompetentsid peavad tal olema ülalnimetatud asjade saavutamiseks (või isegi täiesti mõne muu asja saavutamiseks, sõltuvalt tema eesmärkidest)?

Need on põhioskused, milles inimene peab meisterlikuks saama; mida talle peab õpetama, et anda talle realistlik võimalus hea elukutse omandada. Kuid see eeldab, et ta mõistaks ühiskonna ja maailma toimimist, kindlasti mitte selle iga detaili, kuid tasemeni, mis võimaldab tal aktiivselt ja intensiivselt ühiskondlikus elus osaleda, ilma et see kohustuseks muutuks.

  

Põhioskused

2020. aasta kolmandas kvartalis on EPALE teemafookus  põhioskuste õppel. Järgmised viis põhioskust on siin defineeritud, väitmata, et see nimekiri täielik oleks: kirjaoskus, terviseõpetus, finantskirjaoskus, arvutusoskus ja põhilised digitaalsed oskused. Nende oskuste asjakohasus ja tähtsus võivad olla ilmsed, kuid neid lühidalt üle vaadata ei tee ka kellelegi liiga:

  

  • Kirjaoskus – maailmas ja ühiskonnas, kus märkimisväärne osa inimestevahelistest suhtlustest toimub kirjalikult, on lugemis- ja kirjutamisoskus hädavajalik. Nagu iga suhtlusvormi puhul, on ka siin tegemist interaktsiooniga. Suhtlemine nõuab tingimata vähemalt kahte osapoolt ja ühe poole võime kirjutada on nende omavahelistes suhetes täiesti väärtusetu, kui teine pool ei oska lugeda. Meie ühiskonnas tehakse lepinguid, pangadokumente, arveid ning seda kõike muidugi kirjalikus vormis. Autonoomset ja iseseisvat elu ühiskonnas, kus inimene ei suuda vähemalt teatud määral lugeda ja kirjutada, võib pidada võimatuks.

  

  • Tervise haridus – seos, mis ei pruugi küll kohe ilmneda kuid on siiski lõppkokkuvõttes loogiline, nii inimese enda kui ka kogukonna jaoks, et on vajalik vähemalt elementaarne arusaam, kuidas meie käitumine võib mõjutada meie enda (või teiste) vaimset või füüsilist tervist. Hea näide on suitsetamine: Suitsetaja kahjustab oluliselt oma tervist ja tema käitumine mõjutab negatiivselt ka ümbritsevate inimeste füüsilist tervist. Sama kehtib ka alkoholi tarvitamise kohta: kahjustades, taaskord, otseselt enda füüsilist tervist ja kaudselt ka teiste oma taoliste loosungite ja sotsiaalse survestamisega nagu “teeme mõned joogid”. Spekter on palju laiem: arusaamine regulaarse kehalise tegevuse tähtsusest, toitumise mõjust tervisele ning vaimse ja füüsilise tervise seos on vaid mõned olulised teemad.

  

  • Finantskirjaoskus – finantskirjaoskus seisneb peamiselt selles, et inimene on suuteline tagama kontrolli enda elu ja selle mõju üle keskkonnale. Finantskirjaoskus tähendab teadmist, et kulutused ei tohi pikas perspektiivis ületada sissetulekut; teadmine sellest, millised kulutused on tingimata vajalikud, alustades toidust, veest, elektrist ning millised kulutused on luksus ning on seetõttu ebavajalikud või vähemalt edasilükatavad. Kuid peale selle tähendab see ka põhiteadmist kapitalistliku ühiskonna toimimisest, maksusüsteemist, pankade rahastamismehhanismidest või vähemalt nende põhiomaduste tundmist. Muidugi ei pea kõigist raamatupidajad ega pankurid saama, kuid arusaam põhimõttelisest erinevusest näiteks bruto ja neto vahel ning teadlikkus sellest, et laen maksab rohkem kui laenatud raha summa, on üldine finantskirjaoskus.

  

  • Arvutusoskus – see punkt on suures osas seotud finantskirjaoskusega. Teadmine, et sisend peaks olema väljundist suurem on kasutu, kui sisendi ja väljundi erinevust ei osata arvutada. Numbreid kohtame paljudes eluvaldkondades ja ka need numbrid peaksid olema vähemalt teatud määral hallatavad.

  

  • Digitaalsed põhioskused maailm muutub digitaalseks. Üha rohkem arveid saabub e-postiga, ja mitte enam tavaposti. Koosolekud toimuvad virtuaalselt; interneti kaudu on sekundite jooksul võimalik saada tohutul hulgal teavet ja fakte - muidugi vaid siis, kui teate kuidas. Digitaliseerimisel on vaieldamatult oma raison d'être ja õigus eksisteerida, e-postiga saadetud arved vähendavad paberi tarbimist, virtuaalsed koosolekud vähendavad CO2 heitkoguseid, see on fakt. Kuid on ka tõsiasi, et digitaliseerimine nõuab inimeste, nende käitumise ja harjumuste ning ka pädevuse muutmist. Tänapäeval on peaaegu hädavajalik juurdepääs internetile ja oskus seda kasutada, osata e-posti postkasti kasutada või veebikohtumisele sisse logida.

 

Milles on tegelikult asi

Sellegipoolest pole need põhioskused siin tegelikult teemaks. Jutt käib pigem raamtingimustest, ehk keskkonnast, mis peab olema nende põhioskuste õppeprotsessi võimaldamiseks, algatamiseks, ärgitamiseks ja edendamiseks kättesaadav. Ükski inimene ei sünni kõikide nende oskustega. Nende oskuste omandamine on kindlasti lihtsam või raskem, olenevalt inimese intellektuaalsest võimekusest, kuid lõpuks peaksid kõik need oskused omandama. Ideaalis tuleks kõiki neid oskusi õpetada koolides ja enamasti see ka õnnestub. Kool kui kontseptsioon on oma väärtust juba ammu tõestanud ja isegi kui kohustuslik haridus on riigist olenevalt veel suhteliselt noor (näiteks Saksamaal alates 1919. aastast), on riigikoolid olnud 13. sajandist alates üha enam kasutusel ning kool kui asutus, kus õpetajate teadmiste edastamine õpilastele, pärineb 4. aastatuhandest eKr. Seetõttu pole kontseptsioon iseenesest halb. Kuid mõned üksikisikud jäävad siiski sellest rongist maha, sest nad ei järgi koolikohustust ega juhendamist või mõnel muul põhjusel. Kuidas on lood nendega, kes käisid juba ammu koolis või kellel ei olnud võimalik koolis mõnda oskust omandada - kas suudate arvutiõpetust ettekujutada 1970. aastate igapäevases koolielus? Teisisõnu, kuidas omandavad täiskasvanud need põhioskused, mille nad oleks pidanud juba ammu omandama? Siin kohas tuleb mängu täiskasvanute koolitus.  

  

Tahtejõud muutumiseks

Pidevalt muutuvas maailmas on vältimatu pidevalt muutuda, end arendades ja arenedes. Tuleb omandada uusi teadmisi ja värskendada vanu. Täiskasvanuna on pisut raskem uusi asju õppida, see on fakt, kuid see on võimalik, ka see on fakt. Ka vastav infrastruktuur on meil täiskasvanutena olemas. Alustades keskkooli lõputunnistuste omandamisest on teise haridustee kaudu, era- täiendkoolituskursustest või isegi täiesti eraviisilisest õppimisest, kus laps mängib õpetajat ja õpetab vanemaid võib-olla lugema ja kirjutama  - selles kontekstis pole see isegi ametliku tunnustuse küsimus (mis muidugi ei välista seda) - põhioskuste puhul on nende juures siiski primaarseks nende omandamine - milliste vahenditega, on peaaegu ebaoluline.

 

Igasugune täiskasvanute koolitus algab otsusekindlusest. Täiskasvanutele ei kehti kohustuslikk kooliharidus, kohustuslikku õppeprogrammi ega muud kohustuslikku täiendõpet. Vähemalt mitte sellist, mis oleks üldiselt kehtiv, ning see on kindlasti ka asjakohane. Koolitusi täiskasvanutele pakutakse, tehakse kättesaadavaks ja püütakse luua põhitingimusi, milles õppimine saaks toimuda parimal võimalikul viisil - olenemata sellest, kas inimene soovib seda pakkumist ära kasutada või mitte, see on igaühe enda teha, et määratleda enda sisemine vajadus.

 

  


Autori kohta: Cedric Dümenil töötab alates 2018. aasta novembrist Erasmus + riiklikus agentuuris, mis asub Belgia saksakeelse kogukonna Jugendbüros (noortekontoris), kus ta vastutab taotluste ja projektide hindamise ja töötlemise eest koolihariduse, kutseõppe ja kõrghariduse valdkondades. Lisaks tööle õpib ta Trieri ülikoolis ka õigusteadust. Vabal ajal huvitavad teda eriti just keeled ja kirjandus.


Samalt autorilt:


 

Share on Facebook Share on Twitter Epale SoundCloud Share on LinkedIn Share on email
Refresh comments Enable auto refresh

Näytetään 1 - 9 9:sta
  • Käyttäjän Betija Zoltnere kuva
    Šajā rakstā var labi saprast tās pieaugušo pamatprasmes, kuras ir nepieciešamas ikvienam pieaugušajam, kurš dzīvo patstāvīgu dzīvi un ir fiziski un mentāli spējīgs apgūt šīs prasmes. Ja kādas no šīm prasmēm nav apgūtas, vai arī ir apgūtas, bet ne mūsdienu pasaulei piemēroti, tad es uzskatu, ka sākumā šiem cilvēkiem ir jāmēģina sevi noskaņot uz to, ka ir nepieciešams šīs prasmes apgūt savām vajadzībām un, ka tas tiešām palīdzēs ikdienas dzīvē. Tāpat arī, piemēram, senioriem, kuriem ir sarežģīti ar mūsdienās nepieciešamajām prasmēm - digitālajām prasmēm - sākumā vajadzētu mēģināt pašam atrast nepieciešamību un motivāciju, lai attīstītu šo prasmi un to izdarīt ar palīdzēt arī mājinieki un tas pat varētu būt daudz efektīvāk!
  • Käyttäjän Regīna Pro kuva
    Paldies par rakstu. Viennozīmīgi piekritu par pieaugušo izglītību, ka tur tiešām ir nepieciešama vēlme mācīties un iegūt zināšanas. Tomer uzskatu, ka šeit minētas prasmes tomēr būtu jāiemāca ģimenē. Skolā nav iespējams tik sīki apskatīt dažādas tēmas, tā varbut var sniegt ieskatu, taču ne pilnīgu informāciju.
  • Käyttäjän Emīlija Ģēvele kuva
    Interesanti, cik strauji jaunais tehnoloģiju laikmets ievieš izmaiņas mūsu dzīvēs. Šobrīd patiešām izjūtu, ka digitālās prasmes ir vitāli svarīgas. Kaut vai apskatot tādu piemēru, kā rēķinu apmaksa: vairs neizmantojam kodu kartes, bet gan smart-id, kas palielina pieprasījumu pēc viedtālruņiem. 
    Pie nosacījuma, ka indivīdam piemīt pirmās 4 pamatprasmes, jānovērtē, vai tieši digitālās prasmes ir pietiekamā līmenī, un, likumsakarīgi, rodas jautājums, kurš to apguvi varētu nodrošināt maznodrošinātajiem sabiedrības locekļiem?
  • Käyttäjän Arta Zverova kuva
    Uzskatu ka prasmes ir jāiegūst no ģimenes, nevis no skolas sola. Piekrītu, ka prasmes ko nodrošina skola ir nepieciešamas, bet, tomēr pamatprasmes nodrošina ģimene. Uzvedība dažādās iestādēs, kulturas iestādēs, restorānos u.c. Vide kurā piedzims, uzaug vai uzturas ilgstoši ietekmē prasmes ko nodod tālāk. 
  • Käyttäjän Laura Dīriņa kuva
    Nenoliedzami pamatprasmju uzskaitījums ir būtisks labai dzīvei. Tomēr, manuprāt, kā tikpat būtiska jāmin vēlēšanās mācīties un sevi pilnveidot. Uzskatu, ka cilvēka mūžā nav tāda vecuma, kurā par to vairs nebūtu jādomā - mācīties un pilnveidot sevi nepieciešams visu mūžu.
  • Käyttäjän Ieva Cekule kuva
    Pamatprasmes ir vienas no cilvēkam nepieciešamākajām prasmēm, lai dzīvotu un izdzīvotu mūsdienu pasaulē. Autors ir ļoti labi aprakstījis un uzsvēris gan to kādas tās ir, gan to kāpēc tās ir tik vajadzīgas. Mūsdienās ir grūti dzīvot, ja kādā no pamatprasmēm ir jūtams vājums vai arī, ja tās nav vispār, tāpēc ir svarīgi palīdzēt tiem, kuriem ar to apgūšanu iet grūtāk!
  • Käyttäjän Elija Tiltiņa kuva
    Autors lieliski pamatojis to, kādēļ izglītībai un pašizaugsmei ir tik liela nozīme - šajā mainīgajā pasaulē arī cilvēkam pastāvīgi jāmainas un jāplūst līdzi laikam, tikai tā var sasniegt virsotnes. Un pamatprasmju attīstīšana un papildināšana ir labs veids kā to panākt! Tieši tik vienkārši, galvenais turpināt iesākto!
  • Käyttäjän Annely Mängel kuva
    Tõepoolest, mitmete tänastele noortele iseenesestmõistetavate põhioskuste omandamine on paljudele täiskasvanutele, kelle kooliaeg jääb aastakümnete kaugusele, eluliselt oluline. Digitaalsed põhioskused on kindlasti üks valdkond, milles orienteerumine võimaldab täiskasvanul aktiivselt osaleda ühiskondlikus elus ja olla konkurentsivõimeline töises elus. SA Kutsekoja OSKA tööjõu- ja oskuste vajaduse analüüs (Eesti tööturg täna ja homme 2019 – 2017) toob oluliste valdkondadeüleste trendidena välja demograafilised ja tehnoloogilised muutused. Demograafilised muutused on teravalt kaasa toonud töötajaskonna vananemise ja tehnoloogiauuendused eeldavad töötajatelt keerulisemaid ja mitmekülgsemaid oskusi ning automatiseerimise toetamist. Ajaga kaasas käia aitab elukestva õppe strateegia, mis seab eesmärgiks kõigile täiskasvanutele õpivõimaluste loomise kogu elukaare jooksul, et tagada neile igakülgsed eneseteostuse võimalused. Ühelt poolt on see seotud ühiskonna sooviga hoida vananevat töötajaskonda aktiivselt kaasatuna, veel olulisem on aga täiskasvanute enda sisemine soov ja vajadus omandada uusi oskuseid ja teadmisi, et mitte tunda ennast väärtusetu ja kõrvaleheidetuna. On suurepärane, et Eesti ühiskonna hoiak on tugevalt suunatud võrdsete võimaluste ja elukestva õppe väärtustamisele.
  • Käyttäjän Marija Elena Borg kuva
    The time when education ended with compulsory education is long gone. Adults today recognize that lifelong education is essential to both career and personal development. Moreover, it has been proven that such learning contributes to better physical and mental health, increases the likelihood of having higher paid jobs and becoming more active citizens.