Rosemary Ritsi magistritöö on kirjutatud autoetnograafilise uurimusena, mille keskmes on täiskasvanud õppija õppimine. Autoetnograafia on kvalitatiivne uurimismeetod, kus uurimuse autor on ühesaegselt uuritava ja uurija rollis. Autoetnograafia autoritelt eeldatakse andmete kriitilist analüüsi, meenutamaks vaadeldud sündmusi ja kogemusi (Chang, 2008). Minu autoetnograafia valmis magistriõpingute vältel, elades Prantsusmaal ja õppides kontaktõppes Tallinna Ülikoolis andragoogika erialal. Uurimuse teoreetiline raamistik tugineb Carl Rogersi minakontseptsiooni teooriale (Rogers, 1959) ja tõlgendava autoetnograafia (interpretive autoethnography) põhiseisukohtadele (Denzin, 2014). Autoetnograafia andmetena kasutasin kirjaliku päeviku sissekandeid, isiklikke märkmeid ja autofotograafiat, mille analüüsimiseks kasutasin induktiivset sisuanalüüsi ning autofotograafilist lähenemist, mis võimaldab näha autori maailma tema silmade läbi ja kasutada visuaalset materjali kui tõendeid autoetnograafia kinnitamiseks või illustreerimiseks (Thomas, 2009). Magistritöö uurimisküsimus on kes ma olen õppijana? Magistritöö eesmärgiks mõista ennast täiskasvanud õppija rollis magistriõpingute vältel. Analüüsi tulemustes ilmnes minu õppija „mina“ ning refleksiooni kui õppimist toetava teguri olulisus õpingute protsessis. Uurimuse väärtus seisneb uurimistulemustes, mis aitavad mõista täiskasvanud õppijat ka teistes valdkondades, kus on vajadused täiskasvanute õppimist ja õppijat toetada, mõista või juhendada.

Võtmesõnad: tõlgendav autoetnograafia, autofotograafia, minakontseptsioon, täiskasvanud õppija

Tallinna Ülikoolis 2021. a kaitstud magistritöö on avaldatud ETERA kataloogis.