chevron-down chevron-left chevron-right chevron-up home circle comment double-caret-left double-caret-right like like2 twitter epale-arrow-up text-bubble cloud stop caret-down caret-up caret-left caret-right file-text

EPALE

Euroopa täiskasvanuhariduse veebikeskkond

 
 

Ajaveeb

Vabatahtlikult täiskasvanute arendajaks

20/04/2018
looja Tiina Tambaum
Keel: ET
Document available also in: EN HR

/et/file/elderlymanbytheseajpg-0elderly_man_by_the_sea.jpg

Sotsiaalministeerium lükkab Eesti üheksas vallas käima pilootprojekti vabatahtlike kaasamiseks sotsiaalhoolekande töödesse. Teema tõstis ministri lauale paar aastat tagasi vanemaealiste poliitika komisjon ja see on jõudnud nüüd esimeste nähtavate sammudeni. Vabatahtlik tegevus sotsiaalhoolekandes kõlab justkui noorsotöö ja sotsiaaltöö teemana, kuid on igast otsast seotud täiskasvanuõppega.  

Hiljuti viis uurimistöö mind 91-aastase Lehte jutule. Lehte elab iseseisvat elu, kütab ahju ja toimetab köögis, aga tema vaimutoidu allikad on kokku kuivanud. Nägemine on kehv ning raamatuid ja ajalehti pole mõtet enam avada. Lähedased on Lehtel lähedal, kuid tööinimestena jõuavad nemad vaid elementaarset – tuua toitu ja viia arsti juurde. Kui küsisin, mida Lehte sellest arvab, kui vabatahtlikud tulevad ja ajalehti ette loevad, oli vastus kiire: „ei, seda pole küll vaja“. Vanainimene ei taha tüli tekitada.

Teame ju isegi seda valepiinlikkust. Sellepärast puurisin edasi, et mis sellest siis ikka halba on, kui teine pensionär tuleb ja koos tehakse midagi, mis kummalegi rõõmu pakub. „Ah et vabatahtlik ei olegi siis noor või?“ küsis Lehte vastu. Just nimelt! Vabatahtlik tegevus eesti vanemate inimeste seas pole kuigi laialt levinud. Abistamine küll, aga vabatahtlik töö mitte. Milleks vahet teha? Aga just nimelt selle pärast, et abi kutsub inimene häda pärast, kuid arengus toppama jäämist ei loe keegi teab mis suureks hädaks.

Sotsiaalhoolekandes vabatahtlike rakendamine annab võimaluse pakkuda nõrgematele kogukonnaliikmetele sellist tuge, mida ülekoormatud sotsiaaltöötajad iial pakkuda ei jõua: lugemist ja sisukat arutelu; juhendamist oma vaimse pärandi arhiveerimisel; võimlemist ja liikumist, loodusvaatlust, käelist tegevust, uute oskuste õppimist, aga miks mitte ka tuge isiklike salaunistuste täitmiseks. See viimane on taas asi, millega haprad ja haavatavd ei taha teistele tüli tekitada. Vanemaealiste inimeste uurijana on mulle jäänud tunne, et unistustest oma lähedastele ei räägita või siis räägitakse loobuvas kõneviisis (ei-sinna-mina-enam-saa). Omade jaoks on sellised märkused kujunenud „müraks“, võõras inimene kuuleb paremini. Nii rääkis üks mees, kes oli terve elu elanud Tartumaal metsas, et tema pole mitte kunagi oma elus näinud merd. Paljud tahaksid sõita oma lapsepõlveradadele. Mitmed unistavad käia veel korra sõbra haual. Kõik need kõnelejad tõenäoliselt ei taju, kui lihtne ja kiire on tänapäeval autosõit ning isegi 200 km ei ole mingi nimetamisväärne kaugus.

Oma unistuste täitmine olukorras, kus liikumisvõimalused on tõsiselt piiratud, väljendab püüdu areneda. Sain sellele seosele jälile vanemaealiste õppimisvalmiduse uurimisel. Avastasin tookord, et küsimus „Mis on Sinu jaoks seiklus?“ paneb inimese mõtlema ja rääkima tegevusest, mis oma olemuselt pakub uusi kogemusi, aga ka vanaga seostamist, ja liigitub seega selgelt õppimiseks.     

Niisiis, see, mida oodata vabatahtlikelt sotsiaalhoolekandes, võiks olla just nimelt arenemisvõimaluste pakkumine. Uuringud näitavad, et vanemas eas õppimine ja arendavad tegevused aitavad hoida ja isegi parandada kognitiivseid võimeid ning ka füüsilise tervise tunnetus paraneb. Utreeritult, mida kvaliteetsem on vabatahtlike töö, seda vähem saab olema tööd sotsiaal- ja meditsiinitöötajatel. Iseküsimus on, kuidas jõuda vabatahtlike töö kõrge kvaliteedini. Kahtlustan, et täiskasvanuhariduse ekspertide kaasamist vabatahtlike ettevalmistusse oluliseks ei peeta.

__

Tiina Tambaum on Tallinna Ülikooli Eesti demograafia keskuse teadur ja Haridusteaduste instituudis haridusgerontoloogia lektor. Tiina on vanemaealiste arendamise, vanemate meeste kaasatuse, põlvkondade vahelise õppe ja koostöö teemade uurija, koolitaja ning arenduste eestvedaja (vt ka www.65b.ee)

Share on Facebook Share on Twitter Epale SoundCloud Share on LinkedIn
  • Kasutaja Riina Kütt pilt
    Teema on tuttav ja aktuaalne. Aitäh! Meie kõigi maise keha tee on paraku ühesuunaline aga vaim ei vanane kui selle eest hoolsalt hoolt kanda.

    Tiina, miks Sa kahtlustad, et täiskasvanuhariduse ekspertide kaasamist vabatahtlike ettevalmistusse oluliseks ei peeta? Ja kas ehk saaksime selles suhtes midagi ühiselt ette võtta? 
  • Kasutaja Georgi SKOROBOGATOV pilt
    Minu jaoks on see blogipostitus tõeline ahhaa-elamus! Kuidas varem ei ole selle peale tuldud? Väga huvitav on selle pilootprojekti kohta rohkem teada saada - nii selle käigust kui ka tulemustest. Loodan lugeda värskendusi. Ning siiralt loodan, et piloot õnnestub ja sellest juba varsti saab kõikjale levinud hea praktika!
  • Kasutaja Tiina Tambaum pilt
    Aitäh, Merle, kinnituse eest. Miks on aga nii, et sotsiaalsete ja intellektuaalsete vajaduste täitmisel vanem inimene ise ei võta neid sama tõsiselt kui füüsilisi vajadusi. Kas ei peeta oluliseks, või siis tõesti, pole kellegi poole pöörduda.
  • Kasutaja Merle KOIK pilt
    Puutudes sageli kokku vanemaealistega ja nende probleemidega olen 100% nõus, et vanemaealistel on ehk kõige enam vajaka just sellest, et keegi nendega maailma asju arutaks. Kõht on ju täis ja katus pea kohal, aga suhtluskaaslasi pole ja nii see ring tasapisi koomale tõmbubki ning tekib loobumise tunne. On väga hea idee kasutada vabatahtlikena just pensionieas inimesi, kes saaksid pakkuda tuge ja vaimutoitu teistele vanematele inimestele.