Iseõppimine: luksus või vajadus?
Maailmas, kus haridusest on saamas pidev protsess, omandab iseõppimine erilise tähtsuse. See on eriti oluline täiskasvanute jaoks, kelle elu on täis kohustusi ja vastutust. Me, õpetajad, seisame sageli dilemma ees: mil määral peaksime lootma oma täiskasvanud õpilaste iseseisvusele?
Kujutage ette olukorda: rühm motiveeritud ja õppimiseks valmis täiskasvanuid tuleb tundi. Nad on oma tihedast graafikust aega näpistanud, et saada teadmisi ja oskusi siin ja praegu. Kuid nende tegelikkus on selline, et pärast tunde ei oota neid ees mitte õpikud, vaid kodused toimetused, töö, lähedaste eest hoolitsemine. Neil pole lihtsalt aega iseseisvaks materjali õppimiseks.
Meie, õpetajad, oleme valiku ees: kas kohandada õppeprotsessi, rõhutades praktilisi harjutusi ja mitte andes kodutöid, või nõuda iseseisvust, eeldades, et täiskasvanud õpilased leiavad ise aega ja ressursse õppimiseks.
Ühelt poolt on iseseisvus täiskasvanud inimese jaoks võtmeoskus. See arendab vastutust, distsipliini ja õppimisoskust. Kuid teiselt poolt peame olema realistid. Elus ei ole alati ruumi ideaalseks õppeprotsessiks.
Tekib küsimus: kus on see kuldne kesktee? Kas peaksime meie, õpetajad, võtma vastutuse selle eest, et iga õpilane omandaks materjali, isegi kui tal pole aega iseseisvaks tööks? Või peaksime keskenduma sellele, et anda neile tunnis tööriistad ja teadmised ning jätta vastutus edasise õppimise eest nende õlule?
Hariduse tulevik: fookus "siin ja praegu"
Ma usun, et õpetamise tulevik on üha enam orienteeritud "siin ja praegu" õppimisele. Pideva ajapuuduse ja täiskasvanud õpilaste suure hõivatuse tingimustes muutuvad nõutuks need formaadid, mis võimaldavad saada praktilisi oskusi otse tunni ajal.
Kujutage ette tunde, kus iga õpilane võtab kaasa mitte ainult teoreetilised teadmised, vaid ka konkreetsed oskused, mida saab kohe praktikas rakendada. Minimaalne võimalik tulemus on tunni ajal saadud teadmised ja oskused. Suur õnn on, kui õpilasel on soovi ja võimalust neid teadmisi iseseisvalt laiendada ja süvendada.
See ei tähenda, et peaksime täielikult loobuma iseseisvast tööst. Pigem peaksime muutma selle paindlikumaks ja kättesaadavamaks. Näiteks pakkuma lisamaterjale neile, kes soovivad teemat süvendada, või korraldama veebisessioone iseseisva õppimise käigus tekkinud küsimuste arutamiseks.
Lõppkokkuvõttes on meie eesmärk mitte ainult teadmisi edasi anda, vaid ka õpetada inimesi õppima. See nõuab individuaalset lähenemist ja meie õpilaste elureaalsuse mõistmist.
Kommentaarid
Inga, this is such a well…
Inga, this is such a well-articulated reflection on the challenges of self-study for adult learners! You’ve captured the delicate balance between fostering independence and recognising the very real constraints of adult life.
I particularly appreciate your point about the importance of learning "here and now." Practical, immersive learning during class time not only ensures that students leave with tangible skills but also acknowledges their time limitations. At the same time, as you rightly note, self-directed study remains valuable—but perhaps in a more flexible, tailored way.
Maybe the key lies in redefining "homework" altogether. Rather than a rigid requirement, it could be an invitation—offering optional but engaging ways for students to explore topics further when they can. Online discussions, microlearning resources, or even reflective exercises could make independent learning feel less like an obligation and more like an opportunity.
Thank you for sharing these insights! Your perspective is sure to enrich the conversation around andragogy.
"siin ja praegu"
Väga head mõtted, Inga! Tõepoolest täiskasvanud inimesed, kellel on õpingute kõrval töö, pere jm kohustused, peavad õppima "momendis". Võimalikult palju anda teadmisi ja ülesandeid loengus, arutleda ning reflekteerida. Ning kel huvi ja aega, saavad süüvida teemasse uurides iseseisvalt lisamaterjale.