Professionaalsete oskuste täiendamiseks ja enese arendamiseks on tänapäeval mitmekülgseid võimalusi – töökohal, huvitegevuses osaledes, hobidega tegeldes, reisides, veebikursustest osa võttes. Laienenud võimalustest hoolimata tullakse sageli õppima ja kogemusi omandama ka ülikooli, kus õppimist peetakse üheks elukestva õppe mõjukaimaks üleminekukogemuseks. Oma doktoritöös uurisin üliõpilaste arusaamu õppimisest, õpetamisest ja endast kui õppijast.

Uurimuse eesmärk oligi teada saada, mida üliõpilane kogeb ülikoolis õppides ja kuidas kogetut enda jaoks mõtestab. Seda olukorras, kus tüüpiline üliõpilane ei ole enam 18–25-aastane, vaid pigem vanem ning unikaalsete õpi-, töö- ja elukogemustega täiskasvanu. Uuenenud olukord seab seega ülikooliõppele varasemast suurema ootuse ja vastutuse – ülikool peab arvestama üliõpilaste mitmekesisusega ja toetama täiskasvanud õppijat, leidmaks tulemuslikke viise õpetamiseks.

Andragoogiline õppijakäsitus

Õppe kavandamisel ja läbiviimisel on oluline toetuda andragoogika teooriale, mis selgitab välja täiskasvanud õppija eeldused, millega arvestada õpetamisviiside valikul.

• Täiskasvanud õppija ootused on tema kogemusest lähtumine, seetõttu eelistatakse õppes pigem kogemuskeskseid meetodeid, nagu probleemide lahendamine ja arutelu, et saada varasematele kogemustele kinnitust, seda laiendada või ümber kujundada.
• Täiskasvanud õppija on piisavalt autonoomne, et võtta aktiivne roll teadmiste omandamisel, suhtlemisel ja koostegutsemisel ning vastutada enda õppimise ja õpitava eest.
• Täiskasvanud õppija soovib suurendada enda kompetetentsust ning rakendada omandatud oskusi ja teadmisi kohe, et lahendada väljakutseid, mida elu pakub.
• Täiskasvanud õppija soovib olla respekteeritud ja kogeda täiskasvanulikku suhtumist, mis on talle harjumuspärane sotsiaalsetes situatsioonides.
• Täiskasvanu õppijal konkureerib õppimine teiste oluliste rollide ja tegevustega.
• Õppima asumine on täiskasvanueas enamasti vabatahtlik otsus, mistõttu ollakse teadlik nii enda õpivajadustest kui ka motivatsioonist õppida.

Kas ülikooliõppes arvestatakse täiskasvanud õppija varasemate kogemustega, luuakse piisavalt suhtlemis- ja koostöövõimalusi ning võimaldatakse olla respekteeritud?

Mida kogeb täiskasvanud õppija ülikooliõppes?

Uurimusest selgus, et õppimine võimaldab õppijatel küll teadmisi omandada ja personaalseid tähendusi konstrueerida, kuid vähem kogevad nad kaasatust, suhtlemise ja interaktsiooni võimalusi. Üliõpilased soovivad olla õppimises võimalikult aktiivsed, ennastjuhtivad ja võtta vastutust õpitu eest. Üliõpilased ootavad õppeprotsessis nii võrdväärseid suhteid, vastastikust lugupidamist kui ka üksteiselt õppimise võimalusi.

Tähelepanuväärne on, et õpetamisele otsitakse mitmekesisemat tähendust, sest õpetamist ei peeta ühepoolseks tegevuseks. Õppijad kogevad vastuolulisena neid õpisituatsioone, kus õpetatakse vaid slaidide mahalugemise, eksperdi dikteerimise või arusaamade pealesurumisena, sest nii jäädakse passiivse vastuvõtja rolli ja pelgalt sooritajateks. Pigem soovitakse sellist õpetamisviisi, mis on kahepoolne protsess, kuhu saab ka õppija panustada, kus oma varasemat kogemust kasutada ja koostööd teha, sest siis tuntakse end olulise osapoolena nii õppejõu kui ka kaasõppijate jaoks. Ennast õppijana mõisteti sotsiaalsete vajaduste kaudu – esile kerkis soov olla koostööpartner ja kolleeg, väärtustatakse vastastikust mõjutamist õpperühmades, sest see võimaldab luua valdkondlikke teadmisi ning kujuneda professionaalse kogukonna liikmeks. Õppimisel on täiskasvanu jaoks omandamise, osalemise ja suhtlemise, kuulumise ning koostöö tähendus.

Mida on nendest tulemustest õppida?

Ülikooliõppe andragoogiline mudel

Uurimuse tulemusena valmis tegevusmudel, mis ühendab sotsiaalkonstruktivistliku ja sotsiokultuurilise lähenemise õppimisele ja õpetamisele ning seab keskmesse täiskasvanud õppija vajadused.

Mudel lähtub õppimisest ja õpetamisest kui koostoimelisest protsessist, mis toetab nii individuaalseid kui ka sotsiaalseid protsesse. Õppe kavandamisel ja läbiviimisel on kesksed komponendid õppija individuaalsed, suhetega seotud ja kollektiivsed ressursid. Nendega arvestamine suunab tegema valikuid, et arvestada õppija varasemate kogemustega, julgustada õppijat võtma enam vastutust õpisituatsioonides, luua kaasamis-, suhtlemis- ja koostöövõimalusi.

Mudel võimaldab neil, kes õpetavad täiskasvanud õppijaid, teha mitmekesisemaid valikuid, kasutada ja kombineerida õpetamisviise ning meetodeid, mis kaasaksid senisest enam täiskasvanud õppijad, integreeriksid valdkondliku elu- ja töökogemuse, et leida õpitu abil probleemidele ja väljakutsetele lahendusi, ning toetaksid õppija eneseteadlikkuse kasvu ja autonoomsust. Samuti väärtustab rühmasisest ning üliõpilaste ja õppejõudude interaktsiooni ning soodustab omavahelist koostööd. Lisaks on see abiks üliõpilastele, et mõista ja hinnata õppijana enda ressursside olemasolu või nende vähesust.

Õppimine täiskasvanueas on elu rikastav protsess, sest võimaldab isiksuslikku, sotsiaalset ja professionaalset arengut. Haridusasutustes saame luua täiskasvanutele tingimused õppimiseks, mis lähtuvad andragoogilistest põhimõtetest.

Artikkel ilmus ka Õpetajate Lehes  

--

Katrin Karu töötab alates 1997. aastast Tallinna ülikooli andragoogika valdkonna õppejõuna. Ülikoolis on olnud andragoogika (3+2) õppekavade üks loojatest ning alates 2016. aastast bakalaureuse õppekava kuraator. Ajavahemikus 2008-2013 pakutud kõrvaleriala "Täiskasvanute koolitaja" üks koolitajatest ja õppekava juht. Ajavahemikus 1997 kuni tänaseni tegutseb täiskasvanute koolitajana, kelle sihtgruppideks on kõrgkoolide õppejõud, organisatsioonide sisekoolitajad ja täiskasvanute koolitajad.