Täiuslikumaks läbi kogemuste
Malcolm Knowlesi ja tema kolleegide arvates õpib täiskasvanud inimene märkimisväärselt ainult seda, mida ta tajub oma mina-kontseptsiooni säilitava või parandavana. Seetõttu on kogemustel oluline roll inimese mina kujunemises kõikides täiskasvanute õppimisega seotud situatsioonides. Kuidas avalduvad mina-käsitused inimese tähenduslikes kogemustes? Selle küsimuse püstitas Gerda Noormägi oma magistritöös.
Gerda tegi sellise valiku, kuna paljude andragoogika teoreetikute sõnul on täiskasvanute jaoks kogemus suur osa sellest, kes nad on. Igas olukorras, kus kogemusi ignoreeritakse või devalveeritakse, tajuvad täiskasvanud seda mitte ainult oma kogemuse, vaid ka iseenda kui isiku tagasilükkamisena. Uurija ja andragoogina soovib Gerda paremini mõista just seda protsessi, kuidas tekib sidusus oma mina, eluloo tähenduse ja tegevuste suuna vahel. See on oluline õppimisprotsess, kus kogemus koos sellele antud tähendusega integreeritakse inimese mina-kontseptsiooni ja eluloosse.
Sõna kogemus on võimalik mõista nii filosoofilisest kui ka praktilisest vaatepunktist. Minu jaoks on kogemus juhtunud tegevus, olukord, mille käigus elatakse läbi tundeid, emotsioone, tegusid ja mõtteid ning mille tagajärjel omandatakse teadmisi ja oskusi üldiseks pädevuseks mingil tasandil. Kogemus on järjepidev, seda saab alati täita, ta on piiramatu. Mida avatum inimene, seda rohkem on tal võimalik kogeda. Kogemus areneb kogu aeg ja on enamasti ülekantav. Ilma kogemuseta ei ole võimalik õppida. Usun, et kogemused, eriti raskemad elukogemused muudavad inimese täiuslikumaks. Gerda intervjueeritavate lugudest tuli samuti see välja, et just raskemad ületatud kogemused muutuvad inimestele tähenduslikumateks.
Reflektsioon kui ülioluline kogemusest õppimise osa
Täiskasvanuhariduse teoreetik Peter Jarvis on öelnud, et inimene ei õpi kogemusest, kui ta peab toimuvat iseenesestmõistetavaks, vaid õppimine algab teatud mõttes ebakõla kogemisest – kui inimese teadlike ja ebateadlike kogemuste summa ja saadav kogemus on erinevad, hakkab ta otsima võimalusi selle likvideerimiseks. Sweitzeri ja Kingi sõnul väidab kogemusliku õppimise teoreetik David Kolb, et kogemus üksinda ei aita õppida ja areneda, seda tuleb mingil viisil töödelda ja korrastada. Nimelt kogemuse korrastamine on refleksioon. Refleksioon on kogemusliku õppe põhimõiste ja väga personaalne kognitiivne protsess, mille käigus pöördutakse tagasi kogemuse juurde ja püütakse selle tähendus enda jaoks lahti mõtestada – tuleb peatuda, sündmust meenutada ja analüüsida. Alles siis, kui inimene on oma kogemuse enda jaoks lahti mõtestanud, omistab ta kogemusele mingisuguse tähenduse ja seejärel võib inimene oma kogemusest juba midagi õppida.
Peter Jarvis on öelnud, et kogemusest õppimine avab meie jaoks uued piirid, tekivad uued seosed ja teadmised. Samas mainib ta, et kogemused võivad mõnikord mõjuda meile vastupidi – kogetu võib põhjustada eelduste ja eelarvamuste teket. Seepärast peamegi oma kogemusi teadvustama ja suunama neid õiges ja kasulikus suunas.
Refleksioon on täiskasvanud õppija jaoks kogemusest õppimise juures väga oluline osa. See teeb võimalikuks kogemusest õppimise protsessi. Ma usun, et suur osa inimesi reflekteerivad oma kogemusi alateadlikult, kuid kindlasti on ka neid, kes oma kogemusi ei reflekteeri, seega on neil ka raskem oma kogemustest õppida ja seeläbi luua oma kogemustele tähendus. Olen ise elus piisavalt näinud inimesi, kes ei oska analüüsida oma kogemusi. Seepärast jäävad nad kinni, ei suuda edasi liikuda ja areneda ning vajavad selleks teiste abi ja toetust. Miks mitte teha seda läbi oma loo jutustamise või läbikirjutamise. Ka Gerda tööst ilmnes, et oma lugu jutustades või kirjutades toetame oma kogemuse analüüsimist ja mõtestamist.
Kogemustel on oluline roll inimese mina kujunemises
Gerda uuringust selgus, et kuigi tähenduslikud kogemused on inimeste elus oma olemuselt erinevad, avalduvad kogemustes mina-käsitused, millel on ühised tähendused. Ühised mina-käsitused, mis avaldusid tähenduslikes kogemustes, hõlmasid eneseteostuse ja arengu poole püüdlemist, rahulolule ja õnnele suunatust, huvi olulisust valikute tegemisel, raskuste ületamise ja eesmärkide saavutamisega kaasnevat enesekindluse kasvu, oma vajaduste eest seismist, julgust võtta vastu väljakutseid ja tähenduslike kogemuste tagajärjel muutunud väärtusi.
Kokkuvõtvalt võib Gerda tööst välja lugeda, et tähenduslikel kogemustel on oluline roll inimese mina kujunemises. Kogemuste narratiivselt mõtestamine pakub võimalusi muuta kogemused õppimisvõimalusteks, mille käigus saab inimesele selgemaks, millist tähendust kogemus tema elus, sotsiaalsetes suhetes, karjääriteel, hoiakute ja väärtuste kujunemisel omab ning kuidas need kogemused mina-käsitusi mõjutavad.
Kogemusest õppimine kujundab suuresti inimese maailmavaadet ja identiteeti, loob täiskasvanud õppija jaoks pildi endast ning kujundab vastutustunde õppeprotsessis. See on võimalik ainult siis, kui kogemust märgatakse, väärtustatakse, analüüsitakse, reflekteeritakse ja antakse oma kogemusele tähendus.
Gerda Noormägi magistritööga „Mina-käsitus ja tähenduslikud kogemused. Fenomenoloogiline vaade“ on võimalik tutvuda Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu e-teadusraamatukogus ETERA.
Artikli koostas Jana Väin, andragoogika MA üliõpilane aine "Kommunikatsioonioskused elukestvas õppes" raames.
