chevron-down chevron-left chevron-right chevron-up home circle comment double-caret-left double-caret-right like like2 twitter epale-arrow-up text-bubble cloud stop caret-down caret-up caret-left caret-right file-text

EPALE

Euroopa täiskasvanuhariduse veebikeskkond

 
 

Ajaveeb

Täiskasvanud õppijad – digitaalsest immigrandist digitaalse pärismaalaseni

15/04/2019
by Merle Lobjak
Keel: ET

Koolitustel osalevate täiskasvanud õppijate hulgas eristatakse viit põlvkonda, millel on just neile omased unikaalsed tunnused ja eelistused õppimisele. Neid tutvustab mullu Tallinna ülikoolis andragoogika erialal kaitstud magistritöö.

Mari Oks käsitleb magistritöös „Erinevate põlvkondade eelistused õppemeetoditele ja tehnoloogia kasutamisele koolituses” elukestvat õpet, milles osalejate vanuseskaala on laiem kui kunagi varem. Täiskasvanuhariduses osalejaid eristatakse põlvkondade järgi: küpsete põlvkond, beebibuumi põlvkond, X-põlvkond, Interneti põlvkond ja Z-põlvkond. Kaasajal eeldab õppimine kindlasti info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kasutamist ning see on üheks põlvkondi eristavaks teguriks. Kuna igal põlvkonnal on omad eelistused õppimisele ja õppemeetoditele vastavalt sellele, kuidas nad tajuvad ning võtavad vastu ja töötlevad infot, siis on koolitajatel oluline peale õppijate soo, rahvuse ja varasema kogemuse olla teadlik kõigist nendest erinevustest.

Igas põlvkonnas on info omandamise oskusi mõjutanud sel ajal keskkonnas aset leidnud muutused ning ühiskonnale omased käitumismustrid. Kõigil põlvkondadel on tehnoloogia kasutamises erinevad kogemused, mis on mõjutanud nende õpistiili kujunemist ja õppemeetodite valikut. Tehnoloogia mõjutab aju ning seega tähelepanu, otsuste tegemist, mälu, õppimist ja info töötlemist. Interneti ja Z-põlvkond on terve elu kasutanud tehnoloogilisi seadmeid ja sotsiaalmeediat ning see on kujundanud nende aju traditsioonilistest õppeviisidest erinevalt informatsioonile lähenema. Eelnevad põlvkonnad on aga pidanud tehnoloogia pakutavate võimalustega kohanema. See annab hiljem sündinutele justkui teadmiste omandamises eelise. Eestis on Interneti ja Z-põlvkonda nimetatud ka sotsiaalmeedia põlvkonnaks ja digitaalseks põlvkonnaks.

Täiskasvanu õpistiil ehk õpikogemuses käitumine kujuneb välja varakult ja hiljem reeglina ei muutu. Koolituse tulemuslikkus sõltub koolitaja teadlikkusest, kas õppijad omandavad informatsiooni vaadates, kuulates, reflekteerides, tegutsedes või visualiseerides. Mingil määral toetab seda põlvkondadele omase õpistiili ja meetodi teadmine. Nii et üheks suuremaks väljakutseks koolitajale on õppemeetodite kohandamine iga õppegrupi liikme vajadustega.

Magistritöös tehtud uuringu tulemused näitasid, et siiski ei saa omistada kindlat õpistiili ja meetodit tervele põlvkonnale. Suurim erinevus on kolme vanema põlvkonna ja Interneti ja Z-põlvkonna vahel, keda võib vastavalt nimetada digitaalseteks immigrantideks ja digitaalseteks pärismaalasteks. Vanemad põlvkonnad ehk digitaalsed immigrandid suhtuvad tehnoloogiasse kui tööriista, noorematele on see aga osa igapäevaelust. Digitaalsed pärismaalased mõistavad arvuti, Interneti ja videomängude keelt ning nad on harjunud õppima kiirustades, luues niimoodi juhuslikke seoseid ning õppides läbi mängude. Puuduseks võib lugeda, et kiirustamine ja nn rööprähklemine ei lase kogemusi mõtestada. Vaatamata nendele erinevustele ei saa siiski kindlat piiri põlvkondade vahele tõmmata.

 

_____________

Merle Lobjak, TLÜ andragoogika magistriõppe üliõpilane.

Artikkel on valminud Tallinna Ülikooli andragoogika eriala ainekursuse „Andragoogi kommunikatsioonioskused“ raames.

 

Share on Facebook Share on Twitter Epale SoundCloud Share on LinkedIn
  • Kasutaja Veronika Tuul pilt
    Digitaalse immigrandi ja digitaalse pärismaalase metafoori on paljud haridusteadlesed kritiseerinud ja ka selle metafoori esmaautor Marc Prensky on tänaseks tunnistanud, et selline lihtsustatud arusaam ei toeta kuidagi mõistmist, kuidas tehnoloogia mõjutab meie elu, õppimist, töötamist jne. 
    Digitaalse immigrandi ja digitaalse pärismaalase metafoori kirjelduse aluseks on arusaam, et inimesed, kes on sündinud tehnoloogiarikkasse maailma, omandavad digikirjaoskuse loomulikumal, lihtsamal moel. Nad „suhtlevad“ selles keeles loomulikult ja „ilma aktsendita“. Digitaalsed immigrandid seevastu peavad õppima digitaalset kirjaoskust, mistõttu on nende „suhtlemine“ konarlik ja see ei ole kaasasündinud. Selline lihtsustatud skaala on liiga jäik, et mõtestada indiviidide eesmärke veebis, kuidas ja mismoodi nad veebi kasutavad ja panustavad. Pärismaalase ja immigrandi metafoor eeldab, et noored ei vaja tehnoloogia kasutamises tuge ja seetõttu võib selline lähenemine õpetamisetöös hoopistükkis karuteene teha. 
    Minu arusaamadesse sobib hoopis paremini digitaalsete elanike ja külaliste metafoor. See tähendab, et nii nagu me kõik oleme teatud linnas või riigis külalised, oleme me ka samal ajal kuskil elanikud. Ehk esiteks pehmendab see lähenemine äärmusi ja selgitab, et mõnes olukorras oleme me digitaalsed külalised ja teises elanikud. Külalised on need, kes tulevad veebi konkreetse eesmärgiga, leiavad enda probleemile lahenduse ja lähevad. Nad ei panusta muud moodi, nad kasutavad veebi eesmärgi täitmiseks ja kui see on täidetud, siis lähevad tagasi oma „päris“ ellu. Digitaalsed elanikud see-eest käsitlevad veebi kui keskkonda, kus tutvuda, suhelda, jagada oma kogemust. Veebis väljendub see sisuloomisega, on selleks siis blogid, kommentaarid või mõni muu võimalus ennast nähtavaks teha. Nagu eelnevalt öeldud, siis mõnes teises olukorras võib digitaalne elanik olla hoopis külaline. Näiteks tööalaselt olen ma väga avatud, kirjutan blogi, kommenteerin professionaalsetes võrgustikes, jagan oma lugu. Samas olen isiklikku ellu puutuvas pigem digitaalne külaline – kasutan veebi eesmärgipäraselt: loen uudiseid, loen Facebooki seinalt sõprade postitusi, kasutan pangateenuseid, otsin ja leian lahendusi igapäevaeluga seotule. 
    Kokkuvõtvalt, digitaalse pärismaalase-immigrangi metafoori aluseks on aeg, millal isik sündis ehk vanus, kuid digitaale elaniku-külalise metafoori aluseks on motiivid veebi kasutamiseks. Selleks, et tulemuslikult toetada nii täiskasvanute kui ka noorte digipädevusi, peame me mõistma, et siin ei ole ainult vanus kriteeriumiks.