Täiskasvanu õpiteekond – kas edaspidi või tagurpidi?
Möödunud aasta lõpus jõudsin oma eluteel punkti, kus otsustasin läbida täiskasvanute koolitaja baaskoolituse. Olin seda mõtet oma peas veeretanud juba mõned aastad ning ühel hetkel avaneski võimalus. Nii et – „kui õpilane on valmis, ilmub õpetaja.“ See Buddhale omistatud mõte on ühtaegu sügav, ilus ja mõtlemapanev. Ning mõtlemist – või õigemini mõtisklemist – on aastatega tulnud aina rohkem ja üha sügavamates kihtides. Nagu öeldakse: mida rohkem tead, seda enam mõistad, kui vähe sa tegelikult tead.
Minu Täiskasvanute Koolitaja baaskoolitus sai tehtud Personalieksperdis, kus koolitajaks oli Ülle Mugu. Elu soovis sel korral, et koolitus toimuks kahe osalejaga – seega koos koolitajaga oli sellel teekonnal vaid kolm inimest. Väga personaalne koolitus kestis kokku kümme päeva. Kuid selles teekonnas oli midagi maagilist. Mina, kellele elu on pakkunud võimalusi – sarnaselt Sinule – osaleda eri tasemega koolitustel, olin täielikult haaratud. Minu kohalolu oli peaaegu 100%. Mis see siis oli? Kas andragoogika meistriklass? Või mõni muu „loomkatse“, mida koolitaja läbi viis? Igatahes, midagi maagilist selles oli. Kindlasti mängis rolli ka väike grupp – oli piinlik teist osalejat alt vedada. Ja isegi kui oleksin otsinud ettekäändeid, olin ikkagi kohal. Täielikult.
Tagurpidi teekond, mis viib edasi
Mind valdas kummaline tunne – tundsin, et sain sellest koolitusest päriselt midagi. Alates esimesest päevast. Oot-oot… Mina, kes olen justkui teadnud, kuidas elu peab elama, saan koolituselt midagi? Mina, kes olen juhtimisega tegelenud üle 20 aasta ning koolitamise ja loengute andmisega üle kümne aasta? Vanustki juba niipalju, et Kristjan Otsmanni määratluse järgi võin end meheks nimetada – vanusenumber algab neljaga. Kuidas see võimalik on? küsisin endalt. On ju minu eluteele omane tõsiasi, et õppisin esmalt jooksma ja alles siis kõndima – nii ütles mu ema. Sarnane muster iseloomustab ka mu täiskasvanuiga. Kõigepealt tuli karjäär ja töö, seejärel õpetasin teisi, ja alles siis hakkasin päriselt õppima. Justkui tagurpidi, võrreldes sellega, kuidas asjad „peaksid“ käima. Või vähemalt nii ütleb ühiskonna hea tava. Kuid kumb on siis õige? Kas kõigepealt õppimine ja alusharidus, siis kogemus ja lõpuks õpetamine? Või vastupidi?
Õppimine iseendale – teadlik valik
Baaskoolitus võimaldas mul hakata nägema suuremat pilti. Läksin koolitusele õppima – iseendale ja iseenda pärast. Osaliselt selleks, et tekiks kindlus: kas olen ikka päris koolitaja ja valdan vajalikke metoodilisi võtteid? Teisisõnu – läksin tunnistuse järele, mis kinnitaks mu kompetentse. Ligikaudu kümme aastat koolitaja ja õppejõuna tegutsemist on toonud kaasa rohkelt erinevaid olukordi, mida on tulnud lahendada iseenda tarkusest. Olen õppinud ja tegutsenud parima teadmise najal ning kogunud kogemusi kild killu haaval. Täna tagasi vaadates näen, et on tehtud ka palju eksimusi. Ent tundes iseennast, tean, et kogemuslik õppimine on tugevalt seotud minu isiksusega. See omadus on sundinud mind pingutama kaks korda rohkem, et saavutada soovitud tulemus – parim võimalik tulemus. Kui ma seda ei saavuta, on põhjuseks tavaliselt ajapuudus või pealiskaudne ettevalmistus.
Selle koolituse kogemus võimaldas mul „mängida tasemel“, mida võiks nimetada jackpotiks. Täiskasvanute Koolitaja baaskoolitus on midagi palju enamat, kui oskad otsida. See koolitus on väärtuslik väga paljudes eluvaldkondades ja aitab tõsta nende kvaliteeti. Näiteks on üheks oluliseks teemaks enesejuhtimine – füüsiline, vaimne ja mentaalne seisund. Väga vajalik teema, millele grupikaaslaste toel saab teha sügava sissevaate. Samuti on see suurepärane tööriist juhtidele – eriti neile, kes on oma teekonna alguses – et mõista grupidünaamika toimimise aluseid ja rakendada neid oma töös edukamalt. Iga osaleja saab ka parema arusaamise sellest, milline on hea koolitus ja milline mitte. Ning samuti sellest, kuhu tasub investeerida oma aega ja raha ning kuhu mitte.
Baaskoolitus aitab mõista ka seda, et täiskasvanu õpib iseendale ja otsib vastuseid oma küsimustele. Koolitaja roll on kasutada sobivaid meetodeid, et kujundada õpielamus, mis toetab seda otsingut.
Mina läksin õppima iseendale, kuid sain koolituselt rohkem, kui oskasin oodata. Osaliselt seetõttu, et mul oli varasem kogemus ja paljude teemadega olin juba teadlikult tegelenud, oma tegevusi mõtestanud. Kõik käsitletud teemad kõnetasid mind ning mul oli lihtne luua seoseid. Tänu sellele olid arutelud sügavamad ja sisukamad.
Iseendale õppimine on väärtuslik ning „tagurpidi“ elatud elu võib selleks ideaalselt sobida. Kuid igaühel tuleb leida oma tee. Minu sügavuskohtade mõistmine on tulnud pigem läbi praktilise kogemuse.
Roger Allas
