chevron-down chevron-left chevron-right chevron-up home circle comment double-caret-left double-caret-right like like2 twitter epale-arrow-up text-bubble cloud stop caret-down caret-up caret-left caret-right file-text

EPALE

Euroopa täiskasvanuhariduse veebikeskkond

 
 

Ajaveeb

Tagasipöörduja siseneb tööturule: kas tavaline kohaneja või abikätt vajav kaas(välis)maalane?

28/07/2019
by Kaire Povilaitis
Keel: ET

/et/file/aircraft-aircraft-wing-airplane-20074011jpgaircraft-aircraft-wing-airplane-2007401_1.jpg


Statistika räägib, et viimastel aastatel rändas Eestisse tagasi ligi 8000-8500 inimest aastas ning sisseränne ületab väljarände just tagasipöördujate arvelt. Tagasipöördujate seas on täiskasvanuid, kes sisenevad Eesti tööjõuturule oma uute teadmiste, kogemuste, ideede ning vaadetega, kuid samas ka muredega. 

 

Nendest muredest sain aimu, kui eelmisel aastal otsustas minu tütar pärast pikki võõrsil veedetud aastaid kodumaale tagasi pöörduda. Välismaal omandatud haridus ning mitmekülgsed töö- ja kultuurikogemused võiksid tunduda ju väärtustena, mis avavad nii mõnegi ukse. Kindlasti nii ongi, kuid mured tekkisid hoopis ootamatutes olukordades - näiteks muutunud ametlikus sõnavaras, muutunud töövaldkonnas, asjaajamises, muutunud kultuuris ja inimestes. Just nagu oleks ju eestlane, aga mitte päris. Sellise sisemise segadusega saabub koju suur osa võõrsil elanud kaasmaalasi. Algab kohanemisprotsess, mille käigus õpitakse taas oma kultuuri tundma ning eluga toime tulema. 

Inimene õpib selleks, et kohaneda!

Selleks, et oma tütart paremini toetada, soovisin lähemalt uurida, milliseid õpivajadusi tagasipöördujad kogevad. Uurimuse läbiviimine sobitus ajaliselt minu andragoogikaõpingutega.

2019. aasta kevadel uuringu raames kolme tagasipöördujaga läbi viidud intervjuudest selgub, et neil on emotsionaalne valmisolek ja tahe pöörduda tagasi kodumaale ning panustada tööellu, kuid kogetakse muutusi nii iseendas kui koduriigis, mis teeb kohanemise raskemaks.

Uuring tõi esile, et suur osa tagasipöördujate õppimisest toimub sotsiaalses keskkonnas, interaktsioonis teiste inimestega. Paljud oskused, käitumistavad ja reeglid omandatakse pere, sõprade või kolleegide kaasabil, kelle toetust nimetavad tagasipöördujad väga oluliseks. 

Samas on Eesti oludega ja töökorraldusega kohanemine seotud mitmete erinevate teguritega, nagu muutunud seadusandlus, muutused ametlikus sõnavaras ja töövaldkonnas, mistõttu sõnastavad tagasipöördujad just nende teguritega seotud teadmisi kui eluks vajalikke ning hakkama saamisega seotud õpivajadusi. Paljusid neid teadmisi ja oskusi ei saa omandada vaid vaatlemise ja jäljendamise teel ning tagasipöördujad vajavad toimetulekuks organiseeritud koolitust või sisseelamisprogrammi.

Meil on olemas riiklik rahvuskaaslaste programm ning Integratsiooni Sihtasutus tegeleb aktiivselt programmi elluviimise ja tagasipöördujate nõustamisteenusega. 

Uuringu tulemused kinnitavad varasemate uuringute ja analüüside tulemusi, et vaatamata olemasolevatele tugisüsteemidele ei ole tagasipöördujad nendest teadlikud. Informatsiooni, abi ja toetust saadakse perelt, sõpradelt ja kolleegidelt. 

Tagasipöördujad tunnevad sageli ebavõrdset kohtlemist võrreldes sisserännanutega, kellele jagatakse informatsiooni riigi toimimisest ning korraldatakse koheselt koolitusi. Lisaks selgub, et tööandjad ei pööra tagasipöördujate õpivajadustele sageli tähelepanu, sest ei olda teadlikud nendest vajadustest. Eeldatakse, et tagasipöörduja valdab terminoloogiat ning on alati kursis koduriigis toimuvate muutustega.

Kuigi Praxise analüüs (2014), "Eesti inimarengu aruanne" (2017) ning "Rahvuskaaslaste programmi mõju-uuring" (2015) on juba aastaid tagasi juhtinud tähelepanu sellele, et välismaal elavad eestlased on riigile kasutamata tööjõuressurss ning välja toonud vajaduse parandada informatsiooni kättesaadavust olemasolevatest teenustest ja koolitusvõimalustest tagasipöördujatele, siis selgus, et seni ei ole see oodatud tulemust toonud. Uurimistulemused näitavad, et Eesti riigil puudub ülevaade, kes, kus ja millisel eesmärgil viibib, kes on tagasi pöördunud ning kuidas ja milliseid teenuseid ta vajab. 

Uuringu tulemused viitavad individuaalse õpitee, nanokraadide ja n-ö õpiampsude vajadusele, mis on käsitletud ka uues haridusstrateegias. See näitab kavandatava strateegia olulisust ja vajadust. 

Uurimistulemustele toetudes võib öelda, et tagasipöördujate õpivajadusi on oluline toetada, et integreerida neid kiiremini ühiskonna- ja tööellu ja tagada neile seeläbi võrdne kohtlemine tööturu tingimustes. Tähelepanu oleks vaja pöörata ka tööandjate teavitamisele tagasipöördujate vajadustest, tagada operatiivsem informatsiooni kättesaadavus riigipoolsetest teenustest tagasipöördujatele. Mõelda võiks, kuidas korraldada tagasipöördumisest teavitamist, et riigil oleks koheselt ülevaade, kes informatsiooni ja teenuseid vajab.

Integratsiooni Sihtasutuse juures alustas selle aasta maikuus tööd  tagasipöördujate nõustaja, et pakkuda senisest komplekssemat ja mitmekülgsemat teenust.

Läbiviidud uurimuse täisteksti on võimalik lugeda Uurimikus

 

Share on Facebook Share on Twitter Epale SoundCloud Share on LinkedIn