chevron-down chevron-left chevron-right chevron-up home circle comment double-caret-left double-caret-right like like2 twitter epale-arrow-up text-bubble cloud stop caret-down caret-up caret-left caret-right file-text

EPALE

Euroopa täiskasvanuhariduse veebikeskkond

 
 

Ajaveeb

Niisiis – mida me peame silmas õpikeskkonna all?

23/11/2015
looja Georgi SKOROBOGATOV
Keel: ET
Document available also in: FR EN

                                                                                   

/et/file/puzzlejpg-0puzzle.jpg

vous avez dit environnement d'apprentissage

 

Niisiis – mida me peame silmas õpikeskkonna all?

Termin „õpikeskkond“ on üha enam levinud artiklites, mis räägivad täiskasvanuharidusest ja -koolitusest. Termin hõlmab põhiliselt kolme tegurit, millele tahamegi selles kirjutises valgust heita:

  • Evolutsioon õppimisteooriates: „teadmiste edasiandmisest kuni toetatud iseõppeni“.

Ideoloogilistel põhjustel, mis on seotud põhiliselt kvantitatiivsete küsimustega, on haridus alates 19. sajandist kuni siiani ja koolitus (mis oli selle jätkuks) 20. sajandil rõhutanud õpetaja  –   seega ka koolitaja – rolli. Õpilaste, õppurite ja praktikantide  endi vastutusele pöörati vähe tähelepanu – kui seda üleüldse tehti. Vaatamata nii mõnedelegi märkimisväärsetele vastupidistele näidetele (nagu näiteks „jälgiv õppemeetod“ *) oli ainuvalitsus didaktilise õppe käes. Tänu Piaget’le ja Vygotskyle, paljude teiste hulgas, sai hoogu idee, mille kohaselt iga indiviid õpib erineval viisil. Praegu on „diferentseeritud“ ja koguni „personaliseeritud“ õppest saamas de rigeur – moodne ja lausa nõutav – õppevorm.  Seda kohe kindlasti koolituste tekstiloomses mõttearenduses (diskursus), aga mõnikord ka praktikas! Aktiivse õppe mõningaid põhielemente propageerisid Freinet , Montessori jt. Igal juhul on õppiva, õpetatava või koolitust saava  isiku tegevus ja aktiivsus endale seatud eesmärkide saavutamisel või sihipäraste oskuste omandamisel esmajärgulise tähtsusega. Haridusalased teooriad keskenduvad õppeprotsessis parasjagu juhtpositsioonil olevatele teooriatele. Silmapaistvaim nende hulgast on õpikeskkond, mida me saame  võimalikult palju ise reguleerida, nii et see aitaks meil oma õppimisviise optimeerida.

  • Apprenance kontseptsiooni teke 

Õppimisteooria evolutsiooni edenedes on töö kujunemas pinnaseks, mis innustab meid elukestvale õppele. Märkimist väärivad Phillipe Carré’ ülikooli teaduslike uurimuste rühma poolt läbi viidud vaatlused, mis soovitavad analüüsiks  ja raamistikuks Apprenance’i kontseptsooni  (vt. https://fr.wikipedia.org/wiki/Apprenance).  Et liikuda edasi kõikehõlmavast „olukordade dünaamikast“  (Dynamic of „Situations“), (mille kohaselt koolitustegevus toimub põhiliselt töökohtadel või nendega seotult) pigem seda täiendava individuaalse „aegruumi dünaamika“ (Space-time dynamic)  suunas, loob Apprenance’i kontseptsioon uusi õppe-ökosüsteeme. Selle asemel, et  koolitataval on alati tulnud kohaneda pakutava koolituse tingimustega, on Apprenance’i puhul tegemist olukorraga, kus teatud piirkonna sidusrühma liikmed teevad koostööd, et täita omavahel üha suuremat seotust tunnetavate õppurite kõiki nõudmisi (näit. APP, MOOC, Barcamp, Fablab ja õpiringide efektid). Põhiline on teada, kuidas suuta ja tahta korraldada õppetegevust vastavalt iga indiviidi olukorrale, kelle võimuses kas on või ei ole haarata kinni igast uuest koolitusvõimalusest end ümbritsevas keskkonnas. 

  • Digitaaltehnoloogia elutähtis roll

Inimese õpikeskkonna kvaliteet on tihedalt seotud tema võimega tõhusalt suhelda: leida informatsiooni, otsida abi, teha teistega koostööd, jne... koos digitaalsete tehisesemetega või ilma nendeta. PLE (Personal Learning Environment – isiklik õpikeskkond) mõistet, mis tähendab «Environnement Personnel d’Apprentissage Numérique» ehk «EPA» (vt. https://fr.wikipedia.org/wiki/Environnement_d%27apprentissage_personnel), tutvustati hiljuti kogu inglise keelt kõnelevale maailmale. Samamoodi nagu me eelistame öelda „digitaalsed sotsiaalvõrgustikud“ asemel lihtsalt „sotsiaalvõrgustikud“, on digitaaltehnoloogia niivõrd levinud meie isiklikus ja sotsiaalses elus ning töökeskkonnas, et me pigem ei viitagi enam sellele. Potentsiaal leida, jagada ja avaldada informatsiooni avab uusi võimalusi puhkuseks, poodlemiseks, reisimiseks ning  oma kultuuriliste teadmiste täiendamiseks, samuti töötamiseks ja õppimiseks. Sõltuvalt meie koduga ja tööga seotuse kvaliteedist, meie kultuurist ning digitaaltehnoloogia kasutamisest on meie võimalused püsida tööturul, hoida alal oma tööalast konkurentsivõimet, kodakondsust ja kultuuri siiski erinevad.  Mõned täiskasvanud on või saavad olema ümbritsetud tingimustega, mis soodustavad suhtlemist; teised kannatavad tõenäoliselt kahekordne digitaalse lõhenemise all:  kas siis ühenduse loomise võimaluste poolest või selle paljude erinevate kasutusviiside oluliseks pidamise poolest. Mida madalam on haridustase, seda suurem on risk.

Õpikeskkonna“ mõistet võib lahti mõtestada kolmel erineval tasandil, mis viivad õpet õppijale järjest lähemale. Kõigepealt on olemas õppimise ökosüsteemi, milles õppijad tegutsevad, olulisuse aste. Edasi tuleb kasutatav õpetamisviis, mis võib, aga ei pruugi isereguleeruvaid tegevusi soodustada. Lõpuks on oluline digitaalsete ressursside ja vahendite kasutamine (nii õppijate kui koolitajate poolt), et optimeerida inimestevahelist suhtlemist ning sillutada teed kestvale ühisõppele, mis on õpikogukondade puhul tavaline. 

Jean Vanderspelden, kes töötab Pariisis ITG (Investment Technology Group) konsultandina,  toetab nii avatud õppe kui kaugõppe  projekte, mis on suunatud täiskasvanute teadmiste ja oskuste arendamisele. Ta uurib „täiskasvanuhariduse ja digitaaltehnoloogia integratsiooni“   käigus teadmiste omandamise praktikat sidusrühmade jaoks, mis koolitavad ja toetavad  õppureid kõigil tasanditel, kaasa arvatud kõige madalama kvalifikatsiooniga täiskasvanud.​ 

02 /10/2015

*„Jälgiv õpimeetod“ – „Monitorial Method“: Briti õpetaja Joseph Lancaster (1778-1838) pani aluse massikoolituse süsteemi arengule, mis sai tuntuks Lancasteri meetodina, kus  edukamaid ja vilunumaid õpilasi hakati kasutama teiste õpilasrühmade õpetamiseks täiskasvanu juhendamisel. 

Share on Facebook Share on Twitter Epale SoundCloud Share on LinkedIn
  • Kasutaja benoit tostain pilt

    En effet "Passer de la transmission des connaissances vers l’autoformation accompagnée" et "développer l'apprenance" sont deux faces d'un dispositif qui permet d'accéder à l'automie en formation et de développer son propre système d'apprentissage.

    Alors, pourrait-on résumer le positionnement de l'équipe pédagogique en charge de l'ingénierie de formation  à la question :  "Comment allons nous faire pour que les apprenants se passent de nous ?"  Voici une gageure intéressante pour les professionnels de la FOAD... et un bonne idée pour mon prochain article ;-)