Liigu edasi põhisisu juurde
Blog
Blog

Eakate kaasamine elukestvasse õppesse Lätis

Rahvastiku vananemisest on Lätis saamas üks suuremaid väljakutseid, kuna oodatav eluiga kasvab, siis sellega suureneb ka pensionäride osakaal. Elanikkonna vananemine on pikaajaline ja pöördumatu protsess, mida ei saa peatada, kuid riik saab püüda leevendada selle negatiivseid tagajärgi.

Originaalpostitus ilmus Läti keeles Tatjana Zamatova poolt.

Elanikkonna vananemisest on saamas Läti üheks suurimaks väljakutsels, kuna oodatav eluiga kasvab ning sellega suureneb riigis ka pensionäride osakaal. Läti Statistika Keskbüroo andmetel ei ületanud eelmise sajandi lõpus Lätis eakate (65-aastaste ja vanemate) inimeste osakaal 15% piiri, samas kui 2019. aastal oli umbes 20% Läti elanikkonnast üle 65-aastased. Läti pole sellise statistikaga ka erand, kuna Euroopa Liidus moodustas 2019. aastal keskmiselt 65-aastaste ja vanemate inimeste osakaal umbes 20% kogurahvastikust. Ida- ja entistes nõukogude riikides vananeb rahvastik kiire tööjõurände ja muude tegurite mõjul. Lätis on rahvastiku vananemine ebaühtlane, mõjutades eriti üksikuid piirkondi, Latgali ja Vidzeme, aga ka suuri linnu. Demograafilised prognoosid näitavad, et Läti ühiskond ei ole kunagi ema nii noor kui see varem oli, ning järgmistel aastakümnetel koos vanemate inimeste osakaalu kiire kasvuga on oodata elanikkonna vananemise kiirenemist.

Elanikkonna vananemine on pikaajaline ja pöördumatu protsess, mida ei saa peatada, kuid riik saab püüda leevendada selle negatiivseid tagajärgi. See arvamus viib vanuse mõiste ümberhindamisele ja võib muuta vananemise paradigmat. Viimastel aastatel on hakanud aeguma vananemise stereotüüp kui „viimaste eluaastate veetmine“ ja tuleks välja töötada uus kuvand pensionieast kui aktiivsest, mitmekesisest ja sisukast elufaasist.

 

Lätis on keskmine vanaduspension üks Euroopa Liidu väiksemaid. Kuid isegi kui pension oleks piisav ja vastaks tegelikele turuhindadele, pole materiaalne heaolu ainus pensionäride probleem. Massimeedias on lõputuid lugusid „vaese pensionäri” madala sissetuleku ja katmata vajaduste kohta, programmeerides inimesi, kes on rahulolematud iseenda, oma ümbruse ja üldise eluga. Ka majanduslikult aktiivsete inimeste silmis kujutatakse eakaid pidevalt midagi palumas. See viib moraalsete väärtuste deformeerumiseni, kuna loob illusiooni, et kannatuste põhjuseks ei ole kurbus, üksindus ega elu mõtte kaotamine. Eelarve ümberpaigutamine, meditsiinilise ja sotsiaalse abi pikaajalise kättesaadavuse tagamine ei tohiks olla ainsad meetodid, kuidas käsitleda elanikkonna vananemisest tulenevaid sotsiaalseid väljakutseid.

Regulaarne sotsiaalne kontakt on üks peamisi eakate hoolekande tingimuseks.

Uurimistulemused näitavad, et rohkem kui muud vanuserühmad puutuvad pensionärid kokku riskidega nagu sotsiaalne eraldatus, üksindus, depressioon ja närvisüsteemi häiretega seotud haigused. Need, kes osalevad avalikus tegevuses ja suhtlevad kõrgel tasemel, tunnevad end paremini ja on oma elukvaliteediga rahul. Ja vastupidi, pensionärid, kellel puuduvad sotsiaalsed kontaktid, tunnevad end tõenäolisemalt üksikuna ja kannatavad sotsiaalse isolatsiooni all. Vanemas eas inimeste jaoks pole vähem oluline võrreldes noortega, et neil oleks uusi kogemusi: maitsed, lõhnad, liigutused, emotsioonid. See ei tulene igavusest, vaid pigem füüsilise ja psühholoogilise tervise normaalse seisundi säilitamiseks. Oluline on aktiivse vananemise põhimõtete levitamine, sealhulgas elukestva õppe võimalused ja eakate kaasamine ühiskonna kõigisse valdkondadesse.

On eakaid inimesi, kes ei tea, kuhu pöörduda abi saamiseks või nõustamiseks. Neil puudub ka arusaam õiguslikust valtkonnast. Lisaks sellele, autoritaarse võimu ajal olid olulisemad inimlikud omadused nagu töökus ja alandlikkus, mistõttu tunnevad paljud pensionärid ametnikega suheldes endiselt ebausaldust ja kardavad oma huve kaitsta. Enamik üle 65-aastaseid inimesi on kas üksikud või lesed. Need on enamasti naised, kelle keskmine eluiga on meeste omast tunduvalt kõrgem (Lätis 10ne aasta võrra). Pärast abikaasa või sõprade kaotamist tunnevad nad end üksikuna ja ebavajalikuna, paljud seisavad silmitsi vanuselise diskrimineerimise (agismi), psühholoogilise ja isegi füüsilise vägivallaga. Ageism, millega paljud silmitsi seisavad, kajastub elanikkonna eakate negatiivsetes stereotüüpides.

Rahvastiku vananemise tagajärgi on näha paljudes eluvaldkondades. Töötavate inimeste arvu vähenemisega vähendab ka maksutulu, muutes raskeks koguda sotsiaalkindlustuse osa eelarvest. See on tõsine oht kõigi vanuserühmade elukvaliteedile. Majanduskasv aeglustub, tööturu struktuur muutub - ilmneb kvalifitseeritud tööjõu puudus. On vältimatu, et tarbimise hulk väheneb, isiklikud säästud vähenevad. Vanemate inimeste kasvav osakaal riigis põhjustab arstiabi osutamisega seotud kulude suurenemist, eriti pikas perspektiivis. Poliitilised tagajärjed on olulised ka siis, kui võtta arvesse juba "vananenud" riikide, näiteks Jaapani kogemusi, kus poliitikud sõltuvad otseselt kõige suuremast ühiskonnarühmast - pensionäridest. Eakad on tohutult mõjukad, sest harilikult osaleb vanem põlvkond valimistel aktiivsemalt kui noored. Paljud poliitilised ja majanduslikud otsused võetakse vastu nende endi huvide põhjal.

 

Elukestev õpe eakatele

Üks üldtunnustatud tavasid rahvastiku vananemise negatiivsete tagajärgede leevendamiseks on elukestev õpe pensionäridele. Müüt, et vananev inimene on üha vähem võimeline uusi teadmisi ja oskusi omandama, on täielikult ümber lükatud ja juba ammu oleme hakanud rääkima pidevast haridusest kogu elu vältel. Mõnel juhul iseloomustab elukestva õppe programmides osalemist soov jätkata tööalast karjääri, kuid paljudes maailma riikides on tekkinud spetsiaalsed koolitusvõimalused pensionäridele, kes ei plaani töötada.

Kolmanda põlvkonna ülikoolid (The University of the Third Age - U3A) on laialt arenenud rahvusvaheline liikumine; nad kasutavad erinevaid koolitusvorme ja oma töö korraldamise viise. Üldiselt on U3A eesmärgid (pensionäride sotsiaalne kaasatus, tervise tugevdamine, sotsiaalse isolatsiooni ja üksinduse ennetamine) ja programmid sarnased, kuid nimed erinevad riigiti sageli: avatud ülikool; vaba aja ülikool; rohujuuretasandi kool; rohujuuretasandi ülikool; põlvkondadevaheline ülikool; ülikool igas vanuses jne. Hoolimata U3A mudelite erinevustest, kasutavad pensionärid aktiivselt võimalust õppida, omandada kasulikke oskusi ja pädevusi ega peatu oma arengus. Kuid kõige olulisem tulemus võib olla lihtsalt aju süstemaatiline koormus neurodegeneratiivsete haiguste (Alzheimeri, Parkinsoni jt) ennetamiseks või vähemalt nende pidurdamiseks. Üldiselt hõlmavad vanema ealiste koolitusprogrammid selliseid kursusi nagu arvutikoolitus, seaduse- ja finantsoskused, tervislik toitumine, inglise keel või suhtlus taseme muud võõrkeeled, tantsimine, koorilaulmine, meisterdamine ja muud. Eakate haridustaseme tõstmine suurendab nende võimet kasutada avalike ja pangateenuste elektroonilisi vorme, aktiivselt osaleda vabatahtlikus töös ja teha muid positiivseid muudatusi, millel on ulatuslikud sotsiaalsed tagajärjed.

Lätis ei ole seeniorid veel elukestva õppe süsteemi kaasatud, ehkki esimesed koolituskursused on toimunud erinevates linnades - Riias, Daugavpilsis jne. U3A analoogina Kraslavas loodi 2015. aastal “seeniorkool” ( rohkem leiate Facebookist Senioru kooli / Школа сениоров alt). Nende tunnid toimuvad kord nädalas Kraslava maakonna keskraamatukogus. Igas klassis osaleb umbes 30 inimest, et veeta kasulikku aega ja õppida midagi uut. Sarnased vanemkoolid on avatud Kuldiga ja Aglonas. Enamik vanemaid inimesi külastab kursusi ja haridusprogramme peamiselt õppimise huvides ja teiste külastajatega suheldes, mitte tunnistuse või diplomi saamiseks.

Selliste õppekeskuste kogemus näitab, et aktiivne vananev eluviis võimaldab tunda kuuluvust mõnda inimrühma, aitab juhtida kõrvale eakaid tähelepanu haigustest, kurvameelsusest ja ärevusest. Tegeledes regulaarsete ja huvitavate tegevustega on inimestel vähem risk depressiooni sattuda, nad on tervemad ja vähem sadedasti vajavad ravi, nad teavad paremini mis avalikkuses toimub ja tunnevad suuremat elunaudingut.

Läti ühiskond on alles hiljuti hakanud uue demograafilise olukorraga harjuma ning mõtlema lähiaastate ja edasise tuleviku väljavaadete peale. Samal ajal on vanemad inimesed üha teadlikumad oma kasutamata võimalustest ja soovivad sisutihedat elu jätkata veel pikka aega pärast pensionieani jõudmist.

 

Tatjana Azamatova, ühiskondliku arengu ühingu Pieci airi (viis kari) asutaja.Selts korraldab ja viib läbi Kraslava seenioride koolis informaalse hariduse kursust pensioniealistele inimestele. Autoril on bakalaureusekraad sotsioloogias ja magistrikraad ärijuhtimises.

Login (4)

Soovid keelt vahetada?

See dokument on saadaval ka teistes keeltes. Palun vali keel.

Want to write a blog post ?

Don't hesitate to do so! Click the link below and start posting a new article!

Viimased arutelud

EPALE 2021 fookusteemad. Alustame!

Kutsume sind rikastama eelseisvat aastat oma panuse ja ekspertiisiga! Alustuseks võta osa veebiarutelust, mis toimub teisipäeval, 9. märtsil kell 10-16 (CET). Kirjalik arutelu toimub otseülekandena ja juhatab sisse 2021. aasta fookusteemad. Arutelu juhivad EPALE toimkonna nimel Gina Ebner ja  Aleksandra Kozyra EAEA-st.

Veel

EPALE kogukond: Jagage oma edukaid täiskasvanuhariduse projekte töökohal õppimise kohta.

Töökohal õppimise temaatilise fookuse osana tahame kuulda teie – EPALE kogukonna – arvamusi kõigi edukate projektide, algatuste ja programmide kohta.

Veel